Otsad kokku

Pilt Weheartit; kahjuks ei reisinud nii stiilselt :(

Olen kodus olnud juba natuke üle kuu aja ja see viimane postitus (või üks viimastest) jäi tegemata ühest küljest nii aja kui teiseste küljest...kohe räägin lähemalt.
Draftides on ka mitu selle postituse algust, aga siiski otsustasin täiesti värskelt peale hakata, sest olles lasknud kogu sellest virvarrist natuke aega mööda minna, on andnud võimaluse seada asjad ja sündmused omaette perspektiivi, aga alustagem siis. Viimased tööpäevad olid suhteliselt üksluised, laps sõitis ära kuhugi troopikasaartele puhkama, vanemad olid kodus ja eks ma siis nühkisin paar päeva koristada. Nädalavahetuse veetsin sõpradega ning tehniliselt oli mu viimane ametlik päev esmaspäeval, mida mu hostema ka muidugi ära kasutas ja mind koju kraamima kamandas. Noh, mõtlesin et löön vähemalt selle elamise läikima, enne kui ukse seljataga jäädavalt kinni lasen kukkuda. Natuke emotsioone ka oli sel teemal, aga elasin üle.
Päris viimased 7 päeva jätsin endale niisama vabaks, raha küll polnud, et kuhugi reisida vms, aga tundsin sellegipoolest, et väikest hingetõmbepausi on tarvis. Olin sel hetkel täiesti valmis perega hüvasti jätma, küll aga mitte sõpradega. Ja sellepärast veetsimegi iga vaba hetke koos ning kodus ma sel nädalal vist ei elanudki ning kuradima hea tunne oli küll - olla iseseisev, teha oma plaane ja puudus kohustus igast liigutusest kohe teada anda. Mida aeg edasi, seda nutusemaks läks ning kogu lugu jõudis oma tipphetkeni kui saatsime koos Vanessaga Svea autoni, kallistasime ja pisaraid oli ikka ka... Samas oli mul veel 4 vaba päeva DCs ja selle eest, et ma liialt masendusse ei langeks, hoolitses juba Andrew. Selles suhtes mul väga vedas, et tema aitas mul aega sisustada ja niisama mõtteid mujale viia ja tänu sellele suutsin oma järelejäänud aega veel maksimaalselt ära kasutada. :) Ja väga tore oli tegelikult!
Vaba nädalat kasutasin ka selleks, et majas ennast kokku pakkida - uskuge või mitte, ma pakkisin oma kahte kohvrit umbestäpselt 4 korda ja seda jätkuva protsessina, ümberpakkimine võttis veel omaette aja! Tahtsin ju kõike alles jätta, alates Floridast kogutud merekarpidest kuni ükskord Svea tagaaias hõbepaberist keeratud junnini, millest hulga nalja sai, sest kõik tundusid endaga kaasas kandvat mingit hindamatut mälestust, aga valik tuli teha. Merekarbid jäid, hõbepaberijunn rändas parematele jahimaadele. Pakkides valmis oma kaks kohvrit, avastasin, et mõlemad on päris heasti ülekaalulised, seega tegin väga karmi valikut ka riiete osas, mille tulemusena sain kohvrid enam-vähem lubatud kaalu. Hostisa küll käis ja pabistas, aga mul oli selleks ajaks juba suhteliselt ükskõik, ütlesin et no kui hakkab lennujaamas keegi irisema, viskan paari vanu tosse välja ja ongi hea, ma lihtsalt enam ei viitsinud sellega tegeleda. Toa koristamise ja pakkimise peale läkski terve päev, kogu need 6-8 tundi, mis ma kodus pidin passima, kuna Andrew oli sel ajal tööl.
Õhtul läksime jälle koos ja samal ajal saatis laps mulle kodust hala täis sõnumeid, kuidas ta ikka nii nutab jne. Ma võin tunduda väga külma ja kalgi inimesena, aga esiteks ma olin temaga väga pikalt ja väga taktitundeliselt sellel teemal rääkinud, küll otseselt, kaudselt, tõsiselt, naljatades jne, aga mitte miski ei aidanud. Ja teiseks ma tundsin, et lõpuks mul on ka õigus keskenduda endale ja sellele, mida mina tahan ja soovin - ma ei olnud enam nende alluvuses ning seda enam polnud neil ka võimalust sundida mind kodus istuma. Lisaks vastasseisu tõttu hostemaga polnud tuju ja tahtmist ka seal vabatahtlikku tööd teha, kui mul oli sel hetkel ka olulisemaid inimesi, kellega koos olla. Seega ei - ma ei tunne ennast süüdi või halvasti sellepärast, et oma aasta lõpus tahtsin ma kõike muud, kui sellesama perega koos olla.
Enne lennujaama minekut kallistasid mind kõik ja kutsusid külla, hostema heietas kui ideaalne au pair ma ikkagi olin, aga sisimas ma ju teadsin, et tal oli pigem hea meel, et ma viimaks lähen. Ja isegi kui ta oleks vastupidist kinnitanud, on ta ennast mulle juba sellisest küljest näidanud, et teda uskuda on tahes tahtmata raske. Niiet temast polnud kahju lahkuda. Lennujaama kaasa ta ka ei tulnud, sõitsime koos hostisa ja lapsega, isa veel päris et millal oleks tore Eestisse tulla (mis aastaajal) ja mida ma soovitaks siin ette võtta jne - ühesõnaga temaga patrasime terve tee lennujaama (tunniajane sõit), ta aitas mul pakid sisse anda ning siis jätsime seal veel hüvasti ning temast oli mul küll kahju lahkuda. Me küll ei puutunud isegi nii palju kokku, me ei istunud kusagil kahekesi ja ei ajanud koguaeg juttu, üldsegi mitte. Kuid ta üritas olla minu suhtes alati väga mõistev, võtta iga olukorda rahuliku närviga ning töötada välja kõigile sobiv kompromiss või lahendus - seepärast helistasin alati talle, kui olukord ikka paaniliseks muutus ning mitte kunagi ei öelnud ta mulle ühtegi halba sõna (isegi siis kui oleks õigupoolest ju võinud). Laps muidugi ka lahmas nutta seal, aga minu elevus lennukisse saada oli suurem kui kahjutunne ja kallistasin tedagi seal ning siis astusin otsustavalt väravatest läbi ning peale seda ma neid enam ei näinud.
Lendasin läbi Reykjaviki ja Amsterdami, polnud midagi erilist ei heas ega halvas mõttes, lihtsalt väga väga väga väsitav reis. :( Tallinnas sain veel teada, et üks kohver on teisele lennule pandud, turtsusin seal letis siis niipalju, et saadeti mulle see raskekaallane tasuta cargobussiga järgmiseks päevaks Võrru. Lennujaama tulid vastu emme ja venna, neid oli küll tore näha! :) Alati on raske niimoodi kedagi nähes kohe millestki konkreetsest rääkima hakata, sest rääkida on ju nii palju! Aga seletasime enamvähem terve tee koju, Võrru jõudsin kusagil õhtul 22 paiku, üllatasin veel niivõrd kuivõrd vanavanemaid ja siis tahtsin lihtsalt voodisse vajuda. Mõeldud-tehtud! :)
Et see postitus liiga pikaks ei veniks, kirjutan sellest emotsionaalsest poolest ja kogu USAs veedetud aastale reflekteerimisest järgmisel korral. Seekord sai kirja rohkem praktilises mõttes viimane nädal ja viimased päevad, aga nagu öeldud, kuna mul on olnud aega sellele päris palju mõelda ja sel teemal ka teistega arutleda, on mul tekkinud nii veedetud aasta, tagasituleku kui ka kogu au pairi programmi kohta teatud arvamused, mida tahaksin ka teistega jagada...Aga sellest juba varsti!

Vahetunud nädal

Peale reedet tulevad sõbrad laupäev-pühapäev, peale mida saabub uuesti hirmuäratav esmaspäev, isegi kui sulle tundub, et kõik on nii hullusti (või hästi), et enam pähe ei mahu ja maailm võiks sellepoolest kasvõi seisma jääda, aga vot ei jää. Väga filosoofiline algus sellele jutule (haha, #tweetlikeJadenSmith: If a man exits a room on the right, has he really left?), aga tegelikult tahtsin rääkida oma uskumatult pikana tundunud nädalavahetusest.

Annapolise jahiklubi elanikud

Algas see reedel minu koerasaba tööpäevadega, saime kenasti kaubamajas lapsele puhkusereisiks bikiinid ostetud ja kleidi ka veel, kõigil hea meel. Õhtul korraldasid hostvanemad mulle õhtusöögi, kuhu ma alguses ei tahtnudki väga kedagi kutsuda, sest some sh*t has gone down lately, aga kuna Vanessal polnud midagi teha, siis kutsusin alguses ainult tema. Ja hiljem tahtis Svea ka ühineda, seega seltskond aiva kasvas. Sõime-jõime-jutustasime, võtsime kokku oma peaaegu-et-läbitud aastat. Minu suureks üllatuseks läks laps (taaskord) täiesti endast välja, nuttis ja halas, et kuidas ma ikka lahkun ja miks jnejne. Oeh, sellistes olukordades tekib kuidagi alateadlikult tunne, mis ei lase sul endal aru kaotada, kui teine inimene sinu kõrval on lihtsalt üks hunnik õnnetust. Seega, üritasin teda maha rahustada ja selleks kulus tubli pool tundi, enne kui sain tüdrukutega majast lahkuda, et kokku saada Floraga, kes teadupärast ka minekul, kuna kõik me koos ju saabusime. Igatahes, päris rusutud tunne oli ja parajalt väsinud ka kõigest sellest hullusest, seega kuhugi külapeale pidutsema me ei jõudnudki, vaid nukkusime rahulikult koju tagasi ja vajusime voodisse.
See-eest, laupäev, oo imeline laupäev! Hommikut alustasin mõnusa sissemagamisega, peale mida korjasin autosse Svea ja Vanessa ja sõitsime Georgetowni brunchi sööma kohas nimega Farmers Fishers Bakers. Põhimõtteliselt nagu nimigi ütleb, võib sealt kõikvõimalikke toite leida, boonuseks värske tooraine ja kohapeal valmistamine. Makstes 30$ võid seal süüa niipalju kui magu mahutab ja veel lisaks, sest et keegi sind lauast ära ei aja ja niimoodi saab käia buffeelaudades mitu mitu ringi. Peale selle jalutavad ringi ettekandjad, kes pakuvad sulle väikest krevetiampsu või pitsat või midagi muud proovimiseks. Kohvi on piiramatu ja hinna sees - no mida sa hing ühel kenal laupäevahommikul ikka tahad! Sõime seal kohe päris tükk aega ja heietasime oma elukesi, kuni Vanessa pidi tagasi koju minema, et lapsed üles korjata. Meie Sveaga pungusime jälle kaubamajas, mina olin oma suveniirid ja kingitused juba reedel kokku ostnud, seega ma olin sellises soovitajarollis rohkem ja parem ongi, sest nagu alati on finantsidega kitsas. :) Aga ei kurda, sest et õhtupoolikul korjas mind autopeale Andrew ja me sõitsime Lääne-Virginiasse, linnakesse nimega Harpers Ferry. Mäed olid ilusad ja vaated kiirteelt olid ka super, linnake ise oli miski kodusõja aegne tähtis punkt, seega oli seal väga palju ajaloolist hõngu (ei, reaalselt, seal lõhnas nagu 19. sajand) ja külastajate jaoks olid paljud ennast riietanud ajakohaselt ja telkisid seal ja kuivatasid oma pesu nööripeal, mitte kuivatis. Jalutasime seal päris tükk aega ringi, kuni pimedaks läks, peale mida sõitsime tagasi Rockville'i jaaaaa ausaltöeldes ma ei mäleta, kas me midagi veel tegime õhtul või ei. :D Ilmselt mitte, sest kell oli palju ja olime mõlemad väsinud...

Kõik eelnevad Harpers Ferry

Pühapäeval magasime lõunani, või pigem Andrew magas ja ma mängisin oma iPhonega ja siis hakkasin teda torkima, et ta üles ärkaks lõpuks ja liigutaks. Sätt sätt, alguses tahtsime sõita nii 3 tunni kaugusele mingi järve äärde vms, aga kuna kell oli juba pärastlõunasse jõudnud kogu selle hangumise peale, otsustasime tunnikese kaugusel oleva Annapolise kasuks. Annapolis on Marylandi osariigi pealinn, kena lahe ääres asuv linnake, selline veidi kaluriküla õhustikuga. :) Minekul otsustasime sõita üle Bay Bridge'i mis on üks ilmatuma suur sild üle lahe - väääga vinge elamus! Tahtsime mere äärde ka minna, aga selle eest taheti mingit parkimisluba, mida meil polnud, seega võtsime suuna tagasi Annapolise poole. Kõndisime seal ka niisama paar tundi ringi, jõime Starbucksi frappucinosid ja vaatasime ilma ja inimesi. Peale tagasi jõudmist vaatasime terve õhtu halbu õudusfilme, traditsioon jee. :D
Aga mis muud, kui pilte!

A lot of lasts

Viimaseks nädalaks andsid kallid hostvanemad mulle 10 tunnised tööpäevad jei, aga õnneks saime lapsega sellest jagu, mõeldes igaks päevaks välja põnevaid tegevusi (ja kuna hostema lubas kõigeks krediitkaarti kasutada, siis mul pole ka selle vastu midagi, et ringi rännata natuke). Esmaspäeval käisime kajakiga ja paddleboardiga Potomaci jõe peal sõitmas, tahtsime teha tiiru ümber Roosevelti saare, aga olles läbinud kusagil 1/3 maast, vaatasime igaks-juhuks Google kaarti ja saime üllatuse osaliseks - saar oli kohe palju palju suurem, kui meie esialgu arvasime! Keerasime seejärel otsa ringi ja aerutasime tagasi paadiklubisse ja läksime jäätist sööma vot. :)

Panoraam osakesest sellest megapargist

Teisipäev möödus seikluspargis paarikümne meetri kõrgusel puude otsas turnides. Oh issand :D Enne radadele laiali jooksmist tehti muidugi põhjalik turvameetmete teemaline koosolek, kus õppisime oma rakmeid kasutama ja turvaliselt ennast kinni-lahti haakima. Rajad olid jaotatud eri raskusastmete järgi, meie valisime keskmise raskusastme - rohelise - ja läbisime sealt kõik 3 rada. Rohelisest ülespoole jäid sinine, must ja topeltmust, kuhu mina arvatavasti olekski kõlkuma jäänud, sest juba rohelised rajad olid piisavalt närvekõditavad ja rasked! Ütleks, et juba keskmise raskusastmega radade läbimiseks peab ikka enamvähem vormis olema, sest tihti tuli ennast käte abil üles tõmmata või mõnest trossist-köiest kinni hoida. Lisaks sellele muidugi läheb vaja ka parajalt tasakaalu ja nutikust, et kõik takistused edukalt läbida. Ja no neid takistusi oli ka ikka igasuguseid, kõige hirmuäratavamad minu jaoks kahe peenikese trossi külge kinnitatud puust "rula", millega tuli järgmise punktini sõita, aga ärgem unustagem, et see kõik toimub 20 meetri kõrgusel maapinnast! No veits pani peopesad higistama küll eks. :D Järgmine takistus, mille ees ma lihtsalt ütlesin, et ma ei suuda seda teha ja ma tahan alla, oli kusagil 50 cm pikkune puust palgijupp, kahe trossiga kinni justkui kiik. Ja sina aga astu sinna peale ja liugle järgmise puuni, no mul oli suht häire sellepeale. Halasin seal kahte lehte, laps halas ka, aga läks siiski esimesena ja meid üks pargi töötaja tuli ka altpoolt julgustama. Peale seda nägin, et eiolegi nii hull ja tegin ise ka kogu raja lõpuni. :) Parim on see, kui sa oled oma kümne trossiga puntras kusagil kahe puu vahel mingi peenikese kõlkuva oksa peal ja tekib tunne, et no ma ei suuda enam edasi minna või et ma kukun kohe alla, aga seejuures pole mitte mingit muud võimalust, kui edasi liikuda. Ja siis sa liigud edasi. Igatahes, väga vägev kogemus, kuna Eestis ma pole kahjuks siiani ühtegi seiklusparki sattunud. :( Siin seevastu saime kohe 3 tundi ringi mütata, peale mida olime suht tarretiseks muutunud ja keerasime oma Põrnika nina tagasi kodupoole.
Teades mind, minu päev muidugi sellega ei lõppenud - keset bensiinijaama otsustas meie emalaev otsad anda ehk enam ei käivitunud. :( Terve päev oli aku tuluke ka põlenud, nii et tegelikult ma kartsin, et millalgi see juhtub, aga lootsin koduni ära vedada. Ilmselt mingi aku laadimisega seotud probleem...ehk...? Ei tea, bensuka onu tegi krokodillidega stardi ja saime läbi häda ära koju, uhhh. Ärä inämp!

New York kes teab mitmendat korda?

Õõhh, New York, igavesti ainulaadne

No nagu juba öeldud, sõitsime veel üheks nädalavahetuseks New Yorki avastama, sest kuigi olles seal juba 3-4 korda käinud, on ikka veel kohti, mida külastada! Alustasime reede südaööl ja loksusime Megabusiga 5 tundi Manhattanile jei. Kuna Liam ja tema toakaaslane Tyler tulid ka meiega nädalavahetuseks linna, siis maandusime mõneks unetunniks nende hotellis, peale mida seadsime sammud tagasi 5th Avenue'le ja asusime usinalt shoppama - kes suveniire, kes enda tarbeks. Sain igast lahedat manti nii Eestisse kaasa tassimiseks kui endale, näiteks arbuusipapud! :) Päikeseloojangu ajaks sõitsime metrooga Battery Park'i ja vaatasime Statue of Libertyle, ise hot dog'i mugides - what a cookie-cutter American image!
Teisel päeval vedasin ma poisid otsustavalt muuseumitesse, sest esiteks Svea pidi eelmise päeva õhtul lahkuma töökohustuste tõttu ja teiseks, ta vihkab muuseume, seega oli minu jaoks ideaalne võimalus külastada kahte suurt suurt kunstimuuseumit - Museum of Modern Art ehk MoMa ja Metropolitan Art Museum ehk Met. Olles ise pigem kaasaegse kunsti austaja, nautisin Moma't tunduvalt rohkem, veetes seal kokku 3 tundi, aga oli ka mida vaadata, sest kogu see kunst pesitses seal kogunisti kuuel korrusel. Nägin ära palju kuulsaid kuulsaid autoreid nagu Warhol, Lichtenstein, Rothko, Pollock, Miro jne jne ja olin ise jube vaimustuses nendest kõigist. Ilmselt vist leidus ka Moma's Van Gogh originaale, aga autoportree kübaraga ja küpressipõllud olid kohe kindlasti Metropolitanis. Moma oli endale krabanud minu mäletamist järgi Starry Nighti (mille pealkirja ma eestimaa keeles kohe üldse ei mäleta...), mis oli oodatust palju pisemas formaadis, aga kõige rohkem avaldasid mulle muljet Van Gogh maalide puhtad ja säravad värvid! Eriti sinised ja rohelised - amazing! Metropolitanis oli igasuguseid teoseid, alates aegade algusest a la Vana-Rooma skulptuurid, lõpetades mõnede kaasaegse kunsti esindajatega. Selles muuseumis pöörasin kõige rohkem tähelepanu 18-19. saj, ka vist juba 20. saj Euroopa kunstnike saalidele, kus leidus eriti lai valik impressioniste. :) Õhtuks olin väsinud, aga õnnelik ning seadsin sammud oma Megabusi peatuse poole, saates enne poisid Penn Stationist rongi peale, sest et nad ei saanud kopka eest ka aru, kus nad on ja kuhu nad minema peavad ja mina koos Google Mapsi abiga saime New Yorgist üksinda jagu küll! :)

Neljas juuli

...on USAlastele iseseisvuspäev, mida tähistatakse kõikjal suurte suurte pidustustega, kas siis linna poolt korraldatud või tagaaias võimsa grillipeoga. Meie otsustasime igatahes DCsse jääda, sest no kus mujal olla iseseisvuspäeva ajal kui mitte pealinnas! Paraadi/e me kahjuks ei näinud, osalt sellepärast, et mina pidin hommikul töötama ja osalt sellepärast, et kell 12 algas Saksamaa-Prantsusmaa MMi mäng. Ja osalt veel sellepärast ka, et ootasime oma mereväesõpru Henryt ja Liamit New Yorgist.
Siiski, pärastlõunal otsustasime purgis margariitasid osta ja ennast õigesse meeleollu viia, sest kuuldavasti on kõik inimesed riietatud puna-sini-valgesse ja lõbusalt tipsutanud. Lõpuks jõudsid poisid ka kohale ja peale väikest paanikat teemal "Me ei leia elusees tund aega enne ilutulestikku taksot" leidsime me takso ja sõitsime otse kesklinna, jättes vahele kogu selle tüütu metrootamise etapi. Ilutulestik toimus National Mall'il, kus reas kõik kuulsamad-tähtsamad monumendid, alates Lincoln Memorialist, lõpetades Kapitooliumiga. Mall'i ala oli taradega piiratud ja sisse saamiseks pidid kõik külastajad läbima turvakontrolli, mis kuuldavasti pidi olema jube range ja hirmus, aga tegelikult oli täiesti mõttetu. Seepärast me korraks jooksime sinna WCsse, aga pikemalt peatuma ei jäänud, vaid hoopis võtsime koha sisse väljaspool tara, nagu ülejäänud normaalsed inimesed. :)
Ilutulestik kestis kokku 17 minutit ja oli ÜLIvõimas!!! Tegin paar pilti ja videot ka (lisan allapoole). Rahvas oli rõõmus janiiedasi, aga üldiselt ma ootasin sellest päevast rohkemat, võib-olla polnud kõik nii ekstaasis sellepärast ka, et õues oli 35 plusskraadi sooja ja jube lämbe. Igatahes, vähemalt ilutulestik oli oma maine vääriline ja minu jaoks oli see õhtu pigem olulisem sellepärast, et sain kallite sõpradega koos istuda ja hiljem tantsida ja niisama naljatada. :)
Kuna Liam ja Henry olid DCs terve nädalavahetuse, siis järgmisel hommikul peale pikka sissemagamist seadsime sammud tagasi Mall'ile, et kõndida see otsastotsani läbi ja külastada kõiki monumente. No see käik on alati üliväsitav, kuna terve Mall on 6,5 kilomeetrit pikk ja lihtsalt lesib keset DCs lauspäikese käes. Oehmoeh, mida kilomeeter edasi, seda tihedamaks muutusid peatused ja Teise Maailmasõja basseini torkasime jalad sisse ja pikutasime päris tükk aega. Vedasime end siiski Lincolnini välja ja sealt omakorda veel metroosse tagasi. Kodus käisime kiirelt duši all ja vahetasime riided, et õhtust sööma minna ja sealt omakorda sõitsime natukeseks jalutama öisesse Georgetown'i ja Waterfrontile, kus rikkad ja ilusad ja vahest mitte ka nii ilusad oma jahtide ja paatide peal keset jõge pidusid peavad kallil laupäevaõhtul. Seejärel lihtsalt vajusime koju tagasi ja otse voodisse, vähemalt mina, kuna eelmisel õhtul jäi neid unetunde nõnna väheks...
Pühapäeval aga olime see-eest traksis ja leppisime poistega kokku, et kohtume 9.30 ja sõidame Great Falls'i matkama. Tulemus: lahkusime kell 10.45, kuna kutid arvasid oma meheloogikaga, et meie niikuinii 9.30 valmis ei ole ja siis nad nii 9.15 alles ärkasid. Igatahes, lõpuks peale 45 minutit autosabas istumist (uskumatu, kui palju inimesi külastab rahvusparke!!) astusime Virginia Great Fallsis autost välja, panime matkatossud jalga ja alustasime! Kõigepealt tegime väikse tiiru vaateplatvormidel ja siis otsustasime River Traili ette võtta, mis kaardil ei tundunudki nii pikk. Tegelikkuses oli see ikka päris korralik matk metsas ja kivide-kaljude otsas ronides, vahest isegi kuni 45 kraadi ülesmäge! Poisid olid vaimustuses ja ronisid mööda kaljusid üles-alla nagu oravad, meie jäime enamasti rajale, kuna olime natuke hirmul võimaluse ees sügavikku kukkuda. Seegi retk väsitas lõpuks päris korralikult ära, lisaks kõigele oli ilm ka kuum (nagu tavaliselt) ja see omakorda kurnas veel rohkem. Tagasi jõudes istusime Svea pool ja neli 20+ aastast täiskasvanut hüppasid tund aega batuudil, ise nii õnnelikud kui vähegi olla saab. :D
Viimaks jõudis aeg kurva osani ehk hüvastijättudeni, kuigi Liamit näeme sellel nädalavahetusel veel New Yorgis ja võimalik, et sõidan Henryle ka veel enne äralendu külla. Aga ikkagi, nukker oli sellegipoolest. :(
Kõige lõpuks pilte pilte pilte!! PS es leidnü taad ilutulestiku videot täämba...

Svea, mina, Liam, Henry

Liam, Svea, mina

Prismatic World Tour

Mõned stiilinäited kontserdilt
Neiu vahetas ulmelise kiirusega riideid
ja - nagu näha - ka juuksevärve

Asudes kohe teema juurde - teisipäeva õhtul võtsime lapse ja hostemaga ette ja läksime Katy Perry suurele kontserttuurile Verizon Centeris. Verizoni keskus asub DC kesklinnas ja mahutab umbestäpselt 18,000 inimest ning uskuge või mitte, enamus istekohtadest ja seisukohtadest olid täidetud! Meie istusime kõrgel kõrgel, peaaegu et lae all, Katy Perry oli küll tibatilluke, aga samas oli kogu lavaline tegevus meie jaoks justkui peopesal, nii et polnud kurta midagi. Kuuldavasti maksid põrandasektori iste- ja seisukohad kusagil 2000-3000$, võrreldes meie 100$ kohtadega (mis tegelikult on kontserdi kohta ka piisavalt kallis - enamasti saab odavaimad piletid kätte 50-75$)...Ulme! Kontsert algas kell 7 õhtul, meie olime kohal 6:30. Tegelikult jõudis Katy ise alles lavale kusagil 9:30 paiku (oh seda ootamist), aga meie aega sisustasid paar soojendusesinejat, kellest esimest ma ei tundnud ja tema esitust kuuldes, ei tahtnudki eriti tunda ja kellest teine oli Capital Cities, kes oli üllatavalt lahe! :) Pidasime oma vahepause ja seisime ilmatuma pikas popkorni järjekorras jnejne, kuni lõpuks jõudis aeg peaesineja kätte.
No ja oh issand, see oli ikka suurim show, mida ma oma elus näinud olen! Okei, kust ma üldse alustan...Kontserdikava oli jaotatud erinevatest osadeks ehk actideks, mille hulgas näiteks Egiptuse teema ja ka akustiline osa. Minu mäletamise järgi algaski kogu see etendus Egiptusega, lugudeks Roar, Dark Horse jms, muuhulgas oli hobuseloo ajal laval elusuuruses hobune (mitte küll päris reaalne hobune, aga siiski), tantsijad tegid väga tublit tööd ning Roar'i ajal kandis Katy LED tuledega valgustatud kleiti ning tema ja kogu tantsijaskond hüppasid kuskil minut aega järjest samamoodi valgustatud hüppenööridega pimedas saalis. Wow faktor: hüpata hüppenööriga ja samal ajal laulda ning valgusshow pimeduses! Edasi toimus nii palju asju korraga, et ma mäletan ainult teatud osi (loodetavasti säravamaid hetki). Näiteks algas järgmine osa pika ja imeliku kassivideoga, pärast mida ilmus lavale Katy ise erkroosas kassikostüümis ja laulis Hot n Coldi mõnusat jazzuversiooni. Peale seda osa tuli jutuajamise osa ja akustiline osa, kus ta tantsimise ja lendamise jm võimlemise vahele sai oma tegelikku lauluoskust näidata - ja see oli väga väga hea!! Tüdrukul on annet! Vahelduseks viskas ta oma pikas hõljuvas kleidis lavale kõhuli ja tegi fännidega selfie'sid, jagas rahvale pitsat ja patras niisama maast ja ilmast. Lõpetuseks laulis ta uuemat Birthday lugu, mille ajal üks õnnelik (kindlasti ettemakstud) neiu lavale tõmmati, hiigelsuure tordi keskele istutati ja talle sünnipäevalaulu lauldi. Päris päris viimane lugu oli Firework, mille ajal paluti publikul ette panna eelnevalt kätte jagatud 3D prillid ja seda graafilist ilutulestikku kolmemõõtmeliselt vaadata oli ikka päris võimas! :)
Koju jõudsime üli hilja, aga õnnelikuna - üks punkt jälle USA elamuste nimekirjas juures! :)

Suur sula

Täiesti täpne pilt temperatuuride mõttes...

Uskumatu, aga tõsi - DC oli täna lõuna ajal kõige kuumem koht Põhja-Ameerika mandril. :D Ja mina olin sel ajal basseini ääres, üritasin päevitada, aga tulemuseks tilkusin niisama. Paar korda käisin ujumas ka ja siis otsustasin ennast pigem seestpoolt jahutada ja froyo'd sööma minna ning veeta aega mõnusalt konditsioneeritud poodides. :D
Tõestuseks: DCisti artikkel selle kohta, kui kuum siis täpselt ikkagi oli...
Õõhh, kuumalaine kestab juba nädala algusest saadik ja tõsiselt on tunne, et mitte midagi pole hingata, kui õue minna. Ja praegu on isegi hullem, kui see, mille üle ma augustis halasin. Söögiks on arbuus ja jäävesi. :D Vähemalt mõned kilod peaks küll selle saunaga maha tulema...Jäägem positiivseks!

O, Canada

Pilt bussisõidult - mäed ja ilus Pennsylvania loodus

Viimaks jõudis kätte meie kauaoodatud reis Kanadasse Niagara kose juurde - varem rääkisin ka veidi sellest. Reis toimus nädalalõpukursuse raames, tunde oli 3 nädalavahetusel, 6 tundi korraga pluss iseseisev kodune töö. Kõik vaatasid meid nagu imelikke, a la mida selle kose kohta siis niipalju õppida...Kuid meie kursus oli tegelikult vägagi huvitav, hõlmates Niagara kosega seotud ajalugu alates indiaanlaste asumitest, Euroopa avastajatest, esimestest hüdroelektrijaamadest kuni tänapäevani välja. Reede hommikul 7.30 startisime (isegi täpselt!) DCst Union Stationist otsejoones Kanada poole teele. Bussisõit kestis kokku 10 tundi, kuid kusagil iga 2 tunni tagant tegime vetsupausi-toidupausi ja lõuna oli isegi tund aega pikk. Sõidu ajal näidati meile igast filme ja see muutis ka selle istumise rohkem talutavamaks. Ja minnes oli ootusärevus ka muidugi suurem. :) Kohale jõudsime umbestäpselt 5.30 õhtul, siis juba Kanadas. Piiriületusel kobisime kõik bussist maha, saime passi templi (vahtralehtedega ja ütleb Rainbow Bridge - neat), kobisime bussi tagasi ja saimegi üle silla. Viskusime hotellis vooditele ja laotasime oma manti laiali, kuid sellega esimene õhtu siiski ei lõppenud.

Vaade kahe riigi vaheliselt sillalt

Kuna meie reisijuhid andsid meile põhimõtteliselt kaheks päevaks vabad käed ja võimaluse ise otsustada, mida teha kuidas teha, siis meie plaan oli oma ajast võtta maksimum ja näha nii palju kui võimalik. Teine variant oleks olnud kaks õhtut järjest pidutseda, siis vidus silmadega pool tundi koske vaadata ja tagasi voodisse koperdada. No ei. Seega, kõndisime oma hotelli ümbruses veidi ringi ja meie suureks üllatuseks meenutas kogu see piirkond pigem Las Vegast kui ürglooduslikku koske. Muidugi, päris veeni oli kusagil 15 minuti kõndimise tee ja päris jõe äärde need neoontuled ka ei ulatunud, aga sellegipoolest tekkis alguses natuke selline overwhelmed tunne - ei teadnud kuhu ja mida vaadata. Samas see jälle väsitas hullupööra ja see oli ainuke asi, mis meie kambale selle reisi juures väga ei meeldinud - ootasime ja oleksime tahtnud näha midagi rohkem naturaalset ja looduslikku, et saaks kogu seda ilu rahus nautida.

Väike öine killuke kogu sellest ilmaimest mis seal toimus

Kuid õnneks, olles väljunud kogu sellest tulede virrvarrist, algas kena väike roheline pargiala ja sealt veel mõned sammud edasi liikudes jõudsime vaateplatvormini, kust võis näha nii Ameerika koske kui Kanada koske. Tundub, et on aeg infonupukeseks: Niagara kosk pole tegelikult üldse mitte kosk, vaid kosed. Goat Island jaotab laia jõe kaheks - Ameerika pooleks ja Kanada pooleks. Ameerika pool omakorda jaotub veel kaheks - American Falls ja Bridal Veil Falls. Kanada poolel asub Horseshoe Falls, mis nime saanud oma hobuseraua sarnase kuju järgi. Riigipiir jookseb keset jõge ja üle piiri saab sildade kaudu. :)

Vasakul Ameerika kosed, paremal Kanada oma

Kanada $

Igatahes, vaatepilt oli vapustav ja saime esimesed pildid ka tehtud. Samal ajal tahtis nälg silmanägemise ära võtta ja sellepärast otsustasime mõne grillbaari leida, natuke istuda ja hinge tõmmata ning hiljem tagasi kose juurde kõndida, et näga öist valgusemängu ja pärast seda ilutulestikku. Sõime ühes mõnusas pubilaadses kohas, kus tellisime kannutäie sangriat ja kuulasime livemuusikat. Mõõõnus mõnus, muidugi mõnusal raha ka maksis see kõik, aga siiski hea seltskond ja hea elamus. Enne minekut tahtsime oma spordiriided natuke viisakamate vastu vahetada, sest algne plaan oli pärast ilutulestikku kuhugi välja minna - Kanadas on alkoholi tarbimise legaalne piir 18 ja sellepärast koperdasid enamus meie bussikaaslastest 10 cm kontsadel ja (kahjuks) samapikkades seelikutes mööda tänavaid ringi. (Svea ütles sellepeale, et The only people not freezing in this kind of weather are polar bears, Canadians and sluts.) Meie teed viisid meid ainult Hootersisse, aga sellest veidi hiljem. Öisel ajal on mõlemad kosed valgustatud värviliselt - ma isiklikult ei arvanud, et see pilti just erilisemaks muudaks, kuid see selleks. Ilutulestik seevastu oli aga juba midagi! See toimub ainult reedeti (seega, meil vedas!) ning kestab päris pikalt. Rahvast oli ka seda vaatama tulnud ikka omajagu, niiet mulle endale meeldis ilutulestik palju rohkem kui need värvilised prožektorid, kuid maha ei laida kumbagi - kui juba kohapeal olla, siis miks mitte kõigest osa võtta. :) Peale seda, nagu öeldud, jõudsime lõpuks välja Hootersisse, kus koka maksis 4$ (oh lord jesus...) ja Heinekeni hinda ma isegi ei taha teada. Õnneks ei saanud teada ka, kuna kogemata unustasin kiiruga oma ID hotelli ja neiu baaris proovis küll silma kinni pigistada, aga kõrgemad jõud siiski ei lubanud ja ega mul oli hea meel ka, et raha alles jäi. :D Hooters on selline natuke imeliku kuulsusega baar, selles mõttes, et mul oli mingi ettekujutus sellest kui meestebaarist, kus ettekandjad on poolpaljad ja no natuke selline borderline stripibaar võimidagi. Tegelikult on täiesti tavaline reedeõhtu baar, kus joogid on kallid ja kutid on jommis, samas neiud baaris olid väga sõbralikud ja üldse mitte poolpaljad. :D Niiet kurikuulsas Hootersis sai ka ära käidud ja ära istutud (PS On olemas legend, et kui sa tahad Hootersisse tööle, siis muuhulgas pead sa sirge seljaga näoga vastu seina kõndima ning kui sinu nina puutub seina enne kui su tissid, siis sa tööle ei saa. :D Ei küsinud tüdrukutelt, kas on ka tõepõhi all sellel või mitte...).

Nii saab vahtraleheriiki

Helena, Vanessa, Kati, mina, Svea

Moving on, päev nr 2. Esimesest õhtust veel niipalju, et sealtsamast Hootersist me ei jõudnud edasi mitte kuhugi mujale kui hotelli voodisse, sest kõik olid lihtsalt nii surnud. Hommikul otsisime külapealt süüa, sest hotellist ei antud meile isegi mitte kuiva röstsaia nagu tavaliselt. :( Peale seda hüppasime bussi, mis pidi meid kippelt üle piiri Ameerikasse viima, aga tuli välja, et kõndides oleks vist kiiremini saanud...Istusime piiril järjekorras üle tunni, aga no kohale me jõudsime. Põhjus, miks tahtsime tagasi Ameerika poolele sõita, oli see, et kõik kosega seotud atraktsioonid olid seal tunduvalt odavamad ning täpselt samasugused kui Kanada poolel. Seega, otsustasime pigem säästa. Ostsime Adventure Pass'i, millega saime oh kui palju - sõita kohapeal pisikese trammiga ühe atraktsiooni juurest teise juurde, minna Discovery Center'isse (selgitas kose tekkelugu ja näitas igast fossiile jms), Aquarium'isse (paar kala ja hülged, ei olnud väga muljetavaldav), vaadata filmi kose kohta, sõita paadiga nimega Maid of the Mist otse koskede alla ning külastada Cave of the Winds'i ja seista otse voolava vee all. :) Nimekiri oli pikk ja päev samas lühike, seega asusime kohe usinalt tegutsema. Esimeste atraktsioonide juures ma isegi pikemalt ei peatu, kuna need andsid küll veidi uusi teadmisi kose ja seda ümbritseva looduse kohta, kuid polnud siiski midagi erilist. Paadisõit ja jalutuskäik tuulte koopasse see-eest küll! Meile oli juba varem ette teada, et mõlematel atraktsioonidel saab päääris märjaks. Ausaltöeldes, ega me seda eriti ei uskunud, kuna arvasime esiteks, et me ei saa veele NII lähedale ja teiseks, et kui kaugele see kosk ikka pritsib. Haha, no saime üllatuse osaliseks kui pidime pärast Cave of the Windsi jalutuskäiku põhimõtteliselt riideid vahetama, sest isegi kilekeepe kandes sain oma pusast vett välja väänata. Samas andis see aimu, kui võimsa nähtusega meil tegemist on...

Happy little sucker

Enne jalutuskäigule asumist saab iga turist paari sandaale, mis on spetsiaalselt mittelibiseva tallaga, ja kollase suure vihmakeebi, mis tuleb kindlasti selga panna ja sandaalid samamoodi, sest ilma nendega on see käik praktiliselt eluohtlik. Sellele järgneb liftisõit alla jõe äärde, kus esimese asjana tervitas meid vänge kajakahais - neid on seal vast tuhandeid, poegadega ja ilma, paterdavad igalpool ringi nii, et tuleb ettevaatlik olla, et mõnele peale ei astu ja siis nokaga vastu varbaid ei saa. Peale seda katsumust saab alustada puidust jalgrada, mis viib väikestele vaateplatvormidele ning kosele vääga vääga lähedale - seisime Sveaga täpselt Bridal Veil Fallsi voolava vee all, pärast mida oli tunne nagu peale paduvihma - kõik tilkus. Aga elamus oli nii võimas, et seda polegi ehk võimalik sõnadesse panna! :)
Järgmiseks otsustasime natuke kuivada ja lõunapausi teha, peale mida suundusime edasi Maid of the Mist'i juurde. Saime uued keebid, seekord sinised, seisime järjekorras, et paadile pääseda ning alustasime sõitu jõel. Alguses vaatasime, et meh polegi midagi nii erilist, aga kui jõudsime Horseshoe Fallsi jalamile, siis jäime kõik korraga vait ja lihtsalt imestasime. Nähes nii suurt hulka vett sellise jõuga voolamas ja vastu kive kukkumas, et meie paat päris tugevalt küljelt küljele kõikus, pani meid tundma väga väikese ja abituna - vaatepilt oli tõesti aukartustäratav. Püüdsime telefonidega teha mõned pildid ja videod, kuid olukord oli taas nii vesine ja tuuline, et elektroonika välja võtmine oli üldse teatud riskile minek. Selle asemel nautisime niisama ilusaid vaateid mõlemale kosele. :)

Õhtul veetsime veidi aega suveniire ostes ja hiljem taaskord vajusime sügavasse unne, sest hommikul oli tarvis end uuesti kokku pakkida ning võtta suund DC poole. Tagasisõit möödus üsnagi sündmustevaeselt, kõik olid väsinud ja unised, seega vingusime niisama, et tagumik on kange ja lugesime tunde, mil kodu lähemale jõuab. Buss, metroo, buss, jalad, auto ja olingi omas kodus. Jätsin perele väikse kirja, et ma tõesti vabandan, aga kuna ma olen nii surmväsinud, siis ma liigun magama ning muljetagem hommikul. Hommikul aga sain teada, et laps on nädalaks teises laagris ning ühesõnaga sel nädalal ma lapsehoiuga tegelema ei pea. No tore tore. Oleks raha, lendaks mingit uut kohta avastama. :D Kuid mida pole, seda pole - seega naudin oma vaba aega kodu ümber ja vähemalt saan jalka MMi vaadata. :) Kuna Eesti ei mängi, siis next best on Saksamaa ja tundub, et ei peagi pettuma - 4:0 ja Portugal mine koju.

Smurfimaffia

#welfie

You get what you asked for

Niagarast veel pilti pole, seega pandse üte vana kirsiõite ajast - 

 

 

Tundub, et peale eelmist postitust ongi terve nädal nagu pühapäev juunior olnud - töötunde peaaegu, et olematult, sest laps on kas kellegi pool mängimas või uusi riideid/jalanõusid ostlemas emaga või arsti juures või mõnes trennis. Põhimõtteliselt olen koristanud ja teda kooli viinud ja koju toonud ja ongi kõik..Olles harjunud enamaga, on justkui igatpidi imelik tunne lihtsalt istuda ja mittemidagi teha, sest samas kodust lahkuda ma ka ei saa, kuna hiljem võib mind jälle pooleks tunniks vaja olla. Ning välja minnes on ka päris tüütu igal sekundil telefoni kontrollida, et ega ma jumala eest mõnd kõnet või voicemaili või sõnumit maha ei maganud. Vot, seega olen sisustanud aega sõprade ja lugemisega - olen lõpetamas Lohetätoveeringuga tüdrukut ja plaanin edasi asuda The Fault in Our Stars'i juurde (jah, hüppasin ka sellele rongile) ning sealt edasi juba Divergent'i triloogia kallale. Just lõpetasin Maze Runner'i triloogia ja enne seda Hunger Games'i triloogia ja oeh üleüldse on mul siin olnud aega lugeda ja raamatute kuhi tuleb päris korralik, kui nüüd kokkuvõtteid tegema hakata. :) Ja igati värskendav on kogu sellele ülikoolilektüürile vahelduseks seigelda igast fantaasiamaailmades. Moving on...
Laupäeval avastasime, et oleme kamp parajaid nohikuid, sest mängisime Aliast (ehk Charades ehk tõmmake Apple Store'ist või Google Play'st äpp ja andke valu), kus teemaks Harry Potter ja Hunger Games. Mäng seisneb selles, et üks paarilistest tõstab telefoni/ipadi otsaette ning tema vastas istuv mängija üritab talle ekraanile ilmuvat sõna parimal viisil seletada. Nalja kui palju!
Natuke negatiivset - Svea kodulinnas Saksamaal oli paar päeva tagasi üsna ootamatult suur torm, mis lõppes üleujutustega ja ulatuslike kahjustusega. Autod ujusid tänavatel ringi ja metroos oli vesi kuni eskalaatoriteni, samamoodi olid vett täis paljude elumajade keldrid. Svea pere ja kodu ei saanud õnneks kahjustada, aga sama hästi ei vedanud paljudel tema sõpradel ja tuttavatel. Ühele tüdrukule kukkus koduteel puu peale ja tema lõpetas haiglas, murtud luudega ja koomas - õnneks on seegi praeguseks juba lahenenud, neiu ärkas üles ja kuigi on veel raskes seisundis, ei ole olukord enam kriitiline. Sama torm pidi liikuma meilegi, eks me siin mitu päeva juba hoiame hinge kinni, aga siiani on ainult kaks korda 5 minutit padukat sadanud ja muud mitte midagi. Lämbus ja õhuniiskus on küll ülimalt laes ja soojust kindlasti üle 30 C (täna autos näitas 89F), seega nagu kisub tormi üles küll ja meile anti raadios ka tormi- ja tornaadohoiatused. Ikka veel hoiame hinge kinni.

Sunday Junior

Igal pühapäeval, istudes mõnes kohvikus õhtust sööma, teeme natuke haledat nalja, et oh äkki ei tulegi homme esmaspäev, vaid hoopis pühapäev juunior. Sest esmaspäevad on koledad ja masendavad ja neid ei oota mitte keegi, vähemalt mitte keegi meie kambast. Ma tean juba ette, et eks see postitus üheks natuke vingumise postituseks kujuneb, aga arvan, et on ausam ja reaalsem jätta asjadest mulje nii nagu nad tegelikult ka on. Seega, pereema terror jätkub sama hooga - või peaksin pigem ütlema, hooti? Sest paar nädalat ta minuga eriti ei suhtle ning siis nagu välk selgest taevast, võtab ette, surub nurka ja sõimab läbi. Ja siis on juba kõik universumi probleemid minu süü. :) Ja kusagil pool tundi peale kogu seda intsidenti, kui ma olen ennast oma toas tühjaks nutnud, lendab ta uuesti peale  - nüüd juba ülisõbralikult ja pakub mulle enda salateid või teed vms tema "isiklikke" asju proovida võimuud sarnast. Oeh, kirjutasin taas koordinaatorile pika kirja ja tema oli kohe valmis minu pereemaga kohtuma ja sellest probleemist lähemalt rääkima, aga praegu otsustasin selle pausile panna, sest ma lihtsalt kardan, et asjad lähevad hullemaks ja kuna mul on kojusõiduni umbestäpselt 8 nädalat, siis mõtlen, et see pole enam kogu jama väärt. Kuigi teisest küljest, miks mitte, sest minuga käituti halvasti (pereema ei tunne ennast absoluutselt häirituna sellest, rääkimata vabandamisest) ja minu motivatsioon järgmist tööpäeva alustada on kadunud, rääkimata majas viibimisest (sest kui olen kodus, on see probleem ja kui olen väljas, on see samuti probleem). Ja ühel päeval perega laua taga õhtust süües, peale seda kui rääkisime minu kojuminekust ja muust sellisest, ütles ta, et ega ei tea jah, äkki lähed hoopis emake Venemaale tagasi, haha, nali missugune. Vaatasin talle lihtsalt tõsise näoga otsa, ütlesin, et ega ei tea tõesti, ja üritasin oma toidu võimalikult kiiresti lõpetada, et lauast minema saada.
Niisiis - kus on mu pühapäev juunior, et saaksin vähemalt natukenegi vabalt hingata? :(
Et leida positiivsust ka pimedal ajal - ülejärgmisel nädalavahetusel sõidame Niagara koske kaema Kanadasse oma nädalalõpukursuse raames. :) Ja juulis planeerisime nädalavahetuse veeta New Yorgis, peale iseseisvuspäeva, mil meie endised-Charlestoni-nüüdsed-NewYorgi-sõbrad meile DCsse külla lubasid tulla! Elagu nädalavahetused!

Korda kaks

Pilt tehtud istudes - seega, meil olid paganama head istekohad!

Väike lisanupuke: nädalavahetusel käisin oma Eesti sõbranna Katiga pesapallimängu vaatamas. Mäng toimus DCs, Navy Yardis Nationals Parkis. Washington Nationals on DC ametlik pesapallimeeskond, kes mängis koduväljakul New Yorgi Metsi vastu ehk Nats VS Mets. Laenasin Svea käest Nationalsi särgi selga, sest kogu publik on siin äraütlemata mängule hingestatud ning kõik vaatama tulnud inimesed kandsid kas pesapallisärki, mütsi, pusa või lihtsalt midagi punast. Ja publikut jagus ka piisavalt - 20,000 inimest spordimängu vaatamas? Vabalt! See on Ameerika. Mäng ise oli ka väga põnev, sest Kati hostisa mängis kunagi pesapalli ja ta oskas meile väga palju detaile lahti seletada ning huvitavatele faktidele tähelepanu pöörata. Vahepauside ajal toimusid igasugu rahva lõbustamise atraktsioonid, nagu näiteks Kiss Cam, kus kaamera suunatakse publikusse ning suurele suurele ekraanile ilmub mõni paarike, kes siis musitama peab ning rahvas muidugi huilgab kaasa. Teine naljakas vahepala oli mütsilehvitamine - ekraanile ilmub kiri wave your caps! ehk lehvitage oma mütse ja siis terve publikum haarab oma nokatsid ja vehib nendega mõne minuti. Mhm. Jalutasime tervele staadionile tribüünidel ringi ka peale, vaatasime kõrgelt Anacostia jõge ja vangutasime päid kõrgete toiduhindade üle. Ning siis äkki märkasime, et jagatakse tasuta toitu! :D Tegime nalja, et no õige eestlane leiab alati tasuta toidu üles ning astusime ligi ning saime paki tavalisi soolatud kartulikrõpse, aga no nälja ajal käib seegi. Teine suur küsimärk oli näha, kuidas kõik inimesed enda sodi lihtsalt põrandale viskavad. Näiteks, traditsiooniline pesapallisnäkk on koore sees maapähklid, põhimõtteliselt on seal seda koort ja muud jura rohkem kui pähklit ennast, aga kõik nad usinalt krõbistasid neid - aga koored? Visati muidugipõrandale. Meie Katiga vaatasime ja kui hostisa meid ka julgustas, et pss visake maha, siis poetasime kuidagi imelikult ja kartlikult neid toolide alla ja rääkisime, kuidas meile on see eriti loomuvastane, sest meil käib süsteem - ühest kilekotist tehakse prügikott ja see võetakse endaga hiljem kaasa või kogutakse suurem prügi kuidagi teistmoodi kokku ja visatakse minema. Novot, ma ei taha teada, kes seda pähklikooremäge pärast koristama peab. Vat.

Ja DC Nationals muidugi võitis 6 homeruniga!! ;)

I made it to the news // 10 nädalat veel

Travel buddies

Heihei, ma alustan lühikese teadaandega, mis pole eriti rõõmustav, aga seda ainult selleks, et kiiresti edasi liikuda reisimuljete juurde! :) Sõitsime tüdrukutega Georgia osariiki külastama, sõitmist oli üle 1500km ja seega oli kogu lugu päris väsitav. Pikk lugu lühidalt - tagasiteel tegime kiirteel avarii, sõites eesolevale maasturile tagant sisse. Taoline juhtum esmaspäeva hommikuses tipptunni liikluses pole muidugi midagi erilist siinsele rahvale ja põhjuseks oligi see, et istusime ummikus, eesolev auto kiirendas ja siis pidurdas järsult ning meie (ehk mina) ei suutnud piisavalt kiiresti reageerida. Tulemuseks üks kurb lössis Ford Fiesta ja paari kriimuga pääsenud maastur. Sõitjad mõlemas autos jäid terveks, meie saime muidugi natuke rohkem kannatada, kuid läbisime haiglas põhjaliku kontrolli ja meid saadeti valuvaigistitega koju, sest kõigil on praegu valud turvavöödest - kellel rinnus, kellel küljes, kellel kaelas jne, kuid mis peamine - tõsisemaid vigastusi ei leitud. :) Auto oli kindlustatud ja samamoodi maasturijuhil, seega paari nädala pärast ehk peaks kogu see paberimajanduse lugu ka õnneliku lahenduse leidma. Õnnelik õnnetus, ühesõnaga.

So much Coke!

Kuid nüüd Georgia muljete juurde! :) Kogu reis oli lihtsalt imeline, kui see lõpus toimunud õnnetus välja jätta. Alustasime neljapäeva öösel, olles enne oma kodinad tillukesse Ford Fiestasse pakkinud ja veel Gurjase ja Jordaniga õhtusöögil Jordani Indiasse minekut tähistanud. Reisisime neljakesi - mina, Svea, Vanessa ja Helena ehk nagu tavaliselt, Saksamaa ja üks uhke Eesti esindaja. Esimene peatus oli Atlanta, mis asub Washingtonist 12 h sõidu kaugusel - võtsime julge eesmärgi. Sõitsime vahetustega jaaaa kusagil lõuna paiku saabusime Atlantasse, mis on üks Georgia suuremaid linnasid. Kuna Jordan elas kunagi aasta Atlantas, siis ta juhatas meid parematesse kohtadesse nagu näiteks suuuur suur Coca-Cola muuseum, Olümpiapark ja Aquarium. Viimane jäi seekord külastamata, kuna pilet oli üle mõistuse kallis. Aga selle-eest nautisime Coca-Cola muuseumi - jeeee tasuta Coke! :D Lisaks veel elusuuruses jääkaru maskott, 4D kino, Coca salajane retsept ja palju palju muud. :) Pärast seda jalutasime linnas natuke ringi, sõime tõsist southern soul foodi kohas nimega Sweet Georgia Brown (Soul food is a variety of cuisine popular in African-American culture. It is closely related to the cuisine of the Southern United States - väidab Vikipeedia). Põhimõtteliselt kõik on praetud või friteeritud ja asjadel on sellised nunnud nimed nagu näiteks hushpuppies, nii et esmapilgul menüüd vaadates ei saa pooltest asjadest arugi. Muidugi on selline toit väga ebatervislik, aga kuna me olime meeletus näljas ja siiski ainult üks kord lõunas, mõtlesime, et ah mis seal ikka. Ja oh jummel, see toit oli lihtsalt amazing!! Sõin friteeritud kana koos tomatite ja maguskartuli friikatega (fried chicken, fried tomatoes, fried sweet potato fries - mhm, märksõna on fried :D), lihtsalt pariiiim! :) Peale seda seiklust otsustasime üles otsida meie esimese ööbimiskoha, milleks oli üks lahke perekond, kes varem DCs elas ja siis Atlantasse kolis. Svea pere tundis neid, seega nad olid väga elevil meie tuleku pärast. Kahjuks nad jõudsid koju väga hilja, kuna neil oli lastega koolis mingi üritus ning meie plaanisime hommikul vara lahkuda, seega väga pikalt nendega tutvuda ei saanudki. Ning nad ollid hommikul väga kurvad, et me ainult üheks ööks peatuma jäime. :D Tegime pilte ja selle pereema õde pakkus meile öömaja Californias ja oeh, väga tore pererahvas igatahes.

Uimane hommik Atlantas

Sneks Forsythe pargis

Hommikul startisime kiiresti Savannah poole - sõit sinna kestis 5 tundi ning suund oli veel rohkem lõunasse. Savannah on praktiliselt rannikul asuv linnake, mis on nii southern ehk lõunapärane kui veel olla saab. Inimesed räägivad oma paksu aktsendiga, puudel on spanish moss ehk teatud tüüpi sammal, mis puude küljest alla ripub (hiljem lisan pilte), majad on kõik puidust, sammastega ja suurte verandadega (taas hiljem pildid), toit on praekana ja ilm on KUUM. Vot selline näeb välja tüüpiline Ameerika lõunaosariik. Leidsime oma hotelli, pakkisime asjad autost välja ja sõitsime tagasi kesklinna. Jalutasime Forsythe pargis, peale mida liikusime edasi River streetile, mis asub jõekaldal ning on selline peamine melukoht, täis restorane, pubisid, klubisid, poekesi jms. Nautisime ilma ja inimesi, sõime ühes restoranis imehead lõhe ja krevetivõileiba ning jalutasime autosse ja seejärel tagasi hotelli, et ennast õhtuks valmis sättida. Õhtust kujunes ka muidugi omaette elamus, kus üritasime (mina olen siinmail ka täisealine, aga kahjuks mitte kõik mu kambalised) oma võltsdokumentidega lõbustusasutustesse pääseda ja lõpuks lõpetasime ühe poissmeesteõhtuga. :) Muidu baar ise oli nii lõuna kui veel olla saab - kleepuvad põrandad, wc uksed, mis lukku ei käi, keskealised daamid relvaga vööl, Jägerbombs ja letil tantsivad baaridaamid (a la Coyote Ugly). It was amazing! Hommikul pakkisime end taas kokku ja sõitsime edasi Tybee Beachile, mis iseenesest on ka veel Savannah, aga kusagil 30 min linnast väljas. Sõit sinna oli põhimõtteliselt nagu sõit Key Westi - pisike kitsas tee ja sillad üle ookeani. Ilmateade lubas paksu äikest ja paduvihma, aga meid tervitas päikesepaiste ja 35C sooja! Laotasime end rõõmsalt rannaliivale pikali, suplesime ookeanis ja kõige suurem elamus Tybee Beachil olid ookeanis meiega koos ujuvad delfiinid! Ma pole varem vabas looduses delfiine näinud, alguses vaatasime Helenaga, et hai, aga siis hakkasid nad hüppama ja sulpsu lööma ja neid oli seal kusagil 5-6 tükki. Ujusid nad rannale päris lähedal ja pakkusid ilusat vaatemängu päris hulk aega. :) Lõpuks tegime oma Dollaripoest ostetud USA lippudega photoshooti ka ning asutasime end järgmise sihtpunkti poole teele.

Tüüpiline southern maja

Forsythe park

Veel Forsythe park

Spanish moss!!

Laseme nukrust

Puhh teab

Osad juba teavad, aga pidin siia ka välja valama natuke kurbust, sest kui kogu siin oldud aastat vaadata, siis on see siiski minu jaoks päris suur ja oluline osa. Olen maininud, et me oleme pidevalt ninapidi koos oma kahe ameeriklasest sõbraga. Eile sain teada, et üks neist sõidab tööasjus aastaks Indiasse New Delhisse elama/töötama. Meeletult kurb oli olla, sest et lisaks kõigele muule on tegemist väga väga hea ja usaldusväärse sõbraga, kellele võisin iga kell muret kurta või juttu ajada või kellega vaba aega koos veeta. Oeh, ei hakka valetama, et tuju on suhteliselt nullis, aga sellegipoolest ma üritan mitte kõige selle negatiivse peale mõelda, vaid olla J. pärast rõõmus, sest tema loomulikult on oma mineku pärast ülielevil. :) Kogu see lugu paneb samas ka enda peale mõtlema, kõigi nende lahkumiste ja hüvastijättude peale...
Olin ise Eestist USAsse tulles samasugune - teised nukrutsesid ja rääkisid, kui kahju neil on, et ma nii pikaks ajaks ära lähen. Mul endal aga polnud kurb olemiseks eriti aega, sest ootusärevus ja põnevus millegi uue ees olid palju tugevamad ja nii oligi mõnikord raske mõista, kuidas teised seda kuidagi nii kurvas valguses näevad. Nüüd, olles sunnitud ise väga lähedase inimesega hüvasti jätma, saan aru ka teisel pool seisvatest inimestest, sest mahajääjatele on see alati raskem.
Samamoodi hakkasime eile Sveaga heietama oma eesootavat lahkumist, mis tegelikult polegi enam mägede taga, vaid on iga nädalaga rohkem ja rohkem reaalsuseks saamas. Meid ootavad kodus ees vanad, aga teisest küljest vägagi uued tegemised ja (taas)kohtumised, mis muudab tagasituleku omamoodi põnevaks - on ju, mida oodata! Aga samas me ei kujuta praegu ette päeva, mil me üksteist ei näeks, sest me tõesti teeme kõike koos, me jagame kõike ja oleme alati üksteise jaoks olemas. Näiteks eile tuli Svea minu poole, vaatas, kuidas ma J. pärast nutsin, nuttis ise ka kaasa ja lõpuks läksime kell 10 õhtul poodi pudingit ostma. :D
Niiet mõnes mõttes jälle läbin keerulist ja rasket aega. Ma tean, et kõik läheb mööda ja ega J. ka maapealt kuhugi ära ei kao ja varsti juba plaanime reisi Indiasse. :D Aga senikaua proovime ennast joonepeal hoida ja õnneks on tulevad nädalavahetused igasuguseid põnevaid tegevusi täis, nii et ei jää aega kodus nukrutsemiseks! :)

Elu nagu filmis

Let's go south!

Nonii, väike update taaskord tulekul. Esiteks, sain teada, et minu "haigus" polnud üldse mitte haigus (alguses ilmselt oli küll külmetus), vaid allergia! Kannatasin nii kaua just sellepärast, et mul pole elus ühtegi allergiat olnud, vähemalt mitte nii tugevalt...Hostvanemad pärisid, et miks mu nohu ei lõpe - vastasin, et sõin just paki nohutablette ära, aga kasu ei miskit. Seepeale arvasid nad, et ma võiks proovida allergiavastaseid rohtusid. Mõtlesin, et kaotada pole midagi ja ostsin ninasprei, sest ma olen praktiliselt jaanuarist saadik igasuguste rohtude peal olnud ja lihtsalt ei jõua enam. Ja oh imet! - kasutasin seda spreid kuskil 3-4 päeva ja vastik paks nohu oligi kadunud! :) Olen õnnelik, et saan  nüüd hingata, aga samas loodan, et see allergia mind nüüd eluksajaks saatma ei jää, sest see nohu oli ikka päris kohutav. :( Loodetavasti on tegemist mingi siinse taimega, mille õitsemisaeg nüüd läbi sai ja koju tulles ei kordu järgmisel kevadel sama jama.
Eelmisel nädalal olin jälle üksi kodus laupäevast laupäevani, aeg möödus suhteliselt sündmustevaeselt, kuni reedeni...Oeh. Ärkasin mingi hullema kobistamise peale ja läksin alla vaatama, millega koer on hakkama saanud. "Hakkama sai" ta sellega, et tema tagajalad ei liikunud ja ta ei saanud kõndida ja vedas ennast trepist üles! :O Okei, lasin ta õue pissile - sellega sai ta kuidagi hakkama, söögiisu oli ka suur nagu tavaliselt, aga jalad paistsid ikka kuidagi kanged ja istuda ta ka ei tahtnud, rääkimata jalutama minekust. :( Mul oli selle aja peale juba julmem paanikaosakond - helistasin hostisale Coloradosse (neil oli kell 4 hommikul hue hue) ja halasin, et issandjumalmisnüüdsaabRadaronhalvatudmamegakardanjnejne. Ta oli, et okei rahu rahu, vii ta loomaarsti juurde. Panin Radarile vesti selga ja tõstsin ta autosse ja kimasin loomaarsti juurde. Saime suhteliselt kiiresti jutule ja no pikk lugu lühidalt - arst ütles, et seljaprobleem. Hostema ütles, et Radar va ull sõi väetist või muud jura, sest see pole esimene kord kui selline lugu juhtub. Igatahes, kutsu sai kahte erinevat tüüpi valuvaigisteid ja peale nende sisseandmist läks tal tuju kohe märgatavalt paremaks ning õhtul juba jooksis ringi. :) Üritasin teda hoida siiski väga hullult jooksmast ja treppidest üles-alla krõbistamast ja praeguseks on ta juba täitsa nagu vanamoodi Radar. Läks õnneks, alguses ma juba värisevate kätega mõtlesin, et äkki mina tegin midagi või jätsin tegemata ja nüüd pere koer pannakse sellepärast magama, oh god...Aga õnneliku lõpuga lugu oli siiski.

You help me make this happen

Kirsipuid veel ja veel

Ops, nädalavahetus möödus nii, et ei saanud arugi. :) Enne seda muidugi jätkusid jamad hostemaga ja asjad läksid nii kaugele, et kirjutasin oma koordinaatorile pika meili, selgitades milles probleem. Minu suureks üllatuseks (tavaliselt ta kirjadele nii kiiresti ei reageeri) helistas ta mulle samal päeval ja küsis mõningasi asju üle. Mis peamine - sain toetust ja kinnitust, et miski pole minu süü ja see, mida minult nõutakse pole absoluutselt minu vastutus ega kohustus töötades  au pairina. Pikemalt seletama ei saa ega tahagi hakata, kuid lõppkokkuvõttes lubas koordinaator kogu loo suhtes midagi ette võtta, aga samas mitte astuda konkreetseid samme ilma minuga konsulteerimata. Jäin sellega rahule, kuna olukord on tõesti igatpidi keeruline ning nagu ma koordinaatorile ka kirjutasin, ma ei taha alustada suurt tüli eimillestki - pigem liikuda edasi aeglaselt ja läbimõeldult nii, et ma saaksin oma aasta edukalt lõpetatud ja siiski positiivsete emotsioonidega nii minu kui pere jaoks. Loodame! :)

Sellega seoses, suur suur aitäh neile, kes võtsid aega ja mulle lahke sõnaga kirjutasid!! Ilmselgelt kes teab, see teab - lihtsalt tahtsin tänada toetuse eest raskel ajal. :) Olles võõras riigis on niigi hirmus ning tahes tahtmata tekib aeg-ajalt tunne, et olen siin ihuüksinda ning isegi kui mulle liiga tehakse, pole kellegi poole pöörduda. Aga, sõbrad, õnneks tõestasite vastupidist! ;) Thanks for being there for me, even thousands of miles away. Ma isegi ei oska öelda, kui palju see mulle tol hetkel tähendas. :)

Reede, tule juba!

Olin viimased...3,5 päeva üksinda kodus, valvasin maja ja olin koerale meelelahutajaks. Muidugi ei tähendanud see ainult ringi lebotamist - otse loomulikult pidin tegema oma tavalised toimetused, koristama ja koeraga jalutama ja pesu pesema jne. Tundub nagu ideaalne minipuhkus - mitte päris...
Võib-olla ma ei ole hetkel just kõige paremas tujus, aga tundub küll nagu, et milleks ma üldse üritan. Esiteks, mu pere läks praktiliselt neljaks päevaks minema ja jättis mulle tühja külmiku ja veel tühjemad kapid. Okei. Kasutasin elementaarsete asjade (piim-munad-leib) ostmiseks hostisa krediitkaarti, aga rohkemat ei julgenud võtta ka. Toidupoodi lammutama minna ei julgenud just sellepärast, et enne minekut ütles hostema, et vaata, et meile siis kolmapäeva õhtuks süüa oleks midagi ostetud (ja kuna ta on meil selline armas passiiv-agressiivne element, siis kogemus on näidanud, et pole mõtet hakata õnnega mängima ja asju mitmeti tõlgendama)...Mina mõtlesin, et parem karta kui kahetseda - öeldi ju, et peamine, et kolmapäeval süüa oleks ja ta isegi kirjutas poenimekirja sulgudesse "kolmapäev". Nojah siis. Ja raha polnud mul absoluutselt, kuna broneerisin eelmisel reedel oma viimase 3 nädala palga eest üle 400$ maksnud nädalalõpukursuse. :( Õnneks tõi Svea mulle enda kodust jääke (grillvorstid ja sokolaadijänes :D), sest tema pere läks ka puhkusele ja tal süüa jagus ja tegelikult oleksin saanud veel papa India kulul õhtust süüa, aga kahju hakkas. Teiseks õnneks ma olin/olen ikka veel haige, seega ega ma eriti midagi ei tahtnudki, aga üli nõme tunne oli küll toitu kerjata niimoodi. Aga mis sa hädaga teed...ja nagu näha, nälga ma ka ei surnud, seega lõpp hea kõik hea.
Teine juhus, mis meele mõruks tegi, oli hostpere tagasi tulek - mitte fakt, et nad koju tagasi tulid (nende kodu ju, mul pole eriti vahet, kas nad on siin v mitte), aga kuidas mina jälle süüdi jäin, et kassil pojad. Üritasin täna anda endast ikka rohkem, et neil oleks hea koju tulla - koristasin ja kraamisin ja viisin kõiksugu prügid ja asjad välja - ühesõnaga tegin kõik, mis vaja ja rohkemgi veel. Koeraga jalutamas käies suutis too ennast mingi jura sees ringi veeretada ja haises. Puhastasin ta muidugi märja lapiga ära nii hästi halvasti kui suutsin ja ütlesin ka hostvanematele et maitea, kui ta imelikult lõhnab, siis selline lugu juhtus. Hostema virutas sellepeale, et "Sa tead küll, kuidas koera pestakse, miks sa talle vanni ei teinud siis?" :S Selgituseks, tavaliselt peseb hostema ise koera, igal kolmandal reedel või ma ei tea, kuidas tal see süsteem käib, aga ma pole absoluutselt sellega seotud olnud, veel vähem näinud või kuulnud, kuidas ta tahab, et koer pestud saaks. Oeh nojah, ütlesin, et ma ei teadnud, kas pesta või mitte ja tegelikult kogu lugu juhtus kuskil tund aega enne nende koju tulekut, seega...Millal? Ehk liialdan, aga lihtsalt jube nukraks tegi selline käitumine hostema poolt - ei mõistnud, milles ma nii hullusti süüdi olen ja ma pigem lootsin, et keegi märkab, et ma olen tolmukaga koristanud ja põrandad pesnud ja köök ka läikis nagu siin polekski keegi 3 päeva sees elanud, aga ilmselgelt mitte. Lõpuks kui tagasi oma tuppa asutasin minema, siis hostisa poetas vaikselt "Aitäh" ka. Jep, aitäh tõesti.
Helgema poole pealt - lapsega saame väga hästi läbi, võib-olla sellepärast, et meil mõlemal on olnud teatud vastasseise hostemaga (erinevatel põhjustel, aga siiski) ja tunneme mingit poolehoidu või ehk sellepärast, et varsti võtan mina jalge alla kodutee. Nad käisid perega New Yorgis (muuhulgas) ja ta tõi mulle M&Msi poest kotitäie sinimustvalgeid komme. :) Ülimalt kena temast! Meil on olnud erimeelsusi, aga praegu tunnen, et suhted lapsega lähevad järjest paremaks - kahjuks ei saa seda öelda hostema kohta (hostisa on pildilt täiesti väljas, sest ta on nii neutraalne isik ja ma arvan, et ta tegelikult ei tea pooli asju, mis siin majas toimuvad).

Long time, no see / Cherry Blossom edition

Aloha ustavad blogosfäärisõbrad! :) Kuna nõudlus jälle kasvas, siis üritan teha mingisuguse kokkuvõtte möödunud kuust...mis ühest küljest läks ülikiiresti ja teisest küljest jälle venis ja venis ja venis...Igatahes, võin kohe ära öelda, et midagi eriti murrangulist pole toimunud, seega kes otsib põnevust, siis ehk tulgu tagasi mõni teinekord. Here it goes.
Peale Floridat üritasin taastuda majanduslikust kriisist, kahjuks küll edutult, kuna saime teada, et üks hotellidest oli tunduvalt kallim ja pangakontoga oli ka mingi jama. Ühesõnaga, lõpetasin mitusada dollarit miinuses ja jumal tänatud, et mul on mõistvad sõbrad, kes tol hetkel mind hädast välja aitasid. Muidugi majanduslik kriis jätkub tõusvas joones - pean nädala lõpuks broneerima Niagara Fallsi nädalalõpukursuse, et saada kätte oma viimased 3 ainepunkti. Kursus on muidugi omajagu kallis, kuid üritan oma dollareid kokku kraapida ja võlgu sisse nõuda niipalju kui võimalik, sest peale reedet me enam sinna kohta ei saa. :( Tegelikult jäime juba nädala alguses kohast ilma, kuid õnneks ja meie suureks üllatuseks saime ootenimekirjast paari päeva jooksul juba kursusele sisse! :) Neiu telefonis oli veel väga abivalmis ja mõistev, kui ütlesin, et mul pole praegu selle jaoks raha - sain reedeni pikendust. Loodetavasti loksub kõik paika ja ma saan oma rahadega ühelepoole, tähendagu see siis järgmise nädala nälga või mitte.

Taustal kõik kirsipuud

Lisaks nendele kohustuslikele kuludele olen juba kolmandat või neljandat nädalat haige, vahelduva eduga. :( Au pairide jaoks loomulikult sinise-lehe-päevi ei eksisteeri ja osalt sellepärast on ka keeruline leida aega puhkamiseks ja jõuvarude täiendamiseks, sest olenemata sellest, kas ma olen haige või mitte, on igal hommikul tarvis laps kooli saata ja koer jalutada ja koristada ja muidugi kõik pärastlõunased tegevused plaanipäraselt ära korraldada. Lisaks nirule enesetundele tähendab see ka muidugi lisaväljaminekuid rohtudele, mis pole üldse nii odavad. :( Aga püüame püüame, sooja piparmünditee ja meega kasvõi.
Peale kõige selle on mõneti teravnenud suhted hostperega, kes teab, see teab - detaile ma siin kindlasti arutama ei hakka. Rääkisin oma koordinaatoriga ka ja tema võttis ka vägagi kindlalt minu poole selles küsimuses, seega vähemalt tundsin, et pole üksi ega ei reageeri üle millegi mõttetu pärast. Hetkel on olukord küll lahenenud, minu närvide ja rahakoti arvelt taaskord....Kuid vahest on siiski tunne, et teatud pinged on õhus ja kunagi ei tea, millal võib uus probleem tekkida...Siit õppetund: au pairi kogemus on küll paras seiklus, aga mitte alati lõbutsemine ja naljategemine. Samas paadis on ka Svea ja Vanessa...Mitte kunagi ei tea, mis sulle homme ette visatakse. And you just push through and deal with it or go home. Nii lihtne ongi.
Perega seoses; nad alustasid uue au pairi otsimist ja leidsid ühe toreda neiu Austriast. Nad on väga avatud olnud selle teema koha pealt - ma sain ka au pairide profiile lugeda ja lehitseda ning peale esimest Skype kõnet Annaga (uus tüdruk), kirjutas ta ise mulle ja tahtis omavahel ka rääkida. Eile vestlesime temaga Skypes kahekesi - väga armas väikelinna tüdruk, küsis palju küsimusi ja oli üleüldiselt sümpaatne. Mina olin temaga ka täiesti aus, rääkisin koristamisest ja muust sellisest, lisades et siiski tegemist on minu isikliku kogemuse ja arvamusega - tema jaoks võivad asjad minna hoopis teisiti, kuna inimesed ja iseloomud on erinevad. Ta tundus oma 18 eluaasta kohta vägagi mõistlik ja kahe jalaga maa peal olev, seega mina andsin talle oma heakskiidu (loomulikult pere kohe küsis, et kuidas oli kuidas oli) ja ma loodan, et tal saab ka nii tore olema kui mul. :)

Midäs veel...Kuna nädala sees on meeletu motivatsioonilangus, siis iga nädalavahetuse veedame väljas koos Svea ja Vanessaga. Vanessa on vist uus nimi, ta on samuti Saksamaalt, Baden Badeni lähedalt ja kuidagi on meie gruppi (haha, minu ja Svea 2-inimeseline grupp...muhaha) väga kiiresti sisse sulandunud ja nüüd on selline tunne, et kahekesi minnes on justkui keegi puudu...Muidugi meie väike Vanessa, Mini Futsie, "How did that girl even get in here, she's so short"- Vanessa. :D Käime koos igalpool, nalja on nabani ning üle selle. Meie Whatsappi grupivestluse nimi on Team Awesome ja meie hümn on "Let me take a selfie". Viimastel nädalatel oleme klubihundiks olemist proovinud ja oh sellega on ka omajagu saagasid seotud (kes teab see teab)...Tutvustasime Vanessat Texasele ja Indiale ja teisele Indiale ja nemad ka klikkisid päris hästi. ;) Oma tuuritamistelt saime juurde...eratreener California ja salaagent Philadelphia. :)
Ja viimaks, tänahommikune katsumus...Eile õhtul/öösel (sest mina lähen magama 8.30 õhtul) saatis laps mulle smsi, et kas lähme homme hommikul 5.30 kirsiõisi vaatama või. Ma vastasin, et ma ei luba midagi, sest esiteks ma olen tõbine ja teiseks ma ei ärka nii vara põhimõtteliselt. :D Kuna öösel ma eriti magada ei saanud oma nohu tõttu, siis muidugi hommikul lülitasin äratuse välja ja magasin edasi enese teadmata. Hostisa käis kuuldavasti veel kutsumas, aga kuna ma ei vastanud, siis ta mõtles et noh mis seal ikka. Aga laps muidugi PIDI mulle uuesti smsi saatma ja kuna ma hoian telefoni padja all, et hommikuti äratus välja lülitada, siis see möirgas ja vibreeris mulle kõrva ja no arvake kolm korda, kas ma ärkasin või ei. Turtsusin ja kobisin alla ja siis nad kohmitsesid muidugi veel 20 minutit ja siis me sõitsime downtowni, sest kogu DC downtown on täis kirsipuid, mille kinkis linnale Jaapani saatkond (?)..täpselt ei tea, igatahes need õitsevad kõik korraga ja siis kogu Mall (ehk peamised monumendid) ja Tidal Basin on ääristatud valge kirsiõitevahuga. Ja muidugi parim aeg kogu seda imet kaeda on koidikul, sest siis on seal kõige vähem rahvast ja turiste. No minu jaoks oli niigi palju rahvast - eriti telekaameraid ja fotograafe, sest valgus oli tõesti ideaalne ja oli isegi võimalik teha pilte nii, et seal ei uitaks ringi ükski hiina turist. Seega kõndisime seal natuke ringi ja tegime pilte ja siis vurasime lapse kooli ja ise koju tagasi. Oh god, kuidas ma tahaks magada, aga vannitoad tahavad koristamist ja sõbrad tahavad külla tulla. Oehmoeh.

Jefferson Memorial koidikul

PS Kuna mu hostema auto parandamine läheks maksma 4000$, siis ta otsustas, et ta võtab minu auto tööle minekuks ja ma võtan selle inimestevaguni, mis koguaeg imelikke hääli teeb, sest ma ei sõida tavaliselt nii kaugele. Oh seda õnne, tunne nagu sõidaks traktoriga, mis on mingil põhjusel vangistatud VW põrnika kehasse. Kiirteele vist enam ei kipu....? Õnneks läheb mu hostpere kaheks nädalaks reisima sinnatänna ning siis ma saan oma Hondaga taasühineda. :) Finally.

*EDIT* Pidin lisama kogu selle jutu peale veel ühe nupukese. Nimelt on meie piirkonnas, mis on üldiselt rikaste valgete inimeste elurajoon, levima hakanud carjackingud. Põhimõtteliselt võetakse sihikule nooremapoolsed naised, kui nad on just oma auto ära parkinud ning astumas autost välja, suunatakse nende pähe relv ja öeldakse, et palun võtmed. Tegelikult ma arvan, et nad ei ütle isegi "palun". Votnii, selliseid juhtumeid on olnud juba 3 ning meile vägagi lähedal asuvatel tänavatel. Juttude kohaselt pidid nad kasutama ka sellist taktikat, et minema maja uksetaha, helistama kella ning taas avama läinud isikut sihtinud relvaga ning nõudnud autovõtmeid. Kõik korrutavad, et tuleb olla ettevaatlik ning ilmselgelt oleme meie kui au pairid peamine sihtgrupp, kuna esiteks me torkame ülihästi silma, sest olgem ausad - kes meist näeks välja 18 ja samaaegselt sõidaks Mercedese või Lexusega? Ja teiseks, me oleme noored neiud, lihtne. Igatahes, hirmu on päris palju. Kartsin isegi, kui ühel päeval üksinda kodus olles peatus meie aia taga valge kaubik, ilma ühegi logota. Väljusid kaks latiinomeest ja tulid helistasid uksekella. Koer lõugas nagu segane, aga mina ust lahti ei teinud, tüübid ära ka ei läinud. Istusid autosse, aga ära ei sõitnud. Ootasin siis Svea ja Vanessa enda poole ja samal ajal andsin hostemale teada, tema kiitis takka et ust lahti ei teinud ja ütles, et võin 911 ka helistada veel, kui nad minema ei lähe. Aga õnneks läksid ja sellega see lugu lõppes. Alexandrias (meist küll kaugel, aga siiski) käis miski pool kuud tagasi ringi tüüp, kes koputas suvaliste inimeste majaustele ja lihtsalt tulistas avama läinud inimest. God bless America..?