Elu nagu filmis

Let's go south!

Nonii, väike update taaskord tulekul. Esiteks, sain teada, et minu "haigus" polnud üldse mitte haigus (alguses ilmselt oli küll külmetus), vaid allergia! Kannatasin nii kaua just sellepärast, et mul pole elus ühtegi allergiat olnud, vähemalt mitte nii tugevalt...Hostvanemad pärisid, et miks mu nohu ei lõpe - vastasin, et sõin just paki nohutablette ära, aga kasu ei miskit. Seepeale arvasid nad, et ma võiks proovida allergiavastaseid rohtusid. Mõtlesin, et kaotada pole midagi ja ostsin ninasprei, sest ma olen praktiliselt jaanuarist saadik igasuguste rohtude peal olnud ja lihtsalt ei jõua enam. Ja oh imet! - kasutasin seda spreid kuskil 3-4 päeva ja vastik paks nohu oligi kadunud! :) Olen õnnelik, et saan  nüüd hingata, aga samas loodan, et see allergia mind nüüd eluksajaks saatma ei jää, sest see nohu oli ikka päris kohutav. :( Loodetavasti on tegemist mingi siinse taimega, mille õitsemisaeg nüüd läbi sai ja koju tulles ei kordu järgmisel kevadel sama jama.
Eelmisel nädalal olin jälle üksi kodus laupäevast laupäevani, aeg möödus suhteliselt sündmustevaeselt, kuni reedeni...Oeh. Ärkasin mingi hullema kobistamise peale ja läksin alla vaatama, millega koer on hakkama saanud. "Hakkama sai" ta sellega, et tema tagajalad ei liikunud ja ta ei saanud kõndida ja vedas ennast trepist üles! :O Okei, lasin ta õue pissile - sellega sai ta kuidagi hakkama, söögiisu oli ka suur nagu tavaliselt, aga jalad paistsid ikka kuidagi kanged ja istuda ta ka ei tahtnud, rääkimata jalutama minekust. :( Mul oli selle aja peale juba julmem paanikaosakond - helistasin hostisale Coloradosse (neil oli kell 4 hommikul hue hue) ja halasin, et issandjumalmisnüüdsaabRadaronhalvatudmamegakardanjnejne. Ta oli, et okei rahu rahu, vii ta loomaarsti juurde. Panin Radarile vesti selga ja tõstsin ta autosse ja kimasin loomaarsti juurde. Saime suhteliselt kiiresti jutule ja no pikk lugu lühidalt - arst ütles, et seljaprobleem. Hostema ütles, et Radar va ull sõi väetist või muud jura, sest see pole esimene kord kui selline lugu juhtub. Igatahes, kutsu sai kahte erinevat tüüpi valuvaigisteid ja peale nende sisseandmist läks tal tuju kohe märgatavalt paremaks ning õhtul juba jooksis ringi. :) Üritasin teda hoida siiski väga hullult jooksmast ja treppidest üles-alla krõbistamast ja praeguseks on ta juba täitsa nagu vanamoodi Radar. Läks õnneks, alguses ma juba värisevate kätega mõtlesin, et äkki mina tegin midagi või jätsin tegemata ja nüüd pere koer pannakse sellepärast magama, oh god...Aga õnneliku lõpuga lugu oli siiski.

You help me make this happen

Kirsipuid veel ja veel

Ops, nädalavahetus möödus nii, et ei saanud arugi. :) Enne seda muidugi jätkusid jamad hostemaga ja asjad läksid nii kaugele, et kirjutasin oma koordinaatorile pika meili, selgitades milles probleem. Minu suureks üllatuseks (tavaliselt ta kirjadele nii kiiresti ei reageeri) helistas ta mulle samal päeval ja küsis mõningasi asju üle. Mis peamine - sain toetust ja kinnitust, et miski pole minu süü ja see, mida minult nõutakse pole absoluutselt minu vastutus ega kohustus töötades  au pairina. Pikemalt seletama ei saa ega tahagi hakata, kuid lõppkokkuvõttes lubas koordinaator kogu loo suhtes midagi ette võtta, aga samas mitte astuda konkreetseid samme ilma minuga konsulteerimata. Jäin sellega rahule, kuna olukord on tõesti igatpidi keeruline ning nagu ma koordinaatorile ka kirjutasin, ma ei taha alustada suurt tüli eimillestki - pigem liikuda edasi aeglaselt ja läbimõeldult nii, et ma saaksin oma aasta edukalt lõpetatud ja siiski positiivsete emotsioonidega nii minu kui pere jaoks. Loodame! :)

Sellega seoses, suur suur aitäh neile, kes võtsid aega ja mulle lahke sõnaga kirjutasid!! Ilmselgelt kes teab, see teab - lihtsalt tahtsin tänada toetuse eest raskel ajal. :) Olles võõras riigis on niigi hirmus ning tahes tahtmata tekib aeg-ajalt tunne, et olen siin ihuüksinda ning isegi kui mulle liiga tehakse, pole kellegi poole pöörduda. Aga, sõbrad, õnneks tõestasite vastupidist! ;) Thanks for being there for me, even thousands of miles away. Ma isegi ei oska öelda, kui palju see mulle tol hetkel tähendas. :)

Reede, tule juba!

Olin viimased...3,5 päeva üksinda kodus, valvasin maja ja olin koerale meelelahutajaks. Muidugi ei tähendanud see ainult ringi lebotamist - otse loomulikult pidin tegema oma tavalised toimetused, koristama ja koeraga jalutama ja pesu pesema jne. Tundub nagu ideaalne minipuhkus - mitte päris...
Võib-olla ma ei ole hetkel just kõige paremas tujus, aga tundub küll nagu, et milleks ma üldse üritan. Esiteks, mu pere läks praktiliselt neljaks päevaks minema ja jättis mulle tühja külmiku ja veel tühjemad kapid. Okei. Kasutasin elementaarsete asjade (piim-munad-leib) ostmiseks hostisa krediitkaarti, aga rohkemat ei julgenud võtta ka. Toidupoodi lammutama minna ei julgenud just sellepärast, et enne minekut ütles hostema, et vaata, et meile siis kolmapäeva õhtuks süüa oleks midagi ostetud (ja kuna ta on meil selline armas passiiv-agressiivne element, siis kogemus on näidanud, et pole mõtet hakata õnnega mängima ja asju mitmeti tõlgendama)...Mina mõtlesin, et parem karta kui kahetseda - öeldi ju, et peamine, et kolmapäeval süüa oleks ja ta isegi kirjutas poenimekirja sulgudesse "kolmapäev". Nojah siis. Ja raha polnud mul absoluutselt, kuna broneerisin eelmisel reedel oma viimase 3 nädala palga eest üle 400$ maksnud nädalalõpukursuse. :( Õnneks tõi Svea mulle enda kodust jääke (grillvorstid ja sokolaadijänes :D), sest tema pere läks ka puhkusele ja tal süüa jagus ja tegelikult oleksin saanud veel papa India kulul õhtust süüa, aga kahju hakkas. Teiseks õnneks ma olin/olen ikka veel haige, seega ega ma eriti midagi ei tahtnudki, aga üli nõme tunne oli küll toitu kerjata niimoodi. Aga mis sa hädaga teed...ja nagu näha, nälga ma ka ei surnud, seega lõpp hea kõik hea.
Teine juhus, mis meele mõruks tegi, oli hostpere tagasi tulek - mitte fakt, et nad koju tagasi tulid (nende kodu ju, mul pole eriti vahet, kas nad on siin v mitte), aga kuidas mina jälle süüdi jäin, et kassil pojad. Üritasin täna anda endast ikka rohkem, et neil oleks hea koju tulla - koristasin ja kraamisin ja viisin kõiksugu prügid ja asjad välja - ühesõnaga tegin kõik, mis vaja ja rohkemgi veel. Koeraga jalutamas käies suutis too ennast mingi jura sees ringi veeretada ja haises. Puhastasin ta muidugi märja lapiga ära nii hästi halvasti kui suutsin ja ütlesin ka hostvanematele et maitea, kui ta imelikult lõhnab, siis selline lugu juhtus. Hostema virutas sellepeale, et "Sa tead küll, kuidas koera pestakse, miks sa talle vanni ei teinud siis?" :S Selgituseks, tavaliselt peseb hostema ise koera, igal kolmandal reedel või ma ei tea, kuidas tal see süsteem käib, aga ma pole absoluutselt sellega seotud olnud, veel vähem näinud või kuulnud, kuidas ta tahab, et koer pestud saaks. Oeh nojah, ütlesin, et ma ei teadnud, kas pesta või mitte ja tegelikult kogu lugu juhtus kuskil tund aega enne nende koju tulekut, seega...Millal? Ehk liialdan, aga lihtsalt jube nukraks tegi selline käitumine hostema poolt - ei mõistnud, milles ma nii hullusti süüdi olen ja ma pigem lootsin, et keegi märkab, et ma olen tolmukaga koristanud ja põrandad pesnud ja köök ka läikis nagu siin polekski keegi 3 päeva sees elanud, aga ilmselgelt mitte. Lõpuks kui tagasi oma tuppa asutasin minema, siis hostisa poetas vaikselt "Aitäh" ka. Jep, aitäh tõesti.
Helgema poole pealt - lapsega saame väga hästi läbi, võib-olla sellepärast, et meil mõlemal on olnud teatud vastasseise hostemaga (erinevatel põhjustel, aga siiski) ja tunneme mingit poolehoidu või ehk sellepärast, et varsti võtan mina jalge alla kodutee. Nad käisid perega New Yorgis (muuhulgas) ja ta tõi mulle M&Msi poest kotitäie sinimustvalgeid komme. :) Ülimalt kena temast! Meil on olnud erimeelsusi, aga praegu tunnen, et suhted lapsega lähevad järjest paremaks - kahjuks ei saa seda öelda hostema kohta (hostisa on pildilt täiesti väljas, sest ta on nii neutraalne isik ja ma arvan, et ta tegelikult ei tea pooli asju, mis siin majas toimuvad).

Long time, no see / Cherry Blossom edition

Aloha ustavad blogosfäärisõbrad! :) Kuna nõudlus jälle kasvas, siis üritan teha mingisuguse kokkuvõtte möödunud kuust...mis ühest küljest läks ülikiiresti ja teisest küljest jälle venis ja venis ja venis...Igatahes, võin kohe ära öelda, et midagi eriti murrangulist pole toimunud, seega kes otsib põnevust, siis ehk tulgu tagasi mõni teinekord. Here it goes.
Peale Floridat üritasin taastuda majanduslikust kriisist, kahjuks küll edutult, kuna saime teada, et üks hotellidest oli tunduvalt kallim ja pangakontoga oli ka mingi jama. Ühesõnaga, lõpetasin mitusada dollarit miinuses ja jumal tänatud, et mul on mõistvad sõbrad, kes tol hetkel mind hädast välja aitasid. Muidugi majanduslik kriis jätkub tõusvas joones - pean nädala lõpuks broneerima Niagara Fallsi nädalalõpukursuse, et saada kätte oma viimased 3 ainepunkti. Kursus on muidugi omajagu kallis, kuid üritan oma dollareid kokku kraapida ja võlgu sisse nõuda niipalju kui võimalik, sest peale reedet me enam sinna kohta ei saa. :( Tegelikult jäime juba nädala alguses kohast ilma, kuid õnneks ja meie suureks üllatuseks saime ootenimekirjast paari päeva jooksul juba kursusele sisse! :) Neiu telefonis oli veel väga abivalmis ja mõistev, kui ütlesin, et mul pole praegu selle jaoks raha - sain reedeni pikendust. Loodetavasti loksub kõik paika ja ma saan oma rahadega ühelepoole, tähendagu see siis järgmise nädala nälga või mitte.

Taustal kõik kirsipuud

Lisaks nendele kohustuslikele kuludele olen juba kolmandat või neljandat nädalat haige, vahelduva eduga. :( Au pairide jaoks loomulikult sinise-lehe-päevi ei eksisteeri ja osalt sellepärast on ka keeruline leida aega puhkamiseks ja jõuvarude täiendamiseks, sest olenemata sellest, kas ma olen haige või mitte, on igal hommikul tarvis laps kooli saata ja koer jalutada ja koristada ja muidugi kõik pärastlõunased tegevused plaanipäraselt ära korraldada. Lisaks nirule enesetundele tähendab see ka muidugi lisaväljaminekuid rohtudele, mis pole üldse nii odavad. :( Aga püüame püüame, sooja piparmünditee ja meega kasvõi.
Peale kõige selle on mõneti teravnenud suhted hostperega, kes teab, see teab - detaile ma siin kindlasti arutama ei hakka. Rääkisin oma koordinaatoriga ka ja tema võttis ka vägagi kindlalt minu poole selles küsimuses, seega vähemalt tundsin, et pole üksi ega ei reageeri üle millegi mõttetu pärast. Hetkel on olukord küll lahenenud, minu närvide ja rahakoti arvelt taaskord....Kuid vahest on siiski tunne, et teatud pinged on õhus ja kunagi ei tea, millal võib uus probleem tekkida...Siit õppetund: au pairi kogemus on küll paras seiklus, aga mitte alati lõbutsemine ja naljategemine. Samas paadis on ka Svea ja Vanessa...Mitte kunagi ei tea, mis sulle homme ette visatakse. And you just push through and deal with it or go home. Nii lihtne ongi.
Perega seoses; nad alustasid uue au pairi otsimist ja leidsid ühe toreda neiu Austriast. Nad on väga avatud olnud selle teema koha pealt - ma sain ka au pairide profiile lugeda ja lehitseda ning peale esimest Skype kõnet Annaga (uus tüdruk), kirjutas ta ise mulle ja tahtis omavahel ka rääkida. Eile vestlesime temaga Skypes kahekesi - väga armas väikelinna tüdruk, küsis palju küsimusi ja oli üleüldiselt sümpaatne. Mina olin temaga ka täiesti aus, rääkisin koristamisest ja muust sellisest, lisades et siiski tegemist on minu isikliku kogemuse ja arvamusega - tema jaoks võivad asjad minna hoopis teisiti, kuna inimesed ja iseloomud on erinevad. Ta tundus oma 18 eluaasta kohta vägagi mõistlik ja kahe jalaga maa peal olev, seega mina andsin talle oma heakskiidu (loomulikult pere kohe küsis, et kuidas oli kuidas oli) ja ma loodan, et tal saab ka nii tore olema kui mul. :)

Midäs veel...Kuna nädala sees on meeletu motivatsioonilangus, siis iga nädalavahetuse veedame väljas koos Svea ja Vanessaga. Vanessa on vist uus nimi, ta on samuti Saksamaalt, Baden Badeni lähedalt ja kuidagi on meie gruppi (haha, minu ja Svea 2-inimeseline grupp...muhaha) väga kiiresti sisse sulandunud ja nüüd on selline tunne, et kahekesi minnes on justkui keegi puudu...Muidugi meie väike Vanessa, Mini Futsie, "How did that girl even get in here, she's so short"- Vanessa. :D Käime koos igalpool, nalja on nabani ning üle selle. Meie Whatsappi grupivestluse nimi on Team Awesome ja meie hümn on "Let me take a selfie". Viimastel nädalatel oleme klubihundiks olemist proovinud ja oh sellega on ka omajagu saagasid seotud (kes teab see teab)...Tutvustasime Vanessat Texasele ja Indiale ja teisele Indiale ja nemad ka klikkisid päris hästi. ;) Oma tuuritamistelt saime juurde...eratreener California ja salaagent Philadelphia. :)
Ja viimaks, tänahommikune katsumus...Eile õhtul/öösel (sest mina lähen magama 8.30 õhtul) saatis laps mulle smsi, et kas lähme homme hommikul 5.30 kirsiõisi vaatama või. Ma vastasin, et ma ei luba midagi, sest esiteks ma olen tõbine ja teiseks ma ei ärka nii vara põhimõtteliselt. :D Kuna öösel ma eriti magada ei saanud oma nohu tõttu, siis muidugi hommikul lülitasin äratuse välja ja magasin edasi enese teadmata. Hostisa käis kuuldavasti veel kutsumas, aga kuna ma ei vastanud, siis ta mõtles et noh mis seal ikka. Aga laps muidugi PIDI mulle uuesti smsi saatma ja kuna ma hoian telefoni padja all, et hommikuti äratus välja lülitada, siis see möirgas ja vibreeris mulle kõrva ja no arvake kolm korda, kas ma ärkasin või ei. Turtsusin ja kobisin alla ja siis nad kohmitsesid muidugi veel 20 minutit ja siis me sõitsime downtowni, sest kogu DC downtown on täis kirsipuid, mille kinkis linnale Jaapani saatkond (?)..täpselt ei tea, igatahes need õitsevad kõik korraga ja siis kogu Mall (ehk peamised monumendid) ja Tidal Basin on ääristatud valge kirsiõitevahuga. Ja muidugi parim aeg kogu seda imet kaeda on koidikul, sest siis on seal kõige vähem rahvast ja turiste. No minu jaoks oli niigi palju rahvast - eriti telekaameraid ja fotograafe, sest valgus oli tõesti ideaalne ja oli isegi võimalik teha pilte nii, et seal ei uitaks ringi ükski hiina turist. Seega kõndisime seal natuke ringi ja tegime pilte ja siis vurasime lapse kooli ja ise koju tagasi. Oh god, kuidas ma tahaks magada, aga vannitoad tahavad koristamist ja sõbrad tahavad külla tulla. Oehmoeh.

Jefferson Memorial koidikul

PS Kuna mu hostema auto parandamine läheks maksma 4000$, siis ta otsustas, et ta võtab minu auto tööle minekuks ja ma võtan selle inimestevaguni, mis koguaeg imelikke hääli teeb, sest ma ei sõida tavaliselt nii kaugele. Oh seda õnne, tunne nagu sõidaks traktoriga, mis on mingil põhjusel vangistatud VW põrnika kehasse. Kiirteele vist enam ei kipu....? Õnneks läheb mu hostpere kaheks nädalaks reisima sinnatänna ning siis ma saan oma Hondaga taasühineda. :) Finally.

*EDIT* Pidin lisama kogu selle jutu peale veel ühe nupukese. Nimelt on meie piirkonnas, mis on üldiselt rikaste valgete inimeste elurajoon, levima hakanud carjackingud. Põhimõtteliselt võetakse sihikule nooremapoolsed naised, kui nad on just oma auto ära parkinud ning astumas autost välja, suunatakse nende pähe relv ja öeldakse, et palun võtmed. Tegelikult ma arvan, et nad ei ütle isegi "palun". Votnii, selliseid juhtumeid on olnud juba 3 ning meile vägagi lähedal asuvatel tänavatel. Juttude kohaselt pidid nad kasutama ka sellist taktikat, et minema maja uksetaha, helistama kella ning taas avama läinud isikut sihtinud relvaga ning nõudnud autovõtmeid. Kõik korrutavad, et tuleb olla ettevaatlik ning ilmselgelt oleme meie kui au pairid peamine sihtgrupp, kuna esiteks me torkame ülihästi silma, sest olgem ausad - kes meist näeks välja 18 ja samaaegselt sõidaks Mercedese või Lexusega? Ja teiseks, me oleme noored neiud, lihtne. Igatahes, hirmu on päris palju. Kartsin isegi, kui ühel päeval üksinda kodus olles peatus meie aia taga valge kaubik, ilma ühegi logota. Väljusid kaks latiinomeest ja tulid helistasid uksekella. Koer lõugas nagu segane, aga mina ust lahti ei teinud, tüübid ära ka ei läinud. Istusid autosse, aga ära ei sõitnud. Ootasin siis Svea ja Vanessa enda poole ja samal ajal andsin hostemale teada, tema kiitis takka et ust lahti ei teinud ja ütles, et võin 911 ka helistada veel, kui nad minema ei lähe. Aga õnneks läksid ja sellega see lugu lõppes. Alexandrias (meist küll kaugel, aga siiski) käis miski pool kuud tagasi ringi tüüp, kes koputas suvaliste inimeste majaustele ja lihtsalt tulistas avama läinud inimest. God bless America..?