Minu aasta USAs: I made it to the news // 10 nädalat veel

Travel buddies

Heihei, ma alustan lühikese teadaandega, mis pole eriti rõõmustav, aga seda ainult selleks, et kiiresti edasi liikuda reisimuljete juurde! :) Sõitsime tüdrukutega Georgia osariiki külastama, sõitmist oli üle 1500km ja seega oli kogu lugu päris väsitav. Pikk lugu lühidalt - tagasiteel tegime kiirteel avarii, sõites eesolevale maasturile tagant sisse. Taoline juhtum esmaspäeva hommikuses tipptunni liikluses pole muidugi midagi erilist siinsele rahvale ja põhjuseks oligi see, et istusime ummikus, eesolev auto kiirendas ja siis pidurdas järsult ning meie (ehk mina) ei suutnud piisavalt kiiresti reageerida. Tulemuseks üks kurb lössis Ford Fiesta ja paari kriimuga pääsenud maastur. Sõitjad mõlemas autos jäid terveks, meie saime muidugi natuke rohkem kannatada, kuid läbisime haiglas põhjaliku kontrolli ja meid saadeti valuvaigistitega koju, sest kõigil on praegu valud turvavöödest - kellel rinnus, kellel küljes, kellel kaelas jne, kuid mis peamine - tõsisemaid vigastusi ei leitud. :) Auto oli kindlustatud ja samamoodi maasturijuhil, seega paari nädala pärast ehk peaks kogu see paberimajanduse lugu ka õnneliku lahenduse leidma. Õnnelik õnnetus, ühesõnaga.

So much Coke!

Kuid nüüd Georgia muljete juurde! :) Kogu reis oli lihtsalt imeline, kui see lõpus toimunud õnnetus välja jätta. Alustasime neljapäeva öösel, olles enne oma kodinad tillukesse Ford Fiestasse pakkinud ja veel Gurjase ja Jordaniga õhtusöögil Jordani Indiasse minekut tähistanud. Reisisime neljakesi - mina, Svea, Vanessa ja Helena ehk nagu tavaliselt, Saksamaa ja üks uhke Eesti esindaja. Esimene peatus oli Atlanta, mis asub Washingtonist 12 h sõidu kaugusel - võtsime julge eesmärgi. Sõitsime vahetustega jaaaa kusagil lõuna paiku saabusime Atlantasse, mis on üks Georgia suuremaid linnasid. Kuna Jordan elas kunagi aasta Atlantas, siis ta juhatas meid parematesse kohtadesse nagu näiteks suuuur suur Coca-Cola muuseum, Olümpiapark ja Aquarium. Viimane jäi seekord külastamata, kuna pilet oli üle mõistuse kallis. Aga selle-eest nautisime Coca-Cola muuseumi - jeeee tasuta Coke! :D Lisaks veel elusuuruses jääkaru maskott, 4D kino, Coca salajane retsept ja palju palju muud. :) Pärast seda jalutasime linnas natuke ringi, sõime tõsist southern soul foodi kohas nimega Sweet Georgia Brown (Soul food is a variety of cuisine popular in African-American culture. It is closely related to the cuisine of the Southern United States - väidab Vikipeedia). Põhimõtteliselt kõik on praetud või friteeritud ja asjadel on sellised nunnud nimed nagu näiteks hushpuppies, nii et esmapilgul menüüd vaadates ei saa pooltest asjadest arugi. Muidugi on selline toit väga ebatervislik, aga kuna me olime meeletus näljas ja siiski ainult üks kord lõunas, mõtlesime, et ah mis seal ikka. Ja oh jummel, see toit oli lihtsalt amazing!! Sõin friteeritud kana koos tomatite ja maguskartuli friikatega (fried chicken, fried tomatoes, fried sweet potato fries - mhm, märksõna on fried :D), lihtsalt pariiiim! :) Peale seda seiklust otsustasime üles otsida meie esimese ööbimiskoha, milleks oli üks lahke perekond, kes varem DCs elas ja siis Atlantasse kolis. Svea pere tundis neid, seega nad olid väga elevil meie tuleku pärast. Kahjuks nad jõudsid koju väga hilja, kuna neil oli lastega koolis mingi üritus ning meie plaanisime hommikul vara lahkuda, seega väga pikalt nendega tutvuda ei saanudki. Ning nad ollid hommikul väga kurvad, et me ainult üheks ööks peatuma jäime. :D Tegime pilte ja selle pereema õde pakkus meile öömaja Californias ja oeh, väga tore pererahvas igatahes.

Uimane hommik Atlantas

Sneks Forsythe pargis

Hommikul startisime kiiresti Savannah poole - sõit sinna kestis 5 tundi ning suund oli veel rohkem lõunasse. Savannah on praktiliselt rannikul asuv linnake, mis on nii southern ehk lõunapärane kui veel olla saab. Inimesed räägivad oma paksu aktsendiga, puudel on spanish moss ehk teatud tüüpi sammal, mis puude küljest alla ripub (hiljem lisan pilte), majad on kõik puidust, sammastega ja suurte verandadega (taas hiljem pildid), toit on praekana ja ilm on KUUM. Vot selline näeb välja tüüpiline Ameerika lõunaosariik. Leidsime oma hotelli, pakkisime asjad autost välja ja sõitsime tagasi kesklinna. Jalutasime Forsythe pargis, peale mida liikusime edasi River streetile, mis asub jõekaldal ning on selline peamine melukoht, täis restorane, pubisid, klubisid, poekesi jms. Nautisime ilma ja inimesi, sõime ühes restoranis imehead lõhe ja krevetivõileiba ning jalutasime autosse ja seejärel tagasi hotelli, et ennast õhtuks valmis sättida. Õhtust kujunes ka muidugi omaette elamus, kus üritasime (mina olen siinmail ka täisealine, aga kahjuks mitte kõik mu kambalised) oma võltsdokumentidega lõbustusasutustesse pääseda ja lõpuks lõpetasime ühe poissmeesteõhtuga. :) Muidu baar ise oli nii lõuna kui veel olla saab - kleepuvad põrandad, wc uksed, mis lukku ei käi, keskealised daamid relvaga vööl, Jägerbombs ja letil tantsivad baaridaamid (a la Coyote Ugly). It was amazing! Hommikul pakkisime end taas kokku ja sõitsime edasi Tybee Beachile, mis iseenesest on ka veel Savannah, aga kusagil 30 min linnast väljas. Sõit sinna oli põhimõtteliselt nagu sõit Key Westi - pisike kitsas tee ja sillad üle ookeani. Ilmateade lubas paksu äikest ja paduvihma, aga meid tervitas päikesepaiste ja 35C sooja! Laotasime end rõõmsalt rannaliivale pikali, suplesime ookeanis ja kõige suurem elamus Tybee Beachil olid ookeanis meiega koos ujuvad delfiinid! Ma pole varem vabas looduses delfiine näinud, alguses vaatasime Helenaga, et hai, aga siis hakkasid nad hüppama ja sulpsu lööma ja neid oli seal kusagil 5-6 tükki. Ujusid nad rannale päris lähedal ja pakkusid ilusat vaatemängu päris hulk aega. :) Lõpuks tegime oma Dollaripoest ostetud USA lippudega photoshooti ka ning asutasime end järgmise sihtpunkti poole teele.

Tüüpiline southern maja

Forsythe park

Veel Forsythe park

Spanish moss!!

Milleks oli Myrtle Beach, mis asub Savannah'st põhja pool ehk suuna võtsime koju tagasi. Myrtle Beachile jõudsime kusagil õhtul 8 paiku, mistõttu pildid on enamasti videviku hakul tehtud pisut tumedad ja udused, aga ilus oli sellegipoolest. Myrtle Beach on tuntud oma suurte kõrgete lainete poolest kui üks põhjapoolsemaid randasid, kus veel surfata saab. Veetsime boardwalkil põgusalt aega, sõime krevette ja kuna aeg oli juba päris hiline, alustasime sõitu DC poole. Sõit tagasi möödus sündmustevaeselt, kuni eelmainitud avariini, aga (lõpetan seda postitust nädal aega hiljem) lõppeks oli seegi niiöelda õnnelik õnnetus. Asjad lahenesid, nüüd ootame lõppsõna, aga üldiselt pole midagi hullu ja üritame sest vahejuhtumist üle olla ja oma viimast paari kuud siiski positiivses tujus veeta.