 |
| Pilt bussisõidult - mäed ja ilus Pennsylvania loodus |
Viimaks jõudis kätte meie kauaoodatud reis Kanadasse Niagara kose juurde - varem rääkisin ka veidi sellest. Reis toimus nädalalõpukursuse raames, tunde oli 3 nädalavahetusel, 6 tundi korraga pluss iseseisev kodune töö. Kõik vaatasid meid nagu imelikke, a la mida selle kose kohta siis niipalju õppida...Kuid meie kursus oli tegelikult vägagi huvitav, hõlmates Niagara kosega seotud ajalugu alates indiaanlaste asumitest, Euroopa avastajatest, esimestest hüdroelektrijaamadest kuni tänapäevani välja. Reede hommikul 7.30 startisime (isegi täpselt!) DCst Union Stationist otsejoones Kanada poole teele. Bussisõit kestis kokku 10 tundi, kuid kusagil iga 2 tunni tagant tegime vetsupausi-toidupausi ja lõuna oli isegi tund aega pikk. Sõidu ajal näidati meile igast filme ja see muutis ka selle istumise rohkem talutavamaks. Ja minnes oli ootusärevus ka muidugi suurem. :) Kohale jõudsime umbestäpselt 5.30 õhtul, siis juba Kanadas. Piiriületusel kobisime kõik bussist maha, saime passi templi (vahtralehtedega ja ütleb Rainbow Bridge - neat), kobisime bussi tagasi ja saimegi üle silla. Viskusime hotellis vooditele ja laotasime oma manti laiali, kuid sellega esimene õhtu siiski ei lõppenud.
 |
| Vaade kahe riigi vaheliselt sillalt |
Kuna meie reisijuhid andsid meile põhimõtteliselt kaheks päevaks vabad käed ja võimaluse ise otsustada, mida teha kuidas teha, siis meie plaan oli oma ajast võtta maksimum ja näha nii palju kui võimalik. Teine variant oleks olnud kaks õhtut järjest pidutseda, siis vidus silmadega pool tundi koske vaadata ja tagasi voodisse koperdada. No ei. Seega, kõndisime oma hotelli ümbruses veidi ringi ja meie suureks üllatuseks meenutas kogu see piirkond pigem Las Vegast kui ürglooduslikku koske. Muidugi, päris veeni oli kusagil 15 minuti kõndimise tee ja päris jõe äärde need neoontuled ka ei ulatunud, aga sellegipoolest tekkis alguses natuke selline
overwhelmed tunne - ei teadnud kuhu ja mida vaadata. Samas see jälle väsitas hullupööra ja see oli ainuke asi, mis meie kambale selle reisi juures väga ei meeldinud - ootasime ja oleksime tahtnud näha midagi rohkem naturaalset ja looduslikku, et saaks kogu seda ilu rahus nautida.
 |
| Väike öine killuke kogu sellest ilmaimest mis seal toimus |
Kuid õnneks, olles väljunud kogu sellest tulede virrvarrist, algas kena väike roheline pargiala ja sealt veel mõned sammud edasi liikudes jõudsime vaateplatvormini, kust võis näha nii Ameerika koske kui Kanada koske. Tundub, et on aeg infonupukeseks: Niagara kosk pole tegelikult üldse mitte
kosk, vaid
kosed. Goat Island jaotab laia jõe kaheks - Ameerika pooleks ja Kanada pooleks. Ameerika pool omakorda jaotub veel kaheks - American Falls ja Bridal Veil Falls. Kanada poolel asub Horseshoe Falls, mis nime saanud oma hobuseraua sarnase kuju järgi. Riigipiir jookseb keset jõge ja üle piiri saab sildade kaudu. :)
 |
| Vasakul Ameerika kosed, paremal Kanada oma |
 |
| Kanada $ |
Igatahes, vaatepilt oli vapustav ja saime esimesed pildid ka tehtud. Samal ajal tahtis nälg silmanägemise ära võtta ja sellepärast otsustasime mõne grillbaari leida, natuke istuda ja hinge tõmmata ning hiljem tagasi kose juurde kõndida, et näga öist valgusemängu ja pärast seda ilutulestikku. Sõime ühes mõnusas pubilaadses kohas, kus tellisime kannutäie
sangriat ja kuulasime
livemuusikat. Mõõõnus mõnus, muidugi mõnusal raha ka maksis see kõik, aga siiski hea seltskond ja hea elamus. Enne minekut tahtsime oma spordiriided natuke viisakamate vastu vahetada, sest algne plaan oli pärast ilutulestikku kuhugi välja minna - Kanadas on alkoholi tarbimise legaalne piir 18 ja sellepärast koperdasid enamus meie bussikaaslastest 10 cm kontsadel ja (kahjuks) samapikkades seelikutes mööda tänavaid ringi. (Svea ütles sellepeale, et
The only people not freezing in this kind of weather are polar bears, Canadians and sluts.) Meie teed viisid meid ainult Hootersisse, aga sellest veidi hiljem. Öisel ajal on mõlemad kosed valgustatud värviliselt - ma isiklikult ei arvanud, et see pilti just erilisemaks muudaks, kuid see selleks. Ilutulestik seevastu oli aga juba midagi! See toimub ainult reedeti (seega, meil vedas!) ning kestab päris pikalt. Rahvast oli ka seda vaatama tulnud ikka omajagu, niiet mulle endale meeldis ilutulestik palju rohkem kui need värvilised prožektorid, kuid maha ei laida kumbagi - kui juba kohapeal olla, siis miks mitte kõigest osa võtta. :) Peale seda, nagu öeldud, jõudsime lõpuks välja Hootersisse, kus koka maksis 4$ (oh lord jesus...) ja Heinekeni hinda ma isegi ei taha teada. Õnneks ei saanud teada ka, kuna kogemata unustasin kiiruga oma ID hotelli ja neiu baaris proovis küll silma kinni pigistada, aga kõrgemad jõud siiski ei lubanud ja ega mul oli hea meel ka, et raha alles jäi. :D Hooters on selline natuke imeliku kuulsusega baar, selles mõttes, et mul oli mingi ettekujutus sellest kui meestebaarist, kus ettekandjad on poolpaljad ja no natuke selline
borderline stripibaar võimidagi. Tegelikult on täiesti tavaline reedeõhtu baar, kus joogid on kallid ja kutid on jommis, samas neiud baaris olid väga sõbralikud ja üldse mitte poolpaljad. :D Niiet kurikuulsas Hootersis sai ka ära käidud ja ära istutud (PS On olemas legend, et kui sa tahad Hootersisse tööle, siis muuhulgas pead sa sirge seljaga näoga vastu seina kõndima ning kui sinu nina puutub seina enne kui su tissid, siis sa tööle ei saa. :D Ei küsinud tüdrukutelt, kas on ka tõepõhi all sellel või mitte...).
 |
| Nii saab vahtraleheriiki |
 |
| Helena, Vanessa, Kati, mina, Svea |
Moving on, päev nr 2. Esimesest õhtust veel niipalju, et sealtsamast Hootersist me ei jõudnud edasi mitte kuhugi mujale kui hotelli voodisse, sest kõik olid lihtsalt nii surnud. Hommikul otsisime külapealt süüa, sest hotellist ei antud meile isegi mitte kuiva röstsaia nagu tavaliselt. :( Peale seda hüppasime bussi, mis pidi meid kippelt üle piiri Ameerikasse viima, aga tuli välja, et kõndides oleks vist kiiremini saanud...Istusime piiril järjekorras üle tunni, aga no kohale me jõudsime. Põhjus, miks tahtsime tagasi Ameerika poolele sõita, oli see, et kõik kosega seotud atraktsioonid olid seal tunduvalt odavamad ning täpselt samasugused kui Kanada poolel. Seega, otsustasime pigem säästa. Ostsime Adventure Pass'i, millega saime oh kui palju - sõita kohapeal pisikese trammiga ühe atraktsiooni juurest teise juurde, minna Discovery Center'isse (selgitas kose tekkelugu ja näitas igast fossiile jms), Aquarium'isse (paar kala ja hülged, ei olnud väga muljetavaldav), vaadata filmi kose kohta, sõita paadiga nimega Maid of the Mist otse koskede alla ning külastada Cave of the Winds'i ja seista otse voolava vee all. :) Nimekiri oli pikk ja päev samas lühike, seega asusime kohe usinalt tegutsema. Esimeste atraktsioonide juures ma isegi pikemalt ei peatu, kuna need andsid küll veidi uusi teadmisi kose ja seda ümbritseva looduse kohta, kuid polnud siiski midagi erilist. Paadisõit ja jalutuskäik tuulte koopasse see-eest küll! Meile oli juba varem ette teada, et mõlematel atraktsioonidel saab päääris märjaks. Ausaltöeldes, ega me seda eriti ei uskunud, kuna arvasime esiteks, et me ei saa veele NII lähedale ja teiseks, et kui kaugele see kosk ikka pritsib. Haha, no saime üllatuse osaliseks kui pidime pärast Cave of the Windsi jalutuskäiku põhimõtteliselt riideid vahetama, sest isegi kilekeepe kandes sain oma pusast vett välja väänata. Samas andis see aimu, kui võimsa nähtusega meil tegemist on...
 |
| Happy little sucker |
Enne jalutuskäigule asumist saab iga turist paari sandaale, mis on spetsiaalselt mittelibiseva tallaga, ja kollase suure vihmakeebi, mis tuleb kindlasti selga panna ja sandaalid samamoodi, sest ilma nendega on see käik praktiliselt eluohtlik. Sellele järgneb liftisõit alla jõe äärde, kus esimese asjana tervitas meid vänge kajakahais - neid on seal vast tuhandeid, poegadega ja ilma, paterdavad igalpool ringi nii, et tuleb ettevaatlik olla, et mõnele peale ei astu ja siis nokaga vastu varbaid ei saa. Peale seda katsumust saab alustada puidust jalgrada, mis viib väikestele vaateplatvormidele ning kosele vääga vääga lähedale - seisime Sveaga täpselt Bridal Veil Fallsi voolava vee all, pärast mida oli tunne nagu peale paduvihma - kõik tilkus. Aga elamus oli nii võimas, et seda polegi ehk võimalik sõnadesse panna! :)
Järgmiseks otsustasime natuke kuivada ja lõunapausi teha, peale mida suundusime edasi Maid of the Mist'i juurde. Saime uued keebid, seekord sinised, seisime järjekorras, et paadile pääseda ning alustasime sõitu jõel. Alguses vaatasime, et meh polegi midagi nii erilist, aga kui jõudsime Horseshoe Fallsi jalamile, siis jäime kõik korraga vait ja lihtsalt imestasime. Nähes nii suurt hulka vett sellise jõuga voolamas ja vastu kive kukkumas, et meie paat päris tugevalt küljelt küljele kõikus, pani meid tundma väga väikese ja abituna - vaatepilt oli tõesti aukartustäratav. Püüdsime telefonidega teha mõned pildid ja videod, kuid olukord oli taas nii vesine ja tuuline, et elektroonika välja võtmine oli üldse teatud riskile minek. Selle asemel nautisime niisama ilusaid vaateid mõlemale kosele. :)
Õhtul veetsime veidi aega suveniire ostes ja hiljem taaskord vajusime sügavasse unne, sest hommikul oli tarvis end uuesti kokku pakkida ning võtta suund DC poole. Tagasisõit möödus üsnagi sündmustevaeselt, kõik olid väsinud ja unised, seega vingusime niisama, et tagumik on kange ja lugesime tunde, mil kodu lähemale jõuab. Buss, metroo, buss, jalad, auto ja olingi omas kodus. Jätsin perele väikse kirja, et ma tõesti vabandan, aga kuna ma olen nii surmväsinud, siis ma liigun magama ning muljetagem hommikul. Hommikul aga sain teada, et laps on nädalaks teises laagris ning ühesõnaga sel nädalal ma lapsehoiuga tegelema ei pea. No tore tore. Oleks raha, lendaks mingit uut kohta avastama. :D Kuid mida pole, seda pole - seega naudin oma vaba aega kodu ümber ja vähemalt saan jalka MMi vaadata. :) Kuna Eesti ei mängi, siis next best on Saksamaa ja tundub, et ei peagi pettuma - 4:0 ja Portugal mine koju.
 |
| Smurfimaffia |
 |
| #welfie |
