Võib-olla ma ei ole hetkel just kõige paremas tujus, aga tundub küll nagu, et milleks ma üldse üritan. Esiteks, mu pere läks praktiliselt neljaks päevaks minema ja jättis mulle tühja külmiku ja veel tühjemad kapid. Okei. Kasutasin elementaarsete asjade (piim-munad-leib) ostmiseks hostisa krediitkaarti, aga rohkemat ei julgenud võtta ka. Toidupoodi lammutama minna ei julgenud just sellepärast, et enne minekut ütles hostema, et vaata, et meile siis kolmapäeva õhtuks süüa oleks midagi ostetud (ja kuna ta on meil selline armas passiiv-agressiivne element, siis kogemus on näidanud, et pole mõtet hakata õnnega mängima ja asju mitmeti tõlgendama)...Mina mõtlesin, et parem karta kui kahetseda - öeldi ju, et peamine, et kolmapäeval süüa oleks ja ta isegi kirjutas poenimekirja sulgudesse "kolmapäev". Nojah siis. Ja raha polnud mul absoluutselt, kuna broneerisin eelmisel reedel oma viimase 3 nädala palga eest üle 400$ maksnud nädalalõpukursuse. :( Õnneks tõi Svea mulle enda kodust jääke (grillvorstid ja sokolaadijänes :D), sest tema pere läks ka puhkusele ja tal süüa jagus ja tegelikult oleksin saanud veel papa India kulul õhtust süüa, aga kahju hakkas. Teiseks õnneks ma olin/olen ikka veel haige, seega ega ma eriti midagi ei tahtnudki, aga üli nõme tunne oli küll toitu kerjata niimoodi. Aga mis sa hädaga teed...ja nagu näha, nälga ma ka ei surnud, seega lõpp hea kõik hea.
Teine juhus, mis meele mõruks tegi, oli hostpere tagasi tulek - mitte fakt, et nad koju tagasi tulid (nende kodu ju, mul pole eriti vahet, kas nad on siin v mitte), aga kuidas mina jälle süüdi jäin, et kassil pojad. Üritasin täna anda endast ikka rohkem, et neil oleks hea koju tulla - koristasin ja kraamisin ja viisin kõiksugu prügid ja asjad välja - ühesõnaga tegin kõik, mis vaja ja rohkemgi veel. Koeraga jalutamas käies suutis too ennast mingi jura sees ringi veeretada ja haises. Puhastasin ta muidugi märja lapiga ära nii hästi halvasti kui suutsin ja ütlesin ka hostvanematele et maitea, kui ta imelikult lõhnab, siis selline lugu juhtus. Hostema virutas sellepeale, et "Sa tead küll, kuidas koera pestakse, miks sa talle vanni ei teinud siis?" :S Selgituseks, tavaliselt peseb hostema ise koera, igal kolmandal reedel või ma ei tea, kuidas tal see süsteem käib, aga ma pole absoluutselt sellega seotud olnud, veel vähem näinud või kuulnud, kuidas ta tahab, et koer pestud saaks. Oeh nojah, ütlesin, et ma ei teadnud, kas pesta või mitte ja tegelikult kogu lugu juhtus kuskil tund aega enne nende koju tulekut, seega...Millal? Ehk liialdan, aga lihtsalt jube nukraks tegi selline käitumine hostema poolt - ei mõistnud, milles ma nii hullusti süüdi olen ja ma pigem lootsin, et keegi märkab, et ma olen tolmukaga koristanud ja põrandad pesnud ja köök ka läikis nagu siin polekski keegi 3 päeva sees elanud, aga ilmselgelt mitte. Lõpuks kui tagasi oma tuppa asutasin minema, siis hostisa poetas vaikselt "Aitäh" ka. Jep, aitäh tõesti.
Helgema poole pealt - lapsega saame väga hästi läbi, võib-olla sellepärast, et meil mõlemal on olnud teatud vastasseise hostemaga (erinevatel põhjustel, aga siiski) ja tunneme mingit poolehoidu või ehk sellepärast, et varsti võtan mina jalge alla kodutee. Nad käisid perega New Yorgis (muuhulgas) ja ta tõi mulle M&Msi poest kotitäie sinimustvalgeid komme. :) Ülimalt kena temast! Meil on olnud erimeelsusi, aga praegu tunnen, et suhted lapsega lähevad järjest paremaks - kahjuks ei saa seda öelda hostema kohta (hostisa on pildilt täiesti väljas, sest ta on nii neutraalne isik ja ma arvan, et ta tegelikult ei tea pooli asju, mis siin majas toimuvad).
Igatahes, peale selle veetsime eelmisel nädalavahetusel veel aega oma kalli Texase ja Indiaga, laupäeval tsillisime niisama ja esmaspäeva õhtul rentisime Despicable Me 2 ja sundisime kutte seda vaatama. Vingusid mis nad vingusid, aga tegelikult mõlemad vaatasid filmi lõpuni ja nad ei tunnistaks seda elusees, aga neile meeldis. :) Oleme nagu väike perekond, mina ja Texas ja Svea ja India, aga neljakesi on ikka kõige lõbusam. Alati on, kellele vinguda kui nõme päev oli või kui pead koeraga lumetormis jalutama ja alati on keegi, kes on see mõistuse hääl, kes ütleb, et sa pead minema ostma külmetuserohtu või et miks sa ull kontsadega linnapeale lähed. Sellel reedel ühineb meiega ka kaua kadunud Kanada ja siis alles hakkab tõeline reunion, sest sealt meie ajalugu 4 kuud tagasi alguse sai. :) Reede, tule jubaaaaaaa!
 |
| Varstivarsti |
No comments:
Post a Comment