Korda kaks

Pilt tehtud istudes - seega, meil olid paganama head istekohad!

Väike lisanupuke: nädalavahetusel käisin oma Eesti sõbranna Katiga pesapallimängu vaatamas. Mäng toimus DCs, Navy Yardis Nationals Parkis. Washington Nationals on DC ametlik pesapallimeeskond, kes mängis koduväljakul New Yorgi Metsi vastu ehk Nats VS Mets. Laenasin Svea käest Nationalsi särgi selga, sest kogu publik on siin äraütlemata mängule hingestatud ning kõik vaatama tulnud inimesed kandsid kas pesapallisärki, mütsi, pusa või lihtsalt midagi punast. Ja publikut jagus ka piisavalt - 20,000 inimest spordimängu vaatamas? Vabalt! See on Ameerika. Mäng ise oli ka väga põnev, sest Kati hostisa mängis kunagi pesapalli ja ta oskas meile väga palju detaile lahti seletada ning huvitavatele faktidele tähelepanu pöörata. Vahepauside ajal toimusid igasugu rahva lõbustamise atraktsioonid, nagu näiteks Kiss Cam, kus kaamera suunatakse publikusse ning suurele suurele ekraanile ilmub mõni paarike, kes siis musitama peab ning rahvas muidugi huilgab kaasa. Teine naljakas vahepala oli mütsilehvitamine - ekraanile ilmub kiri wave your caps! ehk lehvitage oma mütse ja siis terve publikum haarab oma nokatsid ja vehib nendega mõne minuti. Mhm. Jalutasime tervele staadionile tribüünidel ringi ka peale, vaatasime kõrgelt Anacostia jõge ja vangutasime päid kõrgete toiduhindade üle. Ning siis äkki märkasime, et jagatakse tasuta toitu! :D Tegime nalja, et no õige eestlane leiab alati tasuta toidu üles ning astusime ligi ning saime paki tavalisi soolatud kartulikrõpse, aga no nälja ajal käib seegi. Teine suur küsimärk oli näha, kuidas kõik inimesed enda sodi lihtsalt põrandale viskavad. Näiteks, traditsiooniline pesapallisnäkk on koore sees maapähklid, põhimõtteliselt on seal seda koort ja muud jura rohkem kui pähklit ennast, aga kõik nad usinalt krõbistasid neid - aga koored? Visati muidugipõrandale. Meie Katiga vaatasime ja kui hostisa meid ka julgustas, et pss visake maha, siis poetasime kuidagi imelikult ja kartlikult neid toolide alla ja rääkisime, kuidas meile on see eriti loomuvastane, sest meil käib süsteem - ühest kilekotist tehakse prügikott ja see võetakse endaga hiljem kaasa või kogutakse suurem prügi kuidagi teistmoodi kokku ja visatakse minema. Novot, ma ei taha teada, kes seda pähklikooremäge pärast koristama peab. Vat.

Ja DC Nationals muidugi võitis 6 homeruniga!! ;)

I made it to the news // 10 nädalat veel

Travel buddies

Heihei, ma alustan lühikese teadaandega, mis pole eriti rõõmustav, aga seda ainult selleks, et kiiresti edasi liikuda reisimuljete juurde! :) Sõitsime tüdrukutega Georgia osariiki külastama, sõitmist oli üle 1500km ja seega oli kogu lugu päris väsitav. Pikk lugu lühidalt - tagasiteel tegime kiirteel avarii, sõites eesolevale maasturile tagant sisse. Taoline juhtum esmaspäeva hommikuses tipptunni liikluses pole muidugi midagi erilist siinsele rahvale ja põhjuseks oligi see, et istusime ummikus, eesolev auto kiirendas ja siis pidurdas järsult ning meie (ehk mina) ei suutnud piisavalt kiiresti reageerida. Tulemuseks üks kurb lössis Ford Fiesta ja paari kriimuga pääsenud maastur. Sõitjad mõlemas autos jäid terveks, meie saime muidugi natuke rohkem kannatada, kuid läbisime haiglas põhjaliku kontrolli ja meid saadeti valuvaigistitega koju, sest kõigil on praegu valud turvavöödest - kellel rinnus, kellel küljes, kellel kaelas jne, kuid mis peamine - tõsisemaid vigastusi ei leitud. :) Auto oli kindlustatud ja samamoodi maasturijuhil, seega paari nädala pärast ehk peaks kogu see paberimajanduse lugu ka õnneliku lahenduse leidma. Õnnelik õnnetus, ühesõnaga.

So much Coke!

Kuid nüüd Georgia muljete juurde! :) Kogu reis oli lihtsalt imeline, kui see lõpus toimunud õnnetus välja jätta. Alustasime neljapäeva öösel, olles enne oma kodinad tillukesse Ford Fiestasse pakkinud ja veel Gurjase ja Jordaniga õhtusöögil Jordani Indiasse minekut tähistanud. Reisisime neljakesi - mina, Svea, Vanessa ja Helena ehk nagu tavaliselt, Saksamaa ja üks uhke Eesti esindaja. Esimene peatus oli Atlanta, mis asub Washingtonist 12 h sõidu kaugusel - võtsime julge eesmärgi. Sõitsime vahetustega jaaaa kusagil lõuna paiku saabusime Atlantasse, mis on üks Georgia suuremaid linnasid. Kuna Jordan elas kunagi aasta Atlantas, siis ta juhatas meid parematesse kohtadesse nagu näiteks suuuur suur Coca-Cola muuseum, Olümpiapark ja Aquarium. Viimane jäi seekord külastamata, kuna pilet oli üle mõistuse kallis. Aga selle-eest nautisime Coca-Cola muuseumi - jeeee tasuta Coke! :D Lisaks veel elusuuruses jääkaru maskott, 4D kino, Coca salajane retsept ja palju palju muud. :) Pärast seda jalutasime linnas natuke ringi, sõime tõsist southern soul foodi kohas nimega Sweet Georgia Brown (Soul food is a variety of cuisine popular in African-American culture. It is closely related to the cuisine of the Southern United States - väidab Vikipeedia). Põhimõtteliselt kõik on praetud või friteeritud ja asjadel on sellised nunnud nimed nagu näiteks hushpuppies, nii et esmapilgul menüüd vaadates ei saa pooltest asjadest arugi. Muidugi on selline toit väga ebatervislik, aga kuna me olime meeletus näljas ja siiski ainult üks kord lõunas, mõtlesime, et ah mis seal ikka. Ja oh jummel, see toit oli lihtsalt amazing!! Sõin friteeritud kana koos tomatite ja maguskartuli friikatega (fried chicken, fried tomatoes, fried sweet potato fries - mhm, märksõna on fried :D), lihtsalt pariiiim! :) Peale seda seiklust otsustasime üles otsida meie esimese ööbimiskoha, milleks oli üks lahke perekond, kes varem DCs elas ja siis Atlantasse kolis. Svea pere tundis neid, seega nad olid väga elevil meie tuleku pärast. Kahjuks nad jõudsid koju väga hilja, kuna neil oli lastega koolis mingi üritus ning meie plaanisime hommikul vara lahkuda, seega väga pikalt nendega tutvuda ei saanudki. Ning nad ollid hommikul väga kurvad, et me ainult üheks ööks peatuma jäime. :D Tegime pilte ja selle pereema õde pakkus meile öömaja Californias ja oeh, väga tore pererahvas igatahes.

Uimane hommik Atlantas

Sneks Forsythe pargis

Hommikul startisime kiiresti Savannah poole - sõit sinna kestis 5 tundi ning suund oli veel rohkem lõunasse. Savannah on praktiliselt rannikul asuv linnake, mis on nii southern ehk lõunapärane kui veel olla saab. Inimesed räägivad oma paksu aktsendiga, puudel on spanish moss ehk teatud tüüpi sammal, mis puude küljest alla ripub (hiljem lisan pilte), majad on kõik puidust, sammastega ja suurte verandadega (taas hiljem pildid), toit on praekana ja ilm on KUUM. Vot selline näeb välja tüüpiline Ameerika lõunaosariik. Leidsime oma hotelli, pakkisime asjad autost välja ja sõitsime tagasi kesklinna. Jalutasime Forsythe pargis, peale mida liikusime edasi River streetile, mis asub jõekaldal ning on selline peamine melukoht, täis restorane, pubisid, klubisid, poekesi jms. Nautisime ilma ja inimesi, sõime ühes restoranis imehead lõhe ja krevetivõileiba ning jalutasime autosse ja seejärel tagasi hotelli, et ennast õhtuks valmis sättida. Õhtust kujunes ka muidugi omaette elamus, kus üritasime (mina olen siinmail ka täisealine, aga kahjuks mitte kõik mu kambalised) oma võltsdokumentidega lõbustusasutustesse pääseda ja lõpuks lõpetasime ühe poissmeesteõhtuga. :) Muidu baar ise oli nii lõuna kui veel olla saab - kleepuvad põrandad, wc uksed, mis lukku ei käi, keskealised daamid relvaga vööl, Jägerbombs ja letil tantsivad baaridaamid (a la Coyote Ugly). It was amazing! Hommikul pakkisime end taas kokku ja sõitsime edasi Tybee Beachile, mis iseenesest on ka veel Savannah, aga kusagil 30 min linnast väljas. Sõit sinna oli põhimõtteliselt nagu sõit Key Westi - pisike kitsas tee ja sillad üle ookeani. Ilmateade lubas paksu äikest ja paduvihma, aga meid tervitas päikesepaiste ja 35C sooja! Laotasime end rõõmsalt rannaliivale pikali, suplesime ookeanis ja kõige suurem elamus Tybee Beachil olid ookeanis meiega koos ujuvad delfiinid! Ma pole varem vabas looduses delfiine näinud, alguses vaatasime Helenaga, et hai, aga siis hakkasid nad hüppama ja sulpsu lööma ja neid oli seal kusagil 5-6 tükki. Ujusid nad rannale päris lähedal ja pakkusid ilusat vaatemängu päris hulk aega. :) Lõpuks tegime oma Dollaripoest ostetud USA lippudega photoshooti ka ning asutasime end järgmise sihtpunkti poole teele.

Tüüpiline southern maja

Forsythe park

Veel Forsythe park

Spanish moss!!

Laseme nukrust

Puhh teab

Osad juba teavad, aga pidin siia ka välja valama natuke kurbust, sest kui kogu siin oldud aastat vaadata, siis on see siiski minu jaoks päris suur ja oluline osa. Olen maininud, et me oleme pidevalt ninapidi koos oma kahe ameeriklasest sõbraga. Eile sain teada, et üks neist sõidab tööasjus aastaks Indiasse New Delhisse elama/töötama. Meeletult kurb oli olla, sest et lisaks kõigele muule on tegemist väga väga hea ja usaldusväärse sõbraga, kellele võisin iga kell muret kurta või juttu ajada või kellega vaba aega koos veeta. Oeh, ei hakka valetama, et tuju on suhteliselt nullis, aga sellegipoolest ma üritan mitte kõige selle negatiivse peale mõelda, vaid olla J. pärast rõõmus, sest tema loomulikult on oma mineku pärast ülielevil. :) Kogu see lugu paneb samas ka enda peale mõtlema, kõigi nende lahkumiste ja hüvastijättude peale...
Olin ise Eestist USAsse tulles samasugune - teised nukrutsesid ja rääkisid, kui kahju neil on, et ma nii pikaks ajaks ära lähen. Mul endal aga polnud kurb olemiseks eriti aega, sest ootusärevus ja põnevus millegi uue ees olid palju tugevamad ja nii oligi mõnikord raske mõista, kuidas teised seda kuidagi nii kurvas valguses näevad. Nüüd, olles sunnitud ise väga lähedase inimesega hüvasti jätma, saan aru ka teisel pool seisvatest inimestest, sest mahajääjatele on see alati raskem.
Samamoodi hakkasime eile Sveaga heietama oma eesootavat lahkumist, mis tegelikult polegi enam mägede taga, vaid on iga nädalaga rohkem ja rohkem reaalsuseks saamas. Meid ootavad kodus ees vanad, aga teisest küljest vägagi uued tegemised ja (taas)kohtumised, mis muudab tagasituleku omamoodi põnevaks - on ju, mida oodata! Aga samas me ei kujuta praegu ette päeva, mil me üksteist ei näeks, sest me tõesti teeme kõike koos, me jagame kõike ja oleme alati üksteise jaoks olemas. Näiteks eile tuli Svea minu poole, vaatas, kuidas ma J. pärast nutsin, nuttis ise ka kaasa ja lõpuks läksime kell 10 õhtul poodi pudingit ostma. :D
Niiet mõnes mõttes jälle läbin keerulist ja rasket aega. Ma tean, et kõik läheb mööda ja ega J. ka maapealt kuhugi ära ei kao ja varsti juba plaanime reisi Indiasse. :D Aga senikaua proovime ennast joonepeal hoida ja õnneks on tulevad nädalavahetused igasuguseid põnevaid tegevusi täis, nii et ei jää aega kodus nukrutsemiseks! :)