Vahetunud nädal

Peale reedet tulevad sõbrad laupäev-pühapäev, peale mida saabub uuesti hirmuäratav esmaspäev, isegi kui sulle tundub, et kõik on nii hullusti (või hästi), et enam pähe ei mahu ja maailm võiks sellepoolest kasvõi seisma jääda, aga vot ei jää. Väga filosoofiline algus sellele jutule (haha, #tweetlikeJadenSmith: If a man exits a room on the right, has he really left?), aga tegelikult tahtsin rääkida oma uskumatult pikana tundunud nädalavahetusest.

Annapolise jahiklubi elanikud

Algas see reedel minu koerasaba tööpäevadega, saime kenasti kaubamajas lapsele puhkusereisiks bikiinid ostetud ja kleidi ka veel, kõigil hea meel. Õhtul korraldasid hostvanemad mulle õhtusöögi, kuhu ma alguses ei tahtnudki väga kedagi kutsuda, sest some sh*t has gone down lately, aga kuna Vanessal polnud midagi teha, siis kutsusin alguses ainult tema. Ja hiljem tahtis Svea ka ühineda, seega seltskond aiva kasvas. Sõime-jõime-jutustasime, võtsime kokku oma peaaegu-et-läbitud aastat. Minu suureks üllatuseks läks laps (taaskord) täiesti endast välja, nuttis ja halas, et kuidas ma ikka lahkun ja miks jnejne. Oeh, sellistes olukordades tekib kuidagi alateadlikult tunne, mis ei lase sul endal aru kaotada, kui teine inimene sinu kõrval on lihtsalt üks hunnik õnnetust. Seega, üritasin teda maha rahustada ja selleks kulus tubli pool tundi, enne kui sain tüdrukutega majast lahkuda, et kokku saada Floraga, kes teadupärast ka minekul, kuna kõik me koos ju saabusime. Igatahes, päris rusutud tunne oli ja parajalt väsinud ka kõigest sellest hullusest, seega kuhugi külapeale pidutsema me ei jõudnudki, vaid nukkusime rahulikult koju tagasi ja vajusime voodisse.
See-eest, laupäev, oo imeline laupäev! Hommikut alustasin mõnusa sissemagamisega, peale mida korjasin autosse Svea ja Vanessa ja sõitsime Georgetowni brunchi sööma kohas nimega Farmers Fishers Bakers. Põhimõtteliselt nagu nimigi ütleb, võib sealt kõikvõimalikke toite leida, boonuseks värske tooraine ja kohapeal valmistamine. Makstes 30$ võid seal süüa niipalju kui magu mahutab ja veel lisaks, sest et keegi sind lauast ära ei aja ja niimoodi saab käia buffeelaudades mitu mitu ringi. Peale selle jalutavad ringi ettekandjad, kes pakuvad sulle väikest krevetiampsu või pitsat või midagi muud proovimiseks. Kohvi on piiramatu ja hinna sees - no mida sa hing ühel kenal laupäevahommikul ikka tahad! Sõime seal kohe päris tükk aega ja heietasime oma elukesi, kuni Vanessa pidi tagasi koju minema, et lapsed üles korjata. Meie Sveaga pungusime jälle kaubamajas, mina olin oma suveniirid ja kingitused juba reedel kokku ostnud, seega ma olin sellises soovitajarollis rohkem ja parem ongi, sest nagu alati on finantsidega kitsas. :) Aga ei kurda, sest et õhtupoolikul korjas mind autopeale Andrew ja me sõitsime Lääne-Virginiasse, linnakesse nimega Harpers Ferry. Mäed olid ilusad ja vaated kiirteelt olid ka super, linnake ise oli miski kodusõja aegne tähtis punkt, seega oli seal väga palju ajaloolist hõngu (ei, reaalselt, seal lõhnas nagu 19. sajand) ja külastajate jaoks olid paljud ennast riietanud ajakohaselt ja telkisid seal ja kuivatasid oma pesu nööripeal, mitte kuivatis. Jalutasime seal päris tükk aega ringi, kuni pimedaks läks, peale mida sõitsime tagasi Rockville'i jaaaaa ausaltöeldes ma ei mäleta, kas me midagi veel tegime õhtul või ei. :D Ilmselt mitte, sest kell oli palju ja olime mõlemad väsinud...

Kõik eelnevad Harpers Ferry

Pühapäeval magasime lõunani, või pigem Andrew magas ja ma mängisin oma iPhonega ja siis hakkasin teda torkima, et ta üles ärkaks lõpuks ja liigutaks. Sätt sätt, alguses tahtsime sõita nii 3 tunni kaugusele mingi järve äärde vms, aga kuna kell oli juba pärastlõunasse jõudnud kogu selle hangumise peale, otsustasime tunnikese kaugusel oleva Annapolise kasuks. Annapolis on Marylandi osariigi pealinn, kena lahe ääres asuv linnake, selline veidi kaluriküla õhustikuga. :) Minekul otsustasime sõita üle Bay Bridge'i mis on üks ilmatuma suur sild üle lahe - väääga vinge elamus! Tahtsime mere äärde ka minna, aga selle eest taheti mingit parkimisluba, mida meil polnud, seega võtsime suuna tagasi Annapolise poole. Kõndisime seal ka niisama paar tundi ringi, jõime Starbucksi frappucinosid ja vaatasime ilma ja inimesi. Peale tagasi jõudmist vaatasime terve õhtu halbu õudusfilme, traditsioon jee. :D
Aga mis muud, kui pilte!

A lot of lasts

Viimaseks nädalaks andsid kallid hostvanemad mulle 10 tunnised tööpäevad jei, aga õnneks saime lapsega sellest jagu, mõeldes igaks päevaks välja põnevaid tegevusi (ja kuna hostema lubas kõigeks krediitkaarti kasutada, siis mul pole ka selle vastu midagi, et ringi rännata natuke). Esmaspäeval käisime kajakiga ja paddleboardiga Potomaci jõe peal sõitmas, tahtsime teha tiiru ümber Roosevelti saare, aga olles läbinud kusagil 1/3 maast, vaatasime igaks-juhuks Google kaarti ja saime üllatuse osaliseks - saar oli kohe palju palju suurem, kui meie esialgu arvasime! Keerasime seejärel otsa ringi ja aerutasime tagasi paadiklubisse ja läksime jäätist sööma vot. :)

Panoraam osakesest sellest megapargist

Teisipäev möödus seikluspargis paarikümne meetri kõrgusel puude otsas turnides. Oh issand :D Enne radadele laiali jooksmist tehti muidugi põhjalik turvameetmete teemaline koosolek, kus õppisime oma rakmeid kasutama ja turvaliselt ennast kinni-lahti haakima. Rajad olid jaotatud eri raskusastmete järgi, meie valisime keskmise raskusastme - rohelise - ja läbisime sealt kõik 3 rada. Rohelisest ülespoole jäid sinine, must ja topeltmust, kuhu mina arvatavasti olekski kõlkuma jäänud, sest juba rohelised rajad olid piisavalt närvekõditavad ja rasked! Ütleks, et juba keskmise raskusastmega radade läbimiseks peab ikka enamvähem vormis olema, sest tihti tuli ennast käte abil üles tõmmata või mõnest trossist-köiest kinni hoida. Lisaks sellele muidugi läheb vaja ka parajalt tasakaalu ja nutikust, et kõik takistused edukalt läbida. Ja no neid takistusi oli ka ikka igasuguseid, kõige hirmuäratavamad minu jaoks kahe peenikese trossi külge kinnitatud puust "rula", millega tuli järgmise punktini sõita, aga ärgem unustagem, et see kõik toimub 20 meetri kõrgusel maapinnast! No veits pani peopesad higistama küll eks. :D Järgmine takistus, mille ees ma lihtsalt ütlesin, et ma ei suuda seda teha ja ma tahan alla, oli kusagil 50 cm pikkune puust palgijupp, kahe trossiga kinni justkui kiik. Ja sina aga astu sinna peale ja liugle järgmise puuni, no mul oli suht häire sellepeale. Halasin seal kahte lehte, laps halas ka, aga läks siiski esimesena ja meid üks pargi töötaja tuli ka altpoolt julgustama. Peale seda nägin, et eiolegi nii hull ja tegin ise ka kogu raja lõpuni. :) Parim on see, kui sa oled oma kümne trossiga puntras kusagil kahe puu vahel mingi peenikese kõlkuva oksa peal ja tekib tunne, et no ma ei suuda enam edasi minna või et ma kukun kohe alla, aga seejuures pole mitte mingit muud võimalust, kui edasi liikuda. Ja siis sa liigud edasi. Igatahes, väga vägev kogemus, kuna Eestis ma pole kahjuks siiani ühtegi seiklusparki sattunud. :( Siin seevastu saime kohe 3 tundi ringi mütata, peale mida olime suht tarretiseks muutunud ja keerasime oma Põrnika nina tagasi kodupoole.
Teades mind, minu päev muidugi sellega ei lõppenud - keset bensiinijaama otsustas meie emalaev otsad anda ehk enam ei käivitunud. :( Terve päev oli aku tuluke ka põlenud, nii et tegelikult ma kartsin, et millalgi see juhtub, aga lootsin koduni ära vedada. Ilmselt mingi aku laadimisega seotud probleem...ehk...? Ei tea, bensuka onu tegi krokodillidega stardi ja saime läbi häda ära koju, uhhh. Ärä inämp!

New York kes teab mitmendat korda?

Õõhh, New York, igavesti ainulaadne

No nagu juba öeldud, sõitsime veel üheks nädalavahetuseks New Yorki avastama, sest kuigi olles seal juba 3-4 korda käinud, on ikka veel kohti, mida külastada! Alustasime reede südaööl ja loksusime Megabusiga 5 tundi Manhattanile jei. Kuna Liam ja tema toakaaslane Tyler tulid ka meiega nädalavahetuseks linna, siis maandusime mõneks unetunniks nende hotellis, peale mida seadsime sammud tagasi 5th Avenue'le ja asusime usinalt shoppama - kes suveniire, kes enda tarbeks. Sain igast lahedat manti nii Eestisse kaasa tassimiseks kui endale, näiteks arbuusipapud! :) Päikeseloojangu ajaks sõitsime metrooga Battery Park'i ja vaatasime Statue of Libertyle, ise hot dog'i mugides - what a cookie-cutter American image!
Teisel päeval vedasin ma poisid otsustavalt muuseumitesse, sest esiteks Svea pidi eelmise päeva õhtul lahkuma töökohustuste tõttu ja teiseks, ta vihkab muuseume, seega oli minu jaoks ideaalne võimalus külastada kahte suurt suurt kunstimuuseumit - Museum of Modern Art ehk MoMa ja Metropolitan Art Museum ehk Met. Olles ise pigem kaasaegse kunsti austaja, nautisin Moma't tunduvalt rohkem, veetes seal kokku 3 tundi, aga oli ka mida vaadata, sest kogu see kunst pesitses seal kogunisti kuuel korrusel. Nägin ära palju kuulsaid kuulsaid autoreid nagu Warhol, Lichtenstein, Rothko, Pollock, Miro jne jne ja olin ise jube vaimustuses nendest kõigist. Ilmselt vist leidus ka Moma's Van Gogh originaale, aga autoportree kübaraga ja küpressipõllud olid kohe kindlasti Metropolitanis. Moma oli endale krabanud minu mäletamist järgi Starry Nighti (mille pealkirja ma eestimaa keeles kohe üldse ei mäleta...), mis oli oodatust palju pisemas formaadis, aga kõige rohkem avaldasid mulle muljet Van Gogh maalide puhtad ja säravad värvid! Eriti sinised ja rohelised - amazing! Metropolitanis oli igasuguseid teoseid, alates aegade algusest a la Vana-Rooma skulptuurid, lõpetades mõnede kaasaegse kunsti esindajatega. Selles muuseumis pöörasin kõige rohkem tähelepanu 18-19. saj, ka vist juba 20. saj Euroopa kunstnike saalidele, kus leidus eriti lai valik impressioniste. :) Õhtuks olin väsinud, aga õnnelik ning seadsin sammud oma Megabusi peatuse poole, saates enne poisid Penn Stationist rongi peale, sest et nad ei saanud kopka eest ka aru, kus nad on ja kuhu nad minema peavad ja mina koos Google Mapsi abiga saime New Yorgist üksinda jagu küll! :)

Neljas juuli

...on USAlastele iseseisvuspäev, mida tähistatakse kõikjal suurte suurte pidustustega, kas siis linna poolt korraldatud või tagaaias võimsa grillipeoga. Meie otsustasime igatahes DCsse jääda, sest no kus mujal olla iseseisvuspäeva ajal kui mitte pealinnas! Paraadi/e me kahjuks ei näinud, osalt sellepärast, et mina pidin hommikul töötama ja osalt sellepärast, et kell 12 algas Saksamaa-Prantsusmaa MMi mäng. Ja osalt veel sellepärast ka, et ootasime oma mereväesõpru Henryt ja Liamit New Yorgist.
Siiski, pärastlõunal otsustasime purgis margariitasid osta ja ennast õigesse meeleollu viia, sest kuuldavasti on kõik inimesed riietatud puna-sini-valgesse ja lõbusalt tipsutanud. Lõpuks jõudsid poisid ka kohale ja peale väikest paanikat teemal "Me ei leia elusees tund aega enne ilutulestikku taksot" leidsime me takso ja sõitsime otse kesklinna, jättes vahele kogu selle tüütu metrootamise etapi. Ilutulestik toimus National Mall'il, kus reas kõik kuulsamad-tähtsamad monumendid, alates Lincoln Memorialist, lõpetades Kapitooliumiga. Mall'i ala oli taradega piiratud ja sisse saamiseks pidid kõik külastajad läbima turvakontrolli, mis kuuldavasti pidi olema jube range ja hirmus, aga tegelikult oli täiesti mõttetu. Seepärast me korraks jooksime sinna WCsse, aga pikemalt peatuma ei jäänud, vaid hoopis võtsime koha sisse väljaspool tara, nagu ülejäänud normaalsed inimesed. :)
Ilutulestik kestis kokku 17 minutit ja oli ÜLIvõimas!!! Tegin paar pilti ja videot ka (lisan allapoole). Rahvas oli rõõmus janiiedasi, aga üldiselt ma ootasin sellest päevast rohkemat, võib-olla polnud kõik nii ekstaasis sellepärast ka, et õues oli 35 plusskraadi sooja ja jube lämbe. Igatahes, vähemalt ilutulestik oli oma maine vääriline ja minu jaoks oli see õhtu pigem olulisem sellepärast, et sain kallite sõpradega koos istuda ja hiljem tantsida ja niisama naljatada. :)
Kuna Liam ja Henry olid DCs terve nädalavahetuse, siis järgmisel hommikul peale pikka sissemagamist seadsime sammud tagasi Mall'ile, et kõndida see otsastotsani läbi ja külastada kõiki monumente. No see käik on alati üliväsitav, kuna terve Mall on 6,5 kilomeetrit pikk ja lihtsalt lesib keset DCs lauspäikese käes. Oehmoeh, mida kilomeeter edasi, seda tihedamaks muutusid peatused ja Teise Maailmasõja basseini torkasime jalad sisse ja pikutasime päris tükk aega. Vedasime end siiski Lincolnini välja ja sealt omakorda veel metroosse tagasi. Kodus käisime kiirelt duši all ja vahetasime riided, et õhtust sööma minna ja sealt omakorda sõitsime natukeseks jalutama öisesse Georgetown'i ja Waterfrontile, kus rikkad ja ilusad ja vahest mitte ka nii ilusad oma jahtide ja paatide peal keset jõge pidusid peavad kallil laupäevaõhtul. Seejärel lihtsalt vajusime koju tagasi ja otse voodisse, vähemalt mina, kuna eelmisel õhtul jäi neid unetunde nõnna väheks...
Pühapäeval aga olime see-eest traksis ja leppisime poistega kokku, et kohtume 9.30 ja sõidame Great Falls'i matkama. Tulemus: lahkusime kell 10.45, kuna kutid arvasid oma meheloogikaga, et meie niikuinii 9.30 valmis ei ole ja siis nad nii 9.15 alles ärkasid. Igatahes, lõpuks peale 45 minutit autosabas istumist (uskumatu, kui palju inimesi külastab rahvusparke!!) astusime Virginia Great Fallsis autost välja, panime matkatossud jalga ja alustasime! Kõigepealt tegime väikse tiiru vaateplatvormidel ja siis otsustasime River Traili ette võtta, mis kaardil ei tundunudki nii pikk. Tegelikkuses oli see ikka päris korralik matk metsas ja kivide-kaljude otsas ronides, vahest isegi kuni 45 kraadi ülesmäge! Poisid olid vaimustuses ja ronisid mööda kaljusid üles-alla nagu oravad, meie jäime enamasti rajale, kuna olime natuke hirmul võimaluse ees sügavikku kukkuda. Seegi retk väsitas lõpuks päris korralikult ära, lisaks kõigele oli ilm ka kuum (nagu tavaliselt) ja see omakorda kurnas veel rohkem. Tagasi jõudes istusime Svea pool ja neli 20+ aastast täiskasvanut hüppasid tund aega batuudil, ise nii õnnelikud kui vähegi olla saab. :D
Viimaks jõudis aeg kurva osani ehk hüvastijättudeni, kuigi Liamit näeme sellel nädalavahetusel veel New Yorgis ja võimalik, et sõidan Henryle ka veel enne äralendu külla. Aga ikkagi, nukker oli sellegipoolest. :(
Kõige lõpuks pilte pilte pilte!! PS es leidnü taad ilutulestiku videot täämba...

Svea, mina, Liam, Henry

Liam, Svea, mina