Bits and pieces

Tumblr huehue

Nagu mõeldud tehtud - reede õhtul otsustasime tüdrukutega välja minna. Alustasime Cheesecake Factoryst, kus ma pean tunnistama, et patustasin jälle ühe uskumatult maitsva juustukoogiga. :) Mojito jäi minu jaoks kahjuks ära, kuna nad ei acceptinud minu Eesti ID-d (company policy, pole midagi teha), aga lõbus oli sellegipoolest. Laupäeval võtsime ette suurema shoppingutuuri ja kuigi ma pidin ainult Florale kingituse ostma, tulin ma Wheatonist taaskord välja kampsuni, pusa, tsärgi ja pikkade varrukatega pluusiga, sest everything was on sale omg. Ei, tegelikult mul läheb neid asju päriselt ka vaja, sest õues on jahe st lühikeste varrukatega naljalt käia ei saa. :( Florale ostsime see-eest salli ja megapaki kõrvarõngaid, mille üle ta oli väga väga õnnelik. Speaking of, täna olime kutsutud lõunaks Flora poole sünnipäeva pidama ja oh issand, me lihtsalt istusime ja sõime 5 h järjest ülihead hiina toitu. :D Õudne, ma jätsin isegi õhtusöögi vahele sellepärast, aga it was totally worth it! Alustasime nuudlisupiga ja siis tai kastmes kartulid koos kanatiibadega ja peale veel pereema ise tehtud hiigelsuur šokolaadikook! Omnomnom. Ja lõpuks keetis Flora meile mingit imeliku välimusega (nagu puukoor võiii või või brikett või süsi vms) toorainest teed, mis pidi olema ainult naistele mõeldud ja kaalu alandava toimega. :D Igatahes seda teed pidi olema võimatu välismaalt leida, ainult Hiinast, ja sealgi peab seda tikutulega taga otsima vot. Maitses nagu tavaline tee, aga tunne oli küll eriline peale sellist sissejuhatust. Tee kõrvale pakkus Flora meile litši...marju..? Ma ei olnud elusees toorelt neid puuvilju näinud, aga nad on umbes kreekide suurused, aga beeži värvi ja siis sa koorid õhukese koore pealt ära ja see näeb välja nagu ligane hall viinamari ja siis keskel on suur must kivi, mille ümbert sa selle viljaliha siis ära nokitsed. Mulle isiklikult eriti ei maitsenud, aga Svea mugis neid heameelega seni, kuni sattus pahaksläinu otsa. Neid marju (on nad marjad...? I have no idea) kutsutakse Hiinas dragon eyes ehk draakonisilmad, sest kui sa nad ära koorid, siis tundub see pall käes küll nagu silm ja mis veel hullem - kui sa pool ära hammustad, tuleb seest välja suur süsimust kivi ja see näeb veel rohkem välja nagu kalasilm. Õõõhh, see nagu vaataks sulle vastu võimidagi. Ilmselt sellepärast ma ei saanudki neid eriti süüa. Brrr!
Üldiselt Flora toidab meid igal esmaspäeval ja kolmapäeval kui kooli sõidame. Viimane kord tõi ta meile moon cakese ehk kuukooke, sest Hiinas tähistatakse ka mid autumn dayd ehk kesksügist (ilmselt nagu meie jaanipäev, aga neil nagu sügisene pööripäev vms), mille ajal tuleb terve pere kokku ja peetakse moon festivali ja süüakse moon cakese. Kuukook on pisike liivataignast küpsise moodi asjandus, mille sisse pannakse kõikvõimalikke asju - alates lihast ja poolikust munakollasest kuni mangoni. Mulle täitsa maitsesid, Sveale ei maitsenud üldse. :D

One of those days

Mwoamwoamwoa

Teate küll, et mõni päev on selline, kus mitte midagi ei tahaks teha? Vot mul oli täna selline päev. Lisaks paar personal sündmust, mis ka olemist natuke rusuvamaks muutsid. Õnneks sain piisavalt palju vaba aega lihtsalt omaette olemiseks, kuna koolis oli terve päev ja peale kooli maahoki mingi üritus. Samas suutsin ennast nii palju motiveerida, et tegin ära kodused toimetused ja koristasin vannituba, woop. Ja plaanin kinni pidada oma lubadusest minna korvpalli mängima.
Ühesõnaga, mitte kõik päevad pole vennad ehk siingi ei paista koguaeg päike ja ei sädele asjad suhkruvatiroosades toonides. Vähemalt ootavad mind õhtul sõbrad Cheesecake Factorys ja I'm just going to put on some make up, drink a HUGE mojito and eat some cheesecake. Because I deserve it. Pealegi, kas pole mitte nii, et mojitod ja juustukook aitavad ka kõige raskemad asjad üle elada? :)
Sain eile kodust kirja, päris paberil kirja. Nii tore oli!! :) Kirjutasin kibekiiresti midagi vastu ka, aga kuna täna olin vaikselt oma toas nagu urus, siis jäi see posti panemata. Homme on ka päev ja ega siin nüüd nii meeletult ka midagi ei muutu, et peaks sellega kiirustama. PS Saatke mulle kirju! :D It will make my day and more. :)

A bit of this and that

Old Town Alexandria

Sain Teele postitusest niipalju innustust, et võtsin kätte ja hakkasin DC DMV autojuhi käsiraamatut lugema. Juurde tegin mõnusa tassi teed, sest et süküs tulõ ja kuna ma läbin praegu tugevat kreeka jogurti faasi ehk iga päev ma avastan kui hea on kreeka jogurt pluss kapis sisalduv söödav aine x. Tänane treat on kreeka jogurt koos maapähklivõi, rosinate ja pähklitega. Maapähklivõi ja moosiga on ka väga hea. Ja maasikate ja mustikatega. Ja müsliga. :D Anyways, nagu ma mainisin - tugev kreeka jogurti faas.
Siiski, enne liiklusseadustikku sukeldumist on ju vaja teha blogipostitus kõigist ja kõigest. So firstly, me astusime siin ülikooli. Minu põhiliseks nõudmiseks kursuste leidmisel oli see, et ma ei soovi mitte mingil juhul võtta inglise keele kursust (eriti selle klassikalises mõttes, sest et nende kolme toreda bakalaureuseaasta jooksul sain ma niigi palju kõrgema klassi grammatikat ja foneetikat, lingvistikat ja semantikat - mulle sellest piisas). Aga mis juhtus - muidugi ma võtan praegu kursust, mis oma olemuselt on inglise keele kursus. Otsuseni jõudsime peale mitmendat kümnendat korda piirkonna ülikoole ja kolledžeid läbi kamminuna, peale arusaamist, et arvestades meie majanduslikku võimekust ja fakti, et pere on kohustatud au pairi õpinguid toetama vaid 500$ ulatuses, on seesama inglise keele kursus ikka päris hea vedamine. Alustades selle saaga algusest, me lugesime särasilmi innukalt kursuste katalooge ja tegime markeriga kollaseks näiteks sellised vahvad ained nagu algajate tennis või Ameerika kultuuriajalugu. Siis tõi hinnasilt meid kiiresti tagasi maapeale - ühe kursuse eest (reeglina 3 ainepunkti) tuleb siinmail välja käia 2000-3000$. Jah. See lühendas valikus olevate koolide nimekirja tunduvalt ja edaspidi keskendusime community collegetele ehk riigikoolidele, mis on odavamad ja kohati madalama tasemega, aga annavad võimaluse õppida ka vähem jõukamatest peredest noortele. Väga üllas idee iseenesest ja leidsime isegi ühe vahva kooli, mis küll 40 minuti autosõidu kaugusel, aga käisime kohapeal ja piltlikult öeldes leidsime eest lilled, liblikad ja Bambid. Kuni taaskord jõudsime hindadeni...Tuli välja, et kuna meie pole mitte Montgomery country ega ka Marylandi elanikud, kehtib meile pisut teistsugune hinnakiri. Lõpuks ujus üles seesama American University's pakutav TOEFL preparation course, miks maksis ainult (!) 700$, pluss umbkaudu 100$ õpiku jaoks. Polnud seegi eriti odav lõbu, kuid otsustasime selle kasuks, kuna mõtlesime, et saame siiski osaleda ühe tõeliselt traditsioonilise ameerika ülikooli töös. Campus on ülilahe ja kõik on tore, aga kuna tahtsime kohata ka päris ameeriklasi, meie ealisi noori huvitavaid ameeriklasi, siis TOEFLi kursus seda tingimust kahjuks ei täida. Muidugi saime klassis tuttavaks paljude toredate brasiillaste, ladina-ameeriklaste, hiinlase, jaapanlase, pakistanlase ja veel mitme mitme tegelasega, aga meie ootused olid veidi teistsugused. Lisaks sellele võin isiklikult lisada, et kursus on küll kasulik ja ilmselt aitab mul juba omandatut korrata ja meelde tuletada, AGA...kuna materjal on suhteliselt lihtne, on see kohati niiiiiii igav! Lahenduse leidsime selles, et tassime igasse loengusse mitu suurt kohvitermost kaasa ja Flora kallike ainult teeb meile head hiina toitu süüa, seega on mida oodata sellegipoolest. :D Selle bittersweet olukorra lõpuks olen siis veel 10 nädalaks seotud TOEFL prep kursusega (mille lõpus me isegi ei soorita TOEFL testi :D). Vannun, et kevadeks kogun natuke rohkem raha ja võtan langevarjuhüpete algkursuse. Võimidagisellist.
Speaking of, alati teel AUsse (kursus toimub õhtuti 7.30-9.30, seega ennetavalt ma juba mainin ära, et me oleme suhteliselt soodad kõik) me sädistame autos esmalt söögi-joogi ja siis igasuguste plaanide üle. Näiteks viimasel korral tagasi sõites tabas meid valgustushetk, kui jõudsime arusaamisele, et tahame koos puhkusele sõita Floridasse. Ja siis LAsse. Ja siis peaks järgmisel nädalal Baltimore roadtripi tegema. Ja siis sellest järgmisel nädalal peaks ühe terve pika nädalavahetuse New Yorki kaotama. Kõigil tootis nii palju plaane, et meil on nüüd järgmine poolaasta korras jah, aitäh AU õhtune inglise keele kursus! :)
Seda õnne pean ka jagama, et käisime taaskord ühes neist hiigelkaubamajadest sügisvarustust otsimas ja sain 3 pluusi, püksid ja 2 salli vaid 40$ eest! Sales for the win! Üldse shoppamisest niipalju, et muidugi on lugematul hulgal asju, mida tahaks ja võiks osta, aga üritame ennast siiski piirata, et jätkuks rohkem raha reisimise, muude kogemuste ja näiteks väljas söömise jaoks. Sest seda me armastame väga teha, pealegi on siin iga kord võimalus proovida midagi uut, mida ma pole varem söönud. :) So exciting. Yes, I kind of realise that I talk a lot about food, aga seegi ju üks asi, mis iseloomustab seda hot messi nimega Ameerika.
PS Täiesti teemaväline, aga nägin juhuslikult Facebooki seinal oma armsa kodulinna Võru uue ööklubi reklaamplakatit. Millele oli kirjutatud - and I kid you not! - oktsion. Ma filoloogina ei tea kohe, kas naerda või nutta või mõlemat. People, it is called oksjon. Nähtavasti hakatakse seal midagi maha müüma, kas naisi või mehi, ei hakanud süvenema. Grammar nazi minus tahaks selle plakati alla vastava kommentaari kirjutada. Õõh, sõrmed sügelevad, aga vähemalt sain oma õigekirja frustratsiooni siin välja elada. :) And there is balance in the universe.

Lõpus tuli veel meelde, et nädalavahetusel käisin Old Town Alexandrias ehk Alexandria vanalinnas külas Eesti tüdrukul, kellega oli vääga vahva niisama natuke mööda linna jalutada, lõpuks lõunat süüa ja paduka ajal vihmavarju jagada. :D Kuna ta lahkub varsti tagasi Eestisse, saame ehk siin veel kokku ja edaspidi juba kodumail. Hüppasime käigu pealt sisse maailma kõige nunnumasse cupcake poodi Alexandria Cupcakes - kujutage ette pisi-pisikest townhousei esimest korrust, mis kujundatud tumepruunides ja mündirohelistes toonides, valgete tulukestega kaunistatud akna all ümmargune laud ja kaks tooli ja ümber pöörates väike müügilett täidetud kõikvõimalike koogikestega. Sounds like a fairytale doesn't it? Ja sealt rändas minu kõhtu the very best šokolaadi-maapähklivõi cupcake. Jaa, cupcakesid on ka üks suur populaarne nähtus siin, varsti plaanime külastada Georgetown Cupcakes'i, kus juba enne avamist seisab 10 inimest järjekorras. Et osta 3$ eest üksainus koogike. Ma ei väsi kordamast, et there people here are crazyyyy!
PS Paljud kohanimed DCs ja selle lähistel on Alexandria sarnased: Franconia, Lincolnia, Anacostia... Kõlab natuke nagu Transilvania vms ja tekitab tunde nagu need oleksid mingid eriti salapärased paigad. Tegelikult...mitte.

Sadam Alexandrias, kus me ühte parajasti toimuvat pulma stalkisime :)

Omnomnomnomnom cupcake heaven

Mul muudkui meenub järjest asju, millest tahtsin rääkida, seega lisan ka viimase "PS"i.
PS Umbes nädal tagasi saabus karm reaalsus ja hakkas hajuma see mull, et kõik halb toimub kusagil minust kaugel tundmatus kohas. Meist umbes 30 minuti sõidu kaugusel toimus Washington Navy Yard shooting. See on päris šokeeriv minu jaoks, samamoodi nagu lapse öeldud fakt, et "Aga kõigil siin on kodus relv". Vot siis.

From AC to heating

Just to have fun and not care about ANYthing else

Nii toimub DC-s üleminek suvest sügisesse. Lihtsalt ühel päeval higistad ennast pooleks ja järgmisel hommikul on hall maas. Ja see on täiesti normaalne! Me va põhjamaalased halasime, et nii külm nii külm - siis meid vaadati imelikult, et mis te seletate, teil ju talvel -25C tavaline...Aga ilmselt harjusime selle leemetamisega nii kiiresti ära, et nüüd kui hommikuti 10-15 kraadi, siis kohe külm. Siiski, sügist on sellegipoolest tunda - õhk on "puhtam" ehk hea värske, aga samas ilmad veel ilusad! Ideaalne sügis. :) Ootan, millal lehed värvi muutma hakkavad ja mis siis muud, kui parki pildistama. ;)
Sellega seoses jõuab iga päevaga järjest rohkem kohale fakt, et me võtsime kodust kaasa peaaegu et eranditult lühikesi pükse, plätusid ja toppe, mis tähendab, et nädalavahetusel tuleb ette võtta suurem shopingutuur ja varuda saapaid, teksaseid, kampsuneid, salle ja muud säärast. Another excuse to waste money, eksole.
Eelmisel nädalavahetusel võtsime terve pere ja Sveaga osa Colour In Motion 5K jooksust, mis oli 5 kilomeetrise marsruudiga jooksuvõistlus. Eriline selle poolest, et võitjat ei kroonitud ehk asja põhimõte oli lihtsalt ennast hästi tunda ja teistega koos lõbutsema ja selle poolest, et enne, jooksu ajal ja peale jooksu said sa igast ilmakaarest pihta värvipulbriga. Ja nägid lõpuks välja nagu viimane mursa, aga mis sellest, sest samasuguseid mursasid oli ümberringi veel 500 tükki. :) Seega, miks mitte. Tulud läksid heategevuseks (kui ma ei eksi, siis Make A Wish organisatsioonile) ja rahvale korraldati niisama igasugust möllu. Parim oli see, et kõik inimesed olid supersõbralikud - jooksjate hulgas oli nii tõsisemaid jooksusportlasi kui ka kärudega jalutavaid titaemmesid, kuid keegi polnud kellegi peale pahane ja kõik lihtsalt nautisid üritust omal moel. Peale finišit oli muidugi suur pidu, kus absoluutselt kogu rahvas tantsis nii lava ees, lava taga kui lava peal ja värvipilv meie peade kohal aiva kasvas. :) Tunnike tantsitud, otsustasime vaikselt kodu poole liikuma hakata. Kuna parkisime auto ikka hea 10-15 kvartalit staadionist eemale, osalt sellepärast, et kiiremini koju saada ja teisalt sellepärast, et see jooks toimus natuke kahtlases linnaosas, pidime päris pikalt läbi linna jalutama. Ja võib arvata, missuguseid pilke ja kommentaare me sealt saime. :D Kõik olid huvitatud, et kuidas me ikka niisugused välja näeme ja kust me tulime ja kuhu läheme. Kui kõnnitee äärekivil istudes Eastern Marketilt ostetud värskeid kana enchiladasid mugisime, tuli meie juurde üks naine ja palus luba pilti teha. :) Tegelikult oli väga vahva ja kuna meil on aega, energiat ja raha täpselt niipalju, et osaleda kuu aja pärast Cosmic Run'il, mis on põhimõtte poolest sarnane üritus, kuid toimub pimedas koos valguslabürintide ja pimedas helendava värviga ning peale jooksu tervitatakse meid suure suure (18+!) peoga, siis täpselt sinna ennast minema asutame.

Iga päev õpid midagi uut

Her her pretty stones in my favourite colour

Kuigi vargsi hakkab ligi hiilima teatud mõttes rutiin ehk asjad rahunevad maha ja sättub paika kindel plaan igaks nädalapäevaks, ei saa veel öelda, et mul oleks igav või kõik päevas oleksid ühesugused. Sest vaatamata kõigele suudan ma pidevalt ära eksida (mitte enam kodu ümbruses ja lähemates suuremates asustustes, aga pigem kohtades, kuhu pean ehku peale esimest korda elus sõitma vms) - juhtumised, mis lõpevad peaaegu alati naljakalt; teades mind, tekib ka kõige lihtlabasemast Apple store'is käigust närvekõditav seiklus ja...iga päev õpin midagi uut. Näiteks seda, mis on down the block elava Watsoni peremehe nimi. Või seda, et dress ja jumper on üks ja sama asi. Või seda, et Quesada tänav on ühesuunaline peale vales suunas tänavale keeramist. Ja see loetelu võiks jätkuda veel ja veel. Need pisiasjad ei pruugi suures plaanis küll muidugi midagi tähendada, aga teevad igast päevast huvitava päeva ja teadmised detailidest, näiteks see kui sa ei pea 3 korda üle mõtlema ja kõiki köögikappide uksi paotama selleks, et leida kus on tee või selleks, et sõela ära panna. Makes me feel like I'm at home ja täpselt nii ma ennast praegu tunnen. :) Lisaks sellele, kuuldes kõiki teisi hirmuäratavaid ja mitte-nii hirmuäratavaid lugusid au pairidest ja nende peredest ja nende lastest, on küll tunne, et mul on ikka kohutavalt vedanud. :)

Natuke spordijuttu

Key Bridge, selle alt sõitsimegi läbi :)

Ühinesime Sveaga ühe toreda spordiklubiga, kus nüüd usinalt iga päev jooksmas ja hantlit tõstmas käime. Oojaa, Ameerikast tagasi saabub paras muskulaarkobras, kui ma just vahepeal alla ei anna. Koos liikmeks astumisega sai tasuta 2 kohtumist eratreeneriga, mis oli väga väga lahe! Minu treener oli marokolane ja terve aja kui mina kuskil kõhulihaseid tegin, ta pommitas mind küsimustega Eesti kohta. :D Aga samas ta andis päris asjalikku nõu, muuhulgas seda, et nädalas korra võib olla "petupäev" ehk võid süüa mingeid halbu asju nagu kiirtoit jms...Me avastasime hiljem, et meil on enamvähem iga päev see petupäev. :D Aga kuna aega on veel 10,5 kuud siin trennides ringi habada, siis me isegi ei viitsi selle pärast eriti põdeda ja naudime oma Maci Oreo McFlurryt või FroYo külma jogurtit, sest et for god's sake sa elad ainult üks kord ja USAsse, kes teab, kas ma ka kunagi veel satun, niiet parem juba full on experience. :)
Speaking of...plaanis on mitu lühikest jooksuvõistlust, aga nendest juba peale finišit. ;)
Eile kutsus Svea mind enda perega kaasa kajakiga ja paddleboardiga sõitma, kuna nende pere on mingi paadiklubi liige ja ühesõnaga saime kõike tasuta. Alguses kartsin, et lihtsalt kukun selle paadiga ümber, aga ei, tegelikult oli see ülilihtne ja päris kiiresti sain pihta, kuidas pöörata ja manööverdada sellega. Seekord unustasime oma veekindlad kaamerad koju, aga järgmisel korral tahan kindlasti palju palju pilte teha, sest sõitsime Potomac'i jõel, mis lahutab DC-d Virginia osariigist. Üritasin Wikist leida mingit statistikat, tahtsin öelda, kui lai see on, aga ilmselt laius varieerub, aga kõige laiemas kohas on ta 17km laiune ja kokku üle 600 km pikkune. Seal, kus meie aerutasime, oli ta ehk kilomeeter või paar lai, ühesõnaga mitte midagi väga hullu. Jõe keskel on pisikesed saared, mõned lihtsalt kivirahnud, mõned sellised, kus saab peatuda ja üks päris suur, mille ümber saab tiiru teha. :) Saab suure autosilla alt läbi sõita, mis on ülivingeee ja laveerida kõiksugu paatide, laevade ja teiste kajakite ja paddleboardide vahel. Mis on paddleboard, küsite? (Mina küll alguses küsisin) See on nimelt kerge lapik laud, mis seisab vee peal ja sina seisad selle peale püsti kahel jalal ilma mingisuguste muude abivahenditeta ja sul on üks pikk aer ja siis sellega sa kruiisid mõnusalt mööda jõge. Näeb välja võimatu, aga tegelikult on täiesti võimalik - proovisin ise järgi, aga minu jaoks jäi see alguses natuke liiga ebastabiilseks ja ma ei tundnud ennast seal peal väga mugavalt. Siiski järgmine kord ehk proovin uuesti ja vaatan, kuidas kulgeb. ;)
Täna juba au pair meeting ehk kokkusaamine oma piirkonna teiste lapsehoidjatega Adams Morgani festivalil - pole aimugi, kuhu me läheme, aga eks jagan muljeid, kui on midagi väärt jagada :)

Lihtsalt illustreeriv pilt, et näidata, kuidas paddleboarding käib

Last but not least

..asjad, mida unustasin varem mainida. Näiteks see, et ajaloomuuseumis oli päris esimene USA lipp, jah see esimene, mis üldse kunagi tehtud. Ja see oli hiigelsuur! 8 x 9 meetrit, kui ma ei eksi, välja panduna vähese valgusega ruumis, kus pilte ka muidugi teha ei tohtinud, sest ma ausaltöeldes arvan, et see lihtsalt pudeneks tolmuks, kui keegi seda liigutaks. Aga see oli päris ja ülivinge!
Käisime ka National Archives'is, ehk rahvusarhiivides, kus olid põhiseaduse ja iseseisvusdeklaratsiooni originaalid! Ma ei tea, mulle on see lihtsalt NII põnev näha kõike seda ajalugu! :) Lisaks nendele veel Emancipation declaration ja Bill of Rights. Lisaks sellele palju palju huvitavaid dokumente ja isegi ruum, kus ajastute järgi karpidesse jaotatud igasugu varem salastatud olnud dokumente Külma sõja ajast ja muud sellist. Jube põnev oli seal ringi sorida kirjades ja paberites, millel peal tempel Classified või Top Secret. Nagu mingi spioon. :D Ühesõnaga jaa, seal oleks kindlasti võinud veel tunde ja tunde avastada! :)

Muidu, üldiselt siin algas kool 26. augustil ja nüüd üritame aru saada päevaplaanist ja millal mingi trenn on jms, vahele üritan ise ka iga päev ikka spordiklubisse jõuda ja nädalavahetustel võtame tavaliselt sõprade-sõbrannadega midagi toredat ette. Näiteks eelmisel nädalavahetusel saime kokku Svea ja Felipiga ja läksime DC-d avastama, mis tähendas, et kõndisime praktiliselt 10 km kõrvetavas kuumuses, aga nägime see-eest palju ja tegelikult oli tore päev. Eriti naljakas oli see, kui otsisime metroopeatust, kust maa alla saaks ja ronisime ühest lollakas mäest üles lauspäikese käes, juttu jäi järjest vähemaks, sest me olime seda pagana metrood otsinud juba mingi 3 kvartalit ja seda ei tulnud ega tulnud. Läksime mingist riigihoonest mööda (siin kõik valitsuse osakonnad hiiglaslikes majades, mis asuvad üle linna eraldi kõik) ja selle ees seisis mingi turvamees või politseinik vms, vist vaatas, et me nii surmas nägudega, et küsis kuidas meil läheb. Ma ütlesin teistele et oh issand, ilmselt me nägime jubedad välja ja siis turva veel hõikas järgi, et I feel your pain! Vähemalt lõbusam oli edasi minna küll. :D

Nõudlus ja pakkumine, osa 4

Viimaseks maiuspalaks Postal Museum ehk postimuuseum ja Air and Space Museum ehk lennumasinate muuseum.

Lennumuuseumis oli kõik alates esimesest lennumasinast kuni kosmosereisideni välja, lisaks olid mõnes kohas peidus "teadlased", kes seletasid lihtsate abivahenditega, kuidas on võimalik musta augu tagant tähte näha. Ja võis teha koos teiste külastajatega suurt viktoriini kosmoselendude kohta, peale mida said oma skoori põhjal teada, kas oled valmis kosmosesse lendama või mitte. Said ise oma raketi sisemuse kujundada, said päriselusuuruses kosmoseraketi sisse minna ja vaadata, milline seal see elu ikkagi on. Said nii Cessna kui Boeingu sisemust kaeda, lisaks muidugi kõikvõimalikke väiksemaid lennumasinaid, rakette, kuumaõhupalle...ühesõnaga, kõik, mis lendab oli seal muuseumis. :) Mäletan, et pidime poole pealt külastuse katki jätma ja McDonaldsisse sööma minema, sest me lihtsalt nõrkesime näljast.
 
 Postalis oli hästi palju interaktiivseid mänge, ekraane jms, mida teistes muuseumites nii lihtsalt ei kohanud, see tähendab, et enamus muuseumeid olid ikkagi näituse asutused selle sõna klassikalises mõttes ehk vaadatakse silmadega. Postimuuseum kajastas kusjuures vägagi huvitaval viisil posti saatmise ja kohaleviimise ajalugu, alustades postitõldadest ja hobustest ja Pony Expressist, lõpetades õhu- ja mereteid pidi liikuvate saadetistega. Lae all olid suured postilennukid ja maa peal suured postiautod, kuhu sai sisse ronida ja kõiki nuppe näppida. Sai proovida kirjade sorteerimist nagu see vanasti käsitsi käis, suunakoodide sisestamist, nagu see vanasti käsitsi käis, morsekoodi kuulata jnejne. Imelikul kombel oli just postimuuseumis hästi palju infot Titanicu ja Hindenburgi kohta - päris täpselt ei saanudki aru, miks mõned asjad just seal eksponeeritud olid, aga põnev oli sellegipoolest. :) Lisaks üüratu postmarkide kogu, kust leidsin ka Eesti margikogu (enamus pärit nõukogude ajast, kuid siiski siiski!).

Nõudlus ja pakkumine, osa 3

Kuna õhtusöök venis eriti hiliseks, kuna suutsin autoga lootusetult ära eksida peaaegu teise osariiki, siis oli selleks seekord Subway võiku, mis maitses jubehästi, kuna kõht oli jubetühi. Sõin üksinda ära terve footlongi (ehk jalapikkuse võiku) ja veel kirjut koera peale, sest eile proovisime siin seda teha ja täna oli hea süüa. Ma ei teagi, kas ma olen ainuke, kellele see tõsiselt meeldib, aga meh, I don't care. Vähemalt marmelaadi taga ajamine mööda linna oli seda väärt! :) Aga tagasi teemasse.

Nõudlus ja pakkumine, osa 2

Peale põgusat külaskäiku American University campusesse (sellest juba teistes postitustes, sest nagu näha, ma olen sündmustest lootusetult maha jäänud) jätkame muuseumilainel. Järgmiseks meie plaanis oli Museum of Natural History, mille kohta me ei osanud midagi eriti oodata, et mis seal siis lõppude lõpuks on ja mis mitte. Aga meie üllatuseks oli see üks lahedamaid kohti, mida külastasime, kuna see oli hiigelsuur ja seal oli lihtsalt NII palju vaadata ja proovida ja katsuda ja lugeda! Lemmikuteks said putukate miniloomaaed, kus seisis terve päeva üks vahva valges teadlasekitlis vanaonu ja lasi sul kätte võtta igasugu molluskeid ja sajajalgseid ja prussakaid, kui sa aga ainult tahtsid; mineraalide, kalliskivide ja väärismetallide tuba - because diamonds are a girl's best friends siiski; muumiate tuba, sest olgem nüüd, millal sa ikka päris muumiat kaeda saad ja mulle endale meeldis mereteemaline ruum ka väga. Üldiselt oli natural history ehk loodus(aja)lugu ka väga lai mõiste, sest muuseumis olid koos kõiksugu loomad, linnud ja putukad, sekka mõni muumia nagu juba mainitud, fossiilid, mineraalid, Maa geoloogiline ajalugu ja palju palju palju muud. Näiteks põnev asi oli suur suur valge ümmargune mull, kuhu pisku raha eest sisse sai ja kus lendasid vabalt ringi kõikvõimalikud liblikaliigid. Me otsustasime seda mitte külastada, kuna miniloomaaia prussakad ja tarantlid olid meid juba piisavalt ehmatanud. On to the pictures!
PS otsustasin muuseumid jagada eraldi postitusteks siiski - võib-olla ühendada mõned, mille kohta on vähem pilte, aga jah. Saite nüüd postitusi, mwhaha :D Lugege lugege.

Nõudlus ja pakkumine

Kuna mõned ilmselt imestavad niisama, et miks ma midagi ei kirjuta ja teised küsivad otse, miks ma midagi ei kirjuta ja kuna pesu keerleb praegu kuivatis ja trenni pole midagi selga panna või teisisõnu - kui universum tahab, et ma kirjutaks, siis tuleb seda ka teha. :)

Kõik nädala jooksul läbitud kohad ühel pildil

Jutt jäi pooleli muuseumite koha pealt ja neid külastasime koolieelse nädala jooksul praktiliselt iga päev. Ausaltöeldes, ma ei mäletagi, kust me õigupoolest alustasime, aga igaks päevaks oli ilusti Google Mapsist plaan välja prinditud, metroopeatused selgeks õpitud ja vaim valmis. Kusjuures, haarasin kõigist kohtadest kaasa igasuguseid materjale, ennekõike majakaardi, ja üritasin need ühele pildile saada ning ilmselt selle järgi hakkan järjest seletama, et kus ja mis. Hoiatan ette, et see tuleb ilmselt pikk ja kui mitte teksti mõttes pikk, siis kindlasti pildirohke! ;) Let us begin.

Loomaaiast ma juba rääkisin, järgmiseks võtsime ette National Museum of American History, mis oli ülisuur ja ülipõnev! Maja oli jaotatud ida- ja läänetiivaks ning korruseid oli vähemalt 2-3, seega see oli SUUR ja sisaldas absoluutselt kõike, alates masinatest, laevadest ja autodest, lõpetades köögimööbliga. Absoluutselt kõik ajalooline, mis Ameerikaga kuidagimoodi seotud. Huvitavamad toad olid rassiõiguste kujunemise lugu kirjeldav ruum, I ja II maailmasõjale pühendatud ruumid ning presidentide ja nende abikaasade tuba. Kindlasti oleks selles muuseumis võinud veeta terve päeva ja pealegi veel, aga kuna meil oli tol päeval plaanis ka muud teha ja näha ning päris iga aurumasina detaili ajalugu ka läbi lugeda ei viitsinud, siis läbisime selle päris kiiresti - u 3 tunniga. Aga samas nägime siiski kõike ja ühtegi ruumi vahele ei jätnud! ;)

Lahedad vanaaegsed autod

Sein kõikvõimalikest erinevatest köökidest, mida USAs leida/maitsta võib

Ideaalne Ameerika köök :D

Judy Garlandi original Dorothy-kingad
sellest õigest, vanast Oz'i filmist :)

KERMIT! Do I need to say more?

Just looked cool

Fotosein, kas julgen öelda,
et sõjateemaline?

Päris suur helikopter, ärge küsige, mis tüüpi või...
marki või...Olen ilmselgelt helikopterivõhik.

Kõik USA presidendid reas

Mina with a bunch of dead presidents.
Mostly dead.

Valimisplakatid läbi aegade

Presidentide abikaasade kleitidele pühendatud ruum

Michelle Obama inauguration dress