A lot of lasts

Viimaseks nädalaks andsid kallid hostvanemad mulle 10 tunnised tööpäevad jei, aga õnneks saime lapsega sellest jagu, mõeldes igaks päevaks välja põnevaid tegevusi (ja kuna hostema lubas kõigeks krediitkaarti kasutada, siis mul pole ka selle vastu midagi, et ringi rännata natuke). Esmaspäeval käisime kajakiga ja paddleboardiga Potomaci jõe peal sõitmas, tahtsime teha tiiru ümber Roosevelti saare, aga olles läbinud kusagil 1/3 maast, vaatasime igaks-juhuks Google kaarti ja saime üllatuse osaliseks - saar oli kohe palju palju suurem, kui meie esialgu arvasime! Keerasime seejärel otsa ringi ja aerutasime tagasi paadiklubisse ja läksime jäätist sööma vot. :)

Panoraam osakesest sellest megapargist

Teisipäev möödus seikluspargis paarikümne meetri kõrgusel puude otsas turnides. Oh issand :D Enne radadele laiali jooksmist tehti muidugi põhjalik turvameetmete teemaline koosolek, kus õppisime oma rakmeid kasutama ja turvaliselt ennast kinni-lahti haakima. Rajad olid jaotatud eri raskusastmete järgi, meie valisime keskmise raskusastme - rohelise - ja läbisime sealt kõik 3 rada. Rohelisest ülespoole jäid sinine, must ja topeltmust, kuhu mina arvatavasti olekski kõlkuma jäänud, sest juba rohelised rajad olid piisavalt närvekõditavad ja rasked! Ütleks, et juba keskmise raskusastmega radade läbimiseks peab ikka enamvähem vormis olema, sest tihti tuli ennast käte abil üles tõmmata või mõnest trossist-köiest kinni hoida. Lisaks sellele muidugi läheb vaja ka parajalt tasakaalu ja nutikust, et kõik takistused edukalt läbida. Ja no neid takistusi oli ka ikka igasuguseid, kõige hirmuäratavamad minu jaoks kahe peenikese trossi külge kinnitatud puust "rula", millega tuli järgmise punktini sõita, aga ärgem unustagem, et see kõik toimub 20 meetri kõrgusel maapinnast! No veits pani peopesad higistama küll eks. :D Järgmine takistus, mille ees ma lihtsalt ütlesin, et ma ei suuda seda teha ja ma tahan alla, oli kusagil 50 cm pikkune puust palgijupp, kahe trossiga kinni justkui kiik. Ja sina aga astu sinna peale ja liugle järgmise puuni, no mul oli suht häire sellepeale. Halasin seal kahte lehte, laps halas ka, aga läks siiski esimesena ja meid üks pargi töötaja tuli ka altpoolt julgustama. Peale seda nägin, et eiolegi nii hull ja tegin ise ka kogu raja lõpuni. :) Parim on see, kui sa oled oma kümne trossiga puntras kusagil kahe puu vahel mingi peenikese kõlkuva oksa peal ja tekib tunne, et no ma ei suuda enam edasi minna või et ma kukun kohe alla, aga seejuures pole mitte mingit muud võimalust, kui edasi liikuda. Ja siis sa liigud edasi. Igatahes, väga vägev kogemus, kuna Eestis ma pole kahjuks siiani ühtegi seiklusparki sattunud. :( Siin seevastu saime kohe 3 tundi ringi mütata, peale mida olime suht tarretiseks muutunud ja keerasime oma Põrnika nina tagasi kodupoole.
Teades mind, minu päev muidugi sellega ei lõppenud - keset bensiinijaama otsustas meie emalaev otsad anda ehk enam ei käivitunud. :( Terve päev oli aku tuluke ka põlenud, nii et tegelikult ma kartsin, et millalgi see juhtub, aga lootsin koduni ära vedada. Ilmselt mingi aku laadimisega seotud probleem...ehk...? Ei tea, bensuka onu tegi krokodillidega stardi ja saime läbi häda ära koju, uhhh. Ärä inämp!

Ja muidugi mul täiega vedas, sest viimasteks nädalateks otsustas külla tulla köha ja nohu ja külmetus. Viimased rahad läksid köhasiirupi ostmiseks, just my luck, maivõi.

Ek ek