Minu aasta USAs: New York kes teab mitmendat korda?

Õõhh, New York, igavesti ainulaadne

No nagu juba öeldud, sõitsime veel üheks nädalavahetuseks New Yorki avastama, sest kuigi olles seal juba 3-4 korda käinud, on ikka veel kohti, mida külastada! Alustasime reede südaööl ja loksusime Megabusiga 5 tundi Manhattanile jei. Kuna Liam ja tema toakaaslane Tyler tulid ka meiega nädalavahetuseks linna, siis maandusime mõneks unetunniks nende hotellis, peale mida seadsime sammud tagasi 5th Avenue'le ja asusime usinalt shoppama - kes suveniire, kes enda tarbeks. Sain igast lahedat manti nii Eestisse kaasa tassimiseks kui endale, näiteks arbuusipapud! :) Päikeseloojangu ajaks sõitsime metrooga Battery Park'i ja vaatasime Statue of Libertyle, ise hot dog'i mugides - what a cookie-cutter American image!
Teisel päeval vedasin ma poisid otsustavalt muuseumitesse, sest esiteks Svea pidi eelmise päeva õhtul lahkuma töökohustuste tõttu ja teiseks, ta vihkab muuseume, seega oli minu jaoks ideaalne võimalus külastada kahte suurt suurt kunstimuuseumit - Museum of Modern Art ehk MoMa ja Metropolitan Art Museum ehk Met. Olles ise pigem kaasaegse kunsti austaja, nautisin Moma't tunduvalt rohkem, veetes seal kokku 3 tundi, aga oli ka mida vaadata, sest kogu see kunst pesitses seal kogunisti kuuel korrusel. Nägin ära palju kuulsaid kuulsaid autoreid nagu Warhol, Lichtenstein, Rothko, Pollock, Miro jne jne ja olin ise jube vaimustuses nendest kõigist. Ilmselt vist leidus ka Moma's Van Gogh originaale, aga autoportree kübaraga ja küpressipõllud olid kohe kindlasti Metropolitanis. Moma oli endale krabanud minu mäletamist järgi Starry Nighti (mille pealkirja ma eestimaa keeles kohe üldse ei mäleta...), mis oli oodatust palju pisemas formaadis, aga kõige rohkem avaldasid mulle muljet Van Gogh maalide puhtad ja säravad värvid! Eriti sinised ja rohelised - amazing! Metropolitanis oli igasuguseid teoseid, alates aegade algusest a la Vana-Rooma skulptuurid, lõpetades mõnede kaasaegse kunsti esindajatega. Selles muuseumis pöörasin kõige rohkem tähelepanu 18-19. saj, ka vist juba 20. saj Euroopa kunstnike saalidele, kus leidus eriti lai valik impressioniste. :) Õhtuks olin väsinud, aga õnnelik ning seadsin sammud oma Megabusi peatuse poole, saates enne poisid Penn Stationist rongi peale, sest et nad ei saanud kopka eest ka aru, kus nad on ja kuhu nad minema peavad ja mina koos Google Mapsi abiga saime New Yorgist üksinda jagu küll! :)

Kuid, nagu alati, saagad siinkohal ei lõppenud. Olin eelnevalt Sveaga kokku leppinud, et kui ma ükskord hilisõhtul bussiga DCsse jõuan, võtan metroo kodukanti ja Svea tuleb mulle autoga vastu. Nii, hästi. Bussi jõudes avastasin, et kogu see googeldamise nali on minu akut väga tublisti kahandanud - kogunisti ainult 10%ni, nii et lülitasin telefoni bussisõiduks kogunisti välja. Pool tundi enne DC Union Stationit klõbistasin Sveale sõnumi, et kus kohtume ja kaugel ma olen, tema kinnitas ja jäin rahule. Siiski, Friendship Heightsis metroost välja astudes mu kannatuste rada vaid algas. Esimesena tervitas mind paduvihm. Svead polnud märgata kusagil..Saatsin talle sõnumi. Teise. Kolmanda. Iga sõnumida ärrituse aste kasvas. Helistasin - mitte mingit vastust. Vandusin ja kõndisin mõned meetrid bussijaama, kus pidime kokku saama - ei kedagi. Siis mõtlesin, et lähen McDonaldsisse, kus saan vähemalt WCs ära käia, sest sellest tõotas ka juba peagi probleem tekkida. McDonalds oli muidugi pühapäeva õhtul kell 10 suletud. Astusin ühe teise söögikoha uksest sisse, et vähemalt vihma käest pääseda. Sõnumeerisin Andrew'le, et issand issand, ta ütles et okei seisa paigal, ma tulen viin su koju - poleks niikuinii lasknud tal seda teha, sest ta elab u 30 min sõidu kaugusel, crazy person. Saatsin viimases hädas hostisale sõnumi, et äkki on kuidagi võimalik, et ta tuleb mulle järgi, sest sellise äikesega kõndida ma ka päris ei tahaks. Tema vastas, et ta on hoopis Texases ja tal on hästi hästi kahju ja et võtku ma aga takso, küll pärast klapitame rahasid. Nonii, järgmine takistus - leida pühapäeva õhtul takso. Seisin vähemalt 20 minutit vihma käes, üritasin ühte ja teistpidi, aga taksot eikusagil. Mõtlesin juba, et ah pagan võtku, kõnnin küll tund aega vihma käes koju, aga vähemalt olen kodus! Siis peatus üks takso, mina tõmbasin ukse lahti ja säutsusin, et kas kaardiga ka maksta saab või? No saab siis või ei..?? Juht oli miski imelik keskealine indialane, noogutas ja ma olin, et no lõpuks eksole...Autos küsis, et kuidas mul läheb, ütlesin, et halvasti, tahan koju. Siis hakkas mul tast hale ja rääkisin et näed jah selline õnnetu olukord. Kuna minu kahjuks on tee koju päris pikk, siis ta muudkui päris et mis ma olen ja kust ma tulen jne, viisakusest vastasin ka (muidugi mõistlikkuse piirides). Tulemusena ei tahtnud ta mind minu maja ees autost välja lasta ja toppis mulle enda telefoninumbrit muudkui. :S Oh issand, selle paberijupi viskasin esimese asjana minema! Õudne! Igatahes, kõige selle ajal oli mu telefoni aku täpselt 1%, seega oleks võinud ka hullemini minna. Pikk lugu lühidalt - väga palju kulunud närvirakke, aga siiski õnnelik lõpp. Oeh.
Päris lõpetuseks kunsti ka! (Enne ei leidnud pilte Dropboxist üles, he he kalamälu)