Igal pühapäeval, istudes mõnes kohvikus õhtust sööma, teeme natuke haledat nalja, et oh äkki ei tulegi homme esmaspäev, vaid hoopis pühapäev juunior. Sest esmaspäevad on koledad ja masendavad ja neid ei oota mitte keegi, vähemalt mitte keegi meie kambast. Ma tean juba ette, et eks see postitus üheks natuke vingumise postituseks kujuneb, aga arvan, et on ausam ja reaalsem jätta asjadest mulje nii nagu nad tegelikult ka on. Seega, pereema terror jätkub sama hooga - või peaksin pigem ütlema, hooti? Sest paar nädalat ta minuga eriti ei suhtle ning siis nagu välk selgest taevast, võtab ette, surub nurka ja sõimab läbi. Ja siis on juba kõik universumi probleemid minu süü. :) Ja kusagil pool tundi peale kogu seda intsidenti, kui ma olen ennast oma toas tühjaks nutnud, lendab ta uuesti peale - nüüd juba ülisõbralikult ja pakub mulle enda salateid või teed vms tema "isiklikke" asju proovida võimuud sarnast. Oeh, kirjutasin taas koordinaatorile pika kirja ja tema oli kohe valmis minu pereemaga kohtuma ja sellest probleemist lähemalt rääkima, aga praegu otsustasin selle pausile panna, sest ma lihtsalt kardan, et asjad lähevad hullemaks ja kuna mul on kojusõiduni umbestäpselt 8 nädalat, siis mõtlen, et see pole enam kogu jama väärt. Kuigi teisest küljest, miks mitte, sest minuga käituti halvasti (pereema ei tunne ennast absoluutselt häirituna sellest, rääkimata vabandamisest) ja minu motivatsioon järgmist tööpäeva alustada on kadunud, rääkimata majas viibimisest (sest kui olen kodus, on see probleem ja kui olen väljas, on see samuti probleem). Ja ühel päeval perega laua taga õhtust süües, peale seda kui rääkisime minu kojuminekust ja muust sellisest, ütles ta, et ega ei tea jah, äkki lähed hoopis emake Venemaale tagasi, haha, nali missugune. Vaatasin talle lihtsalt tõsise näoga otsa, ütlesin, et ega ei tea tõesti, ja üritasin oma toidu võimalikult kiiresti lõpetada, et lauast minema saada.
Niisiis - kus on mu pühapäev juunior, et saaksin vähemalt natukenegi vabalt hingata? :(
Et leida positiivsust ka pimedal ajal - ülejärgmisel nädalavahetusel sõidame Niagara koske kaema Kanadasse oma nädalalõpukursuse raames. :) Ja juulis planeerisime nädalavahetuse veeta New Yorgis, peale iseseisvuspäeva, mil meie endised-Charlestoni-nüüdsed-NewYorgi-sõbrad meile DCsse külla lubasid tulla! Elagu nädalavahetused!
Jõudu ja jaksu ja kalli-kalli sulle sinna! You can do it! :)
ReplyDelete