You get what you asked for

Niagarast veel pilti pole, seega pandse üte vana kirsiõite ajast - 

 

 

Tundub, et peale eelmist postitust ongi terve nädal nagu pühapäev juunior olnud - töötunde peaaegu, et olematult, sest laps on kas kellegi pool mängimas või uusi riideid/jalanõusid ostlemas emaga või arsti juures või mõnes trennis. Põhimõtteliselt olen koristanud ja teda kooli viinud ja koju toonud ja ongi kõik..Olles harjunud enamaga, on justkui igatpidi imelik tunne lihtsalt istuda ja mittemidagi teha, sest samas kodust lahkuda ma ka ei saa, kuna hiljem võib mind jälle pooleks tunniks vaja olla. Ning välja minnes on ka päris tüütu igal sekundil telefoni kontrollida, et ega ma jumala eest mõnd kõnet või voicemaili või sõnumit maha ei maganud. Vot, seega olen sisustanud aega sõprade ja lugemisega - olen lõpetamas Lohetätoveeringuga tüdrukut ja plaanin edasi asuda The Fault in Our Stars'i juurde (jah, hüppasin ka sellele rongile) ning sealt edasi juba Divergent'i triloogia kallale. Just lõpetasin Maze Runner'i triloogia ja enne seda Hunger Games'i triloogia ja oeh üleüldse on mul siin olnud aega lugeda ja raamatute kuhi tuleb päris korralik, kui nüüd kokkuvõtteid tegema hakata. :) Ja igati värskendav on kogu sellele ülikoolilektüürile vahelduseks seigelda igast fantaasiamaailmades. Moving on...
Laupäeval avastasime, et oleme kamp parajaid nohikuid, sest mängisime Aliast (ehk Charades ehk tõmmake Apple Store'ist või Google Play'st äpp ja andke valu), kus teemaks Harry Potter ja Hunger Games. Mäng seisneb selles, et üks paarilistest tõstab telefoni/ipadi otsaette ning tema vastas istuv mängija üritab talle ekraanile ilmuvat sõna parimal viisil seletada. Nalja kui palju!
Natuke negatiivset - Svea kodulinnas Saksamaal oli paar päeva tagasi üsna ootamatult suur torm, mis lõppes üleujutustega ja ulatuslike kahjustusega. Autod ujusid tänavatel ringi ja metroos oli vesi kuni eskalaatoriteni, samamoodi olid vett täis paljude elumajade keldrid. Svea pere ja kodu ei saanud õnneks kahjustada, aga sama hästi ei vedanud paljudel tema sõpradel ja tuttavatel. Ühele tüdrukule kukkus koduteel puu peale ja tema lõpetas haiglas, murtud luudega ja koomas - õnneks on seegi praeguseks juba lahenenud, neiu ärkas üles ja kuigi on veel raskes seisundis, ei ole olukord enam kriitiline. Sama torm pidi liikuma meilegi, eks me siin mitu päeva juba hoiame hinge kinni, aga siiani on ainult kaks korda 5 minutit padukat sadanud ja muud mitte midagi. Lämbus ja õhuniiskus on küll ülimalt laes ja soojust kindlasti üle 30 C (täna autos näitas 89F), seega nagu kisub tormi üles küll ja meile anti raadios ka tormi- ja tornaadohoiatused. Ikka veel hoiame hinge kinni.

Speaking of, ma loodan, et see maailmalõpp nüüd reede hommikul ei saabu, sest meie ja ülejäänud küla au pairid stardime varahommikul bussiga Kanada poole teele. Sõit peaks umbestäpselt kestma 10 h (oh essänd avita), aga plaanime võtta kaasa oma elektroonika ja kui satume wifiga bussi, siis jääme vist elama küll. Mina plaanin igatahes oma elu parimaks ostuks kujunenud kaelapadja kaenlasse võtta ja ennast istmel kerra kerida ja magada niipalju kui olukord võimaldab. Padja ostsin tulles Londoni lennujaamast suure hädaga, sest juba eelmised kaks lendu magasin kaela kangeks (ja need lennud ei kestnud kauem kui 3 h) ning ees oli ootamas 7,5 tunnine lend. Sellest ajas saadik suudan magada ükskõik millises liikuvas sõidukis, sest see on lihtsalt nii mugav ja kerge. :) Igatahes, back on track...Homme sõidab hostpere ka linnast välja, hommikul üritan nad kogu oma tavaariga majast välja saata nii kiiresti ja valutult kui võimalik. Seejärel kraamin kogu maja nädala häusast puhtaks ja siis peaksin ennast ka kokku pakkima - seekord üritan võtta nii minimaalselt asju kui võimalik. Õhtul võibolla ehk väike õhtusöök ja kino ja siis juba käbe magama, et reedel silmad koidikul lahti saaks! Järgmisel nädalal muljed Niagarast juba!