Lõpuks olen ennast DC-s sisse seadnud, või õigemini seadmas. Tundub ainuõige teha postitus esmamuljetest ja sellest, kuidas siinne elu hetkel välja näeb. :) Niisiis.
Ilm. Ilmad on siin kuumad. Ja kui ma ütlen kuumad, siis ma ei mõtle sellist mõnusat päikselist rannailma, vaid ma mõtlen sellist tunnet nagu sa oleks vaakumkilekotti tõmmatud ja jäetud 30-kraadise kuumuse kätte aknalauale sulama. Just täpselt selline on siin valdavalt - kraadiklaas niiväga kuumust ei näitagi, kuid väljas on kohutavalt lämbe ja õhuniiskus is through the roof. Sellega oli ja on siiani veel tõesti raske harjuda. Ükspäev mõtlesin, et oh vahva, kodused toimetused said tehtud, et läheks jooksma. Ma jõudsin vaevalt 3 km joosta, ilmselt mitte sedagi, kuna sa tunned, kuidas kõik lihtsalt voolab. :S Õõhhh, mitte eriti vahva tunne... Ja pulssi on ka võimatu alla saada. Ja pole asi ainult minu treeni(ma)tuses, kuna saksa tüdruk sai samamoodi ataki. Vahel tuleb äikesetormi hoiatus, aga mina siin veel tormi sõna otseses mõttes näinud ei ole, paar korda on korralikku padukat sadanud, kuid isegi see ei löö õhku "puhtaks". Niiet, ma ei saa aru, miks see vihm üldse sajab siin, nagu mis eesmärgiga. Moving on.
Loodus & loomad. Loomastik on üllatavalt tihe siin alal. Võiks arvata, et suurlinnade ja eeslinnade läheduses sellist metsikut loodust ei eksisteeri, aga no näedsa. Meil võib igapäevaselt kohata: oravaid, vöötoravaid, pesukarusid, metskitsi, koeri, kasse ja kui hästi veab, siis kilpkonnasid ja lõgismadusid. Jah. You heard me. Asume National Park'i kõrval - "park", mis näeb välja nagu troopiline vihmamets ja kus kõndides on tunne, nagu oleksid Tartus botaanikaaia palmisaali sattunud. Ja selles pargis elutsevadki kuulu järgi snapping kilpkonnad, kes koeri varbast hammustavad, kui sa nendega sinna jalutama lähed. True story! Ja sel samal päeval, kui ma esimest ja viimast korda üritasin jooksma minna, otsustasin poolel teel tänavalt sinna parki metsarajale keerata, mõttega, et ehk on jahedam. Oli küll ja rõõm aiva kasvas ja nõnda ma mäest alla lippasingi klapid peas, kuni äkki hüppas mulle teele ette SUUR ja ma mõtlen tõsiselt suur, kõrgem kui mina, isahirv, sarved laiali peas. O.O Noo. Lõin pidurid peale ja korraks vaatasime üksteist vastastikku ja siis ma nagu taganesin. Kiiresti. Tuldud teed tagasi. Sest et this was too scary. Kõndisin terve tee koju. Ja neid pisemaid, valgetäpilisi Bambi-lapsi silkab ka vahest majadevahelt välja, keset päeva no johhaidii. Oravad ei oska auto eest ära põgeneda, vaid tõusevad kahele jalale ja jäävad keset teed vahtima ja otsustavad siis liikuda, kui auto neist täpselt 2 cm kaugusel on. Mhm. Ja prügi välja viies tuleb alati kastikaanele koputada, sest kui seal juhtub olema mingi maiustav pesukaru, siis ta kindlasti kargab sulle kraesse, kui sa ilma koputamata kaane lahti teed. Vot on elu.
Liiklus. On hullumeelne! Nagu mulle siin öeldi: They're like the Italians, but without the skill. Ja täpselt nii ongi - sa ei tea iial, mida teine juht teha võib, sest suuna näitamine, parema käe reegel ja ringliikluse reeglid tunduvad kõik olema soovituslikud. Samuti ei eksisteeri siin peateed, kui sellist, seega igal ristmikul (mis pole just fooriga reguleeritud) on Stop-märk kõigile sõidusuundadele. Ja kui sa juhtud saabuma ristmikule samal ajal teise juhiga, siis on eesõigus sellel, kes taipab esimesena gaasi vajutada või manöövrit teha. Sellepärast peab siin koguaeg olema kõrv kikkis ja silm lahti ja mind õpetati ka pigem järgima kaitslikku sõidustiili, sest muidu - plain aind simple - you will crash, and crash bad. Seega, autoga sõitmine on üks igavene saaga ja kuna praegu ma ei tunne kõiki tänavaid ja suunataju pole ka see, mis olema peaks, siis hoidun autoga sõitmisest. Aga tasapisi julgen ka ise rohkem vastutust võtta ja üksinda ringi sõita. :)
Transport. Buss peatub maja ees, lähimasse "asulasse" kõnnin tavaliselt jalgsi, kuid näiteks korralikku toidupoodi peab kas autoga või bussiga sõitma. DC-sse viib metroo, mis on ka üli mugav ja lihtne ja tore. Ja nii bussid kui metroo liiguvad vähemalt kella 1ni öösel, seega ka linnast koju saamine reede õhtul pole mingi probleem.
Linn. DC on awesooome! Erinev New Yorgist, siin on kuidagi veel asjalikum õhkkond, aga siiski, see on pisike ja kodune ja mulle meeldib. :) Oleme paar korda shoppamas käinud, kuid kahjuks mitte veel kultuuriga ega vaatamisväärsustega tutvunud, aga mõtlesime, et ega ühe päevaga kõike niikuinii ei jõua ja meil on selleks veel terve aasta aega. Shoppamine on muidugi ülivingeee! Ja on väga kalleid poode, aga ka samas väga odavaid, niiet. :) See on ka hea, et disainerkaupa (muidugi mitte kõrgmoodi) müüakse ka teatud sihtgrupile suunatud kaubamajades, seega sa võid kas või huvi pärast mingeid riideid näppida, aga keegi ei tule sind kurja pilguga vaatama, et "Niikuinii sa midagi ei osta". See viib mind järgmise teemani.
Inimesed. Inimesed on nagu inimesed ikka, praegu erilist kultuurierinevust ei tunneta, vähemalt mingid põhiasjad on ikkagi samad. Kuna sõbrannadeks on tüdrukud Saksamaalt, Hiinast ja Kolumbiast, siis harjud mingi hetk sellega juba ära, et kõik ei ole samasugused ja kõik ei söö samasid asju ja kõigil ei ole kõrvalmajas Starbucksi jne. Ja siis sa näed seda rohkem inimest selle kõige taga ja sa saad aru, et tegelikult pole vahet, kust sa pärit oled - kui sa klapid kellegagi, siis asi toimib ja nii ongi. :) Muud polegi vaja. Kui üldisemalt rääkida, siis on siinsed inimesed (mõtlen ameeriklasi) teadagi palju avatumad ja vahest tekib piinlik hetk, kui keegi sulle tänaval tere hõikab või pargis näiteks ja sa ei saa aru, kas seda öeldi tõesti sulle ja vahid juhmi näoga vastu teistele. Aga nii tõesti juhtub, kui oled elanud terve elu kohas, kus vahest isegi tuttavad või sõbrad või pereliikmedki sulle tere ei ütle. Ameeriklased on ka kindlasti hästi abivalmid ja heatahtlikud, vähemalt need, kellega mina kokku puutunud olen. Kindlasti ei saa selle põhjal nüüd üldistusi teha, kuna ma olen seda meelt, et kui inimene on jobu, siis ei mängi rahvus siin mingit rolli ja öelda, et üks rahvus on nüüd selline või teistsugune, on täiesti ajuvaba, kuna see oleneb ikkagi inimesest ja kasvatusest ja keskkonnast ja veel mitmetest teguritest. Seega jah, tagasi teemasse...Nad on heatahtlikud, kuid samas ei maksa alati lasta ennast sellest petta, kuna nad võivad sind komplimentidega üle kallata, kuid nurga taga hoopis muud arvata. Nad pole kindlasti mitte sellepärast silmakirjalikud, vaid võib-olla lihtsalt vähem otsekohesed, kui mõned teised. Aa, see on ka hästi vahva, kuidas poemüüjad lihtsalt ei vahi sind kuidagi ebamääraselt, vaid hõikavad sulle tervituse ja maksma minnes ajavad sellist small talk'i, mis näiteks mind ei häiri siin. Aga Eestis ma lähen lihtsalt hulluks, kui mõni poemüüja muudkui käib mul järel ja ei lase rahus asju vaadata. :D Muidugi, siin sa saad rahulikult olla ja käia ning nemad ajavad omi asju, seni kuni sina näitad, et tahad suhelda kas siis proovikabiinis või kassas. Oeh, lambi poodide kassades saabki tavaliselt päeva nalja kirja. :D Näiteks täna kohtasime üli lahedat (ma pakun, et indialasest) Subway müüjat. Ja immigratsiooniametis olid nagu kõige chillimad turvamehed, keda ma kunagi näinud olen. :D
Nonii, praegu sai esimene vahekokkuvõte tehtud. :) Enjoy!
Pildi koha pealt olin laisk - Tumblr it is.
Teen muuseumipostitustesse kiire pausi, sest et ma lihtsalt pean seda jagama, sest et see on nii uskumatu minu jaoks. Igatahes, picture this. Õhtusöök vägagi high end country club'is (mille asutasid 5 presidenti ja mille liikmete hulka kuulus kõiksugu koorekihti, näiteks Charlie Chaplin), ütleks et isegi sellises, kuhu suvalise riietusega sissegi ei lasta. Muidugi ainult liikmetele ja kõik selline uhke värk. Tellisin põhimõtteliselt hamburgeri, mis pidi väga väga hea olema ja oligi, aga. Siin on üks aga. No see burger oli hiigelsuur minu arvates ja kuna see oli selline fancy koht, siis mõtlesin, et issand kuidas ma seda söön üldse. Ei taha ka ju näoli sisse sukelduda sinna nagu mingisse Kandleaia tagusesse lägaburksi. Kuidagi lõikasin siis pooleks selle ja kuna friikaid oli ka, siis alustasin nendest, mõeldes et how on earth shall I do this gracefully. Ja siis lõpuks teised vaatasid mind suurte silmadega ja küsisid, et kas ma tõesti kavatsen oma toitu noa ja kahvliga süüa, mina vaatasin täpselt sama suurte silmadega vastu ja ütlesin, et jah. :D Ja siis mind mõnitati praktiliselt terve õhtu sellepärast. No burgeriga ma isegi nõustun - tihti seda lihtsalt pole võimalik noa ja kahvliga süüa, kuna see laguneb laiali, aga friikaid olen ma küll harjunud kahvliga sööma. :D Eriti restoranis. Aga ei, ameeriklased söövad kõike kätega, sh friikartuleid, burgerit, pitsat ja maisi (grilitud tõlvikuna) ja seda isegi väga peenetes kohtades, tuleb välja. Ja see, et ma friikaid kahvliga sõin, häiris neid kohe eriti palju, aga ma keeldusin kätega söömast, sest a) ma olin just enne 2 tundi linnapeal veetnud, metroodes ja kus kõik veel, muidugi pesin käsi vahepeal, aga no siiski ja b) kes peaks elus tahtma süüa soolaseid rasvaseid friikaid sõrmedega kui on olemas võimalus kasutada kahvlit?? Ja eriti kui sul on üleni valge kleit seljas. 
