Laseme nukrust

Puhh teab

Osad juba teavad, aga pidin siia ka välja valama natuke kurbust, sest kui kogu siin oldud aastat vaadata, siis on see siiski minu jaoks päris suur ja oluline osa. Olen maininud, et me oleme pidevalt ninapidi koos oma kahe ameeriklasest sõbraga. Eile sain teada, et üks neist sõidab tööasjus aastaks Indiasse New Delhisse elama/töötama. Meeletult kurb oli olla, sest et lisaks kõigele muule on tegemist väga väga hea ja usaldusväärse sõbraga, kellele võisin iga kell muret kurta või juttu ajada või kellega vaba aega koos veeta. Oeh, ei hakka valetama, et tuju on suhteliselt nullis, aga sellegipoolest ma üritan mitte kõige selle negatiivse peale mõelda, vaid olla J. pärast rõõmus, sest tema loomulikult on oma mineku pärast ülielevil. :) Kogu see lugu paneb samas ka enda peale mõtlema, kõigi nende lahkumiste ja hüvastijättude peale...
Olin ise Eestist USAsse tulles samasugune - teised nukrutsesid ja rääkisid, kui kahju neil on, et ma nii pikaks ajaks ära lähen. Mul endal aga polnud kurb olemiseks eriti aega, sest ootusärevus ja põnevus millegi uue ees olid palju tugevamad ja nii oligi mõnikord raske mõista, kuidas teised seda kuidagi nii kurvas valguses näevad. Nüüd, olles sunnitud ise väga lähedase inimesega hüvasti jätma, saan aru ka teisel pool seisvatest inimestest, sest mahajääjatele on see alati raskem.
Samamoodi hakkasime eile Sveaga heietama oma eesootavat lahkumist, mis tegelikult polegi enam mägede taga, vaid on iga nädalaga rohkem ja rohkem reaalsuseks saamas. Meid ootavad kodus ees vanad, aga teisest küljest vägagi uued tegemised ja (taas)kohtumised, mis muudab tagasituleku omamoodi põnevaks - on ju, mida oodata! Aga samas me ei kujuta praegu ette päeva, mil me üksteist ei näeks, sest me tõesti teeme kõike koos, me jagame kõike ja oleme alati üksteise jaoks olemas. Näiteks eile tuli Svea minu poole, vaatas, kuidas ma J. pärast nutsin, nuttis ise ka kaasa ja lõpuks läksime kell 10 õhtul poodi pudingit ostma. :D
Niiet mõnes mõttes jälle läbin keerulist ja rasket aega. Ma tean, et kõik läheb mööda ja ega J. ka maapealt kuhugi ära ei kao ja varsti juba plaanime reisi Indiasse. :D Aga senikaua proovime ennast joonepeal hoida ja õnneks on tulevad nädalavahetused igasuguseid põnevaid tegevusi täis, nii et ei jää aega kodus nukrutsemiseks! :)