South Carolinaaaa!

Back on the road

Oh kogu see reis oli üks suur saaga, aga siiski lõppes õnnelikult. :D Nagu alati, ma alustan oma lugusid hästi hästi algusest ehk neljapäevast. :) Olime rendifirmast auto broneerinud kella 12ks, firma asus Reagani lennujaamas, mis on Virginias ja kuhu metroo sõidab 45 min. Noo, hakkasime varakult minema, et õigeks ajaks jõuda. Õigesse kohta viis meid lugematu arv koridore, lift, eskalaator ja lõpuks tasuta buss. :D Oehmoeh. Igatahes, jõudsime kohale, ise jube närvis, et midagi läheb niikuinii nihu või unustasime mingi eriti tähtsa paberi koju vms. Kõik sujus kenasti, kuni maksmiseni - saime kasutada deebetkaarte, AGA nad ei öelnud meile enne kaardi läbitõmbamist, et deebetkaardiga maksmisel teeb arvuti kohapeal krediidikontrolli ehk vaatab, kas su kaardil on piisavalt raha. Meie kaartidel oli raha, aga me ei teadnud (ja nad ka ei öelnud seda väga mugavalt), et olenemata rendiauto hinnast peab kaardil olema vähemalt 350$. No selge, me olime just enne sularaha välja võtnud, niiet meil seda polnud ja kuna ta tõmbas läbi nii minu kui Svea kaardid, siis neid me järgmised 24 h rendi eest maksmiseks kasutada ei saanud. Meil oli juba nutumaik suus, vaatasime et nojah, siia meie suur roadtrip siis jääbki. Aga mul lõi lambike põlema - hostisa krediitkaart! Helistasime talle ja küsisime luba seda kasutada ja ta oli nõus! :O Hüppasime lennujaamas kilgetega õhku ja panime taas tasuta bussi jaama poole jooksu (olime juba rendifirmast lahkunud, sest lootus oli kõik läinud) nii, et koristajaonu hõikas No running!!. :D Igatahes, LÕPUKS saime oma auto kätte suure surmaga, aga oiiiii oioi, kui välja sõitis värskelt pesust tulnud Jeep Liberty. Did we feel super cool or whatttt. Ma olin tiba närvis, sest ma pole kunagi suure autoga sõitnud, veel vähem DC kesklinna liikluses. Muidugi me eksisime ära ja tegime 3 x samas kohas vale pöörde, mis viis meid koguaeg tagasi lennujaama. DCs (ja ilmselt paljudes teistes suurlinnades) on liikluskorraldus enamasti selline, et kaugemaid kohti ühendavad suuremad teed kõrgemate kiirusepiirangutega ja need teed on ehitatud nii, et 2-4 sõidurada liigub ühes suunas ja samapalju teises, AGA konks on selles, et kui sa juhtud tegema vale väljumise või pöörde, siis sa oled sunnitud sõitma x arv kilomeetreid vales suunas, sest vasakpööre pole lubatud või see pole lihtsalt võimalik. Novot, sellepärast me sattusime alati tagasi selle neetud Memorial Bridge peale, mis viis meid tagasi Virginiasse. Lõpuks siiski tegime silla lõpus õige pöörde ja saime koduteele minekut. Oehhhh, olime selleks ajaks juba muidugi lootusetult hiljaks jäänud lastele kooli järgi, tegelikult ma oleks tehniliselt isegi jõudnud enamvähem, aga ma võtsin Friendship Heightsist metroo juurest oma auto ja üritasin kooli kimada, aga terve Westerni tänav oli üks suur teetööde paradiis ja siis ma lihtsalt istusin 15 min liikluses kinni (muidu sõidab seda vahemaad kuskil 5-7 min). Õnneks polnud sellest midagi, sain lapse kätte ja kõik laabus. :)

Everyone, meet Olaf :) Truu kaaslane 1700 km

Õhtul kell 11 laadisime oma pakid autosse ja alustasime sõitu, mina olin esimene julge. :) Põhimõtteliselt oli tee väga lihtne peale seda, kui jõudsime kiirteele välja - 850 km otseteed, kiirusepiirang 120km/h, ainult sõida. :D Peale 4 tundi vaatasin, et op olen liiga väsinud ja vahetasime Sveaga, aga tegelikult oli öösel sõita suhteliselt lihtne, me arvasime, et läheb raskemalt. Panime autole nimeks Olaf ja GPS oli täiesti Helga moodi. Kirjutasime spetsiaalselt sõiduks roadtripi CD ja kuna Olafil olid super kõlarid, siis keerasime raadio põhja ja laulsime 8 h One Directionit. :D This is how you make a roadtrip, people. Igatahes, jube lõbus oli ja energiajoogid ja magamatus tegid selle veel lõbusamaks. SCsse jõudsime kusagil 9.30 ajal ja sõitsime otse mereväebaasi lõpetamisele, seda otsisime ka ikka jupp aega. :D Aga kõik olid jubesõbralikud seal ja onu väravas oli isegi Tallinnas käinud ja ütles et Eesti ikka nii lahe koht, ma olin et OMG sa oled esimene inimene, kes üleüldse teab Eestit, I like you! Igatahes, see lõpetamine oli nagu lõpetamine ikka, ainult kõik olid jubekorralikud. Peale seda saime kuttidega kokku ja läksime IHopi sööma, see on mingi pannkoogi joint selline. Siissss kutid tahtsid vormidest välja saada, seega me sõitsime tagasi baasi ja nad vahetasid riided ja siis me võtsime hoopis nende auto ja sõitsime randa weee! Ilm oli ilus, aga jahe, aga ilus, seega lollitasime rannas ringi jupp aega, kuid siis võttis väsimus maad ja me liikusime oma hotelli. Hotell oli mingi lambi koht, aga täiesti normaalne odav, puhas, vaikne ja teenindus oli ka tore, nii et polnud millegi üle kurta. :) Käisime kiiresti duši all ja siis lihtsalt vajusime voodisse, tegime pooletunnise uinaku ja siis mõtlesime, et eehh me nii vässud, et võibolla läheme lihtsalt õhtust sööma ja siis hängime kusagil ringi ja siis koju. Aga ei.

Tall guys are tall

Juhtus hoopis sedasi, et kõigepealt tõesti sõime õhtust, aga siis kutid olid, et no peole ka või, me olime et eemm...okeeiii...noo...okeii. :D Pikk jutt lühidalt, me veetsime õhtu ühes Charlestoni geiklubis tantsides like there's no tomorrow. Tõsiselt lahe, inimesed olid nii naljakad, aga toredad, mitte kedagi ei huvitanud kuidas keegi välja näeb, ses suhtes ega meiegi polnud ju peole minekuks valmis - talvesaapad ja mingi suvaline pluus, mhm. Üliiiii lõbus, kuigi mõnest asjast tahab ajalugu siinkohal vaikida. :D Sry guys, küsige Skypes. Koju jõudsime kuskil 3 ajal, kohe magama, magama magama, magasime kuni järgmise lõunani enamvähem. Siis helistasime poistele ja nad lubasid tulla 20 minuti pärast, aga tulid 1 h ja 20 min pärast ja leidsid meid voodipealt, üritamas jalgadega lage puutuda. Jah.

F-f-f-f-freezing but smiling

Ilm oli vihmasem kui reedel, aga soe, seega otsustasime võimalust kasutada ja ookeani ujuma minna. Tegelikult polnud SC üldiselt üldse mingi megasuvine koht, aga vaatasime et kui juba üleüldse see sõit sai ette võetud, siis miks mitte hullumeelsete ideede lainel jätkata. Heitsime talvejoped seljast ja jooksime bikiinide väel lainetesse ja kui jalad juba külmast tuimaks muutusid siis oli päris nitsevoo. :D Siis toppisime riided tagasi selga ja läksime Starbucksi soojenema ja tuli välja, et me nagu kohalikud staarid pärast seda nalja, sest kõik inimesed tulid vastu ja tegid silma, küsisid et noo oli soe või et kuidas me ellu üldse jäime. :D Haha, northeners, mis seal muud. Peale seda oli kell juba suht palju, seega mõtlesime, et mida veel teha. Sõitsime mingisse suurde parki, kus toimus jõulutulede festival, mis oli niiiiii laheeeee! Sai autoga läbi pargi sõita ja kahel pool olid kõikvõimalikud tegelased, loomad, jõuluteemalised asjad jnejne ja siis oli veel eraldi ala, kus sai niisama ringi jalutada ja mingit nänni osta ja karusselliga sõita ja jõuluvanaga pilti teha ja otse loomulikult me tegime seda kõike, missest et me juba suured. :) Õhtuks jõudsime tagasi linna, alguses tahtsime veel ühte linnaekskursiooni teha, aga kuna vihma sadas ikka päris korralikult, siis otsustasime selle järgmiseks korraks jätta. Läksime hoopis kinno ja siis vedasime ennast jubeuniselt IHopi ja sõime ja siis venisime hotelli magama.

Folly Beach, SC

Palmipuud põhilised

Holidays are comin

Koduns xmas tree

Ja nii ta on, peale tänupühi aktiveerusid jõulutuled ja täispuhutavad lumememmed, tagasi enam ei vaadatud. Minu jaoks oli vahepeal olulisem oma sünnipäeva tähistamine, jei. :) Kutsusin paar sõbrannat külla ja tegin neile ja perele õhtusöögi, peale mida istusime kamina ees ja puhusime niisama maast ja ilmast juttu. Päris kaua aega pole nii rahulikku sünnipäeva olnud, aga samas ei jäänud midagi olulist tegemata ega nägemata (ja järelpidu tuleb sel nädalavahetusel, niiet küll saab lammutada ka :D). Kingitused olid väga armsad, Svea ütles, et otsis San Fransiscost JUST SEDA mütsi poest, mis oli 40 min autosõidu kaugusel, ühesõnaga kui ma peaksin selle ära kaotama, siis she's got a can of whoop ass ready for me. :) Pühapäeval, õigel päeval ei teinud midagi erilist, kuna siin hakkas lund sadama (mis on kohalike jaoks jube suur sündmus) ja teed olid suhteliselt libedad. Sõitsime Svea ja lapsega Wheaton Westfield kaubamajja (PS iga kord kui ma ütlen "kaubamaja" on mul tunne, et see sõna ei anna Ameerika kaubanduskeskustele piisavalt au. Siin ei ole kaubamajasid ega kaubanduskeskuseid. Siin on...kaubandusmonstrumid), kus me aitasime üksteisel secret santa kingitusi välja valida. Oeh, lõpuks sõime Subways lõunat ja suundusime tagasi koju, peale mida reisisime edasi Starbucksi (host ema manitsuste saatel ise terveks jääda ja mitte autot lömmi sõita), kus plaanisime oma sellenädalast roadtripi.
Sellest siis lähemalt. Plaanime homme õhtul/öösel alustada 8 tunnist autosõitu Lõuna Carolinasse, Charlestoni. Loodame, et ilm on kuum ja rannad on ilusad. :D Tegelikult jäi meil see minipuhkus peaaegu et ära, sest avastasime, kui raske on rentida autot, kui sa oled a) alla 25-aastane, b) ilma krediitkaardita. Lõpuks siiski leidsime ühe firma, kes polnud nii kitsi ka noortele  deebetkaardiomanikele autot laenamast. :D Eks homme paistab, millega me sealt tagasi tuleme. Igatahes, ülehomme samal ajal juba Lõuna Carolinast teated.
Nädala alguses sadas veel lund ja paanika aiva süvenes ehk esmaspäeval ja teisipäeval jäi kool ära, sest reaalselt maas oli 2 cm lund. - . - Ei teadnud, kas naerda või nutta, kuna olukord tundus lihtsalt nii absurdne. Nad soolatasid ja kraapisid praktiliselt kuivi teid niied sädemed lendasid, väga mõttekas. No igatahes ma sain 2 täispikka tööpäeva kirja, lumememmed ehitatud ja lumesõjad peetud ja isegi piparkooke küpsetasime eile. Ja peale kõike seda me Sveaga lihtsalt palvetasime, et kolmapäeval kool toimuks (ja toimuski). Ma ei sattunud sellest lumest üldse nii vaimustusse, sest minu jaoks on loogiline, et millalgi detsembri kandis hakkab lund sadama, no ja kui hakkab siis ikka korralikult. Siin said kõik ataki sellest lihtsalt ja ma kohe üldse ei suutnud endast samamoodi välja minna selle lume pärast.
PS Piparkoogid pole üldse nii head, kui Eestis, sest isegi nende retseptiraamatud annavad üheks koostisaineks melassi (mingisugune siirup, ei ole pruunistatud sulatatud suhkur) ja suurema koguse ingverit, ehk need oleks maitselt nagu mingid ingveriküpsised JA ilmselt kuna koostisained on tsipa teised, tulevad piparkoogid ka natuke imelikud heledad, mitte tumepruunid nagu meil. Meh. Olen jätkuvalt kõige isetehtud toitude pooldaja, mulle kohe ei istu see Ameerika suhtumine, et oh kõike saab ju poest valmiskujul osta (tainast, glasuuri, igasuguseid kreeme, moose, kastmeid jne). Aga kuhu jääb niimoodi isetegemiserõõm? Alles vaidlesime lapsega, sest tema tahtis taina segamiseks kasutada miksrit, aga mina käsi. Võib-olla on asi selles, et ma võtan söögitegemist üldse natuke loovamalt, ma vahest ei raiska üldse aega ainete täpsele mõõtmisele, natuke seda, natuke teist ja küll toimib. :D Aga nemad satuvad igakord paanikasse, kui piinlikult täpselt retsepti ei järgita. Gosh. Relax.
Ja peale selle saab ise koostisaineid kokku segades hoopis paremini kontrollida, kui palju midagi sinna sisse läheb ja kui kvaliteetsed on toorained...Ma valin alati enne muna, jahu, või ja suhkru, kui valmiskujul misiganes koogipulbri, kus on enamasti kõik samad koostisained, aga pulbri kujul. - . - Pluss säilitusained, õõhhhh.
Samas on nad niivõrd harjunud selle teadmisega, et kõik tuleb poest. Mu laps pole kunagi hammustanud õuna, milles oleks õunauss. Siis ma rääkisin talle, et päriselt looduses ei ole üldse nii, et õunapuul on kõik õunad ilusad ühesugused ümmargused ja sama värvi nagu poes, et looduses on ilusaid, aga samas väikeseid krimpsus ussitanud õunu ka. Ja tavaliselt ta veel ei usu mind ja läheb küsib vanemate käest. :D Samamoodi ma rääkisin, kuidas vorsti tehakse (soole sisse), siis ta ka arvas, et ma ajan talle kelbast niisama ja läks küsis järgi. :D Ma arvan, et kui ta mulle kunagi külla tuleb ja me metsas mustikaid sööme ja seeni korjame, on see talle hullem eksootika. Vahest peab ikka meelde tuletama talle, et pole vahet kas sa teed selle asja ise või ostad poest, algained on ikka samad (a la piim tuleb lehmast niiehknii). Crazy Americans.