I like train(ing)

Esimene päev õppetunde ka möödas, suht tihe päev ja palju tegemist ja istumist ikkagi. Aga üldkokkuvõttes huvitav ja oli piisavalt asju, mida kõrvataha panna. :) Õhtul läksime toakaaslastega linnapeale poodi "midagi head" ostma, sain mingi huge paki mandlitega M&Mse ja Hershey's mix'i. Üldse on siin igast crazyde maitsetega jooke ja komme ja värke. Snapple'i ostsin ka, mu faktike: Unlike the normal housecat, the Siberian tiger likes to swim. Well you look at that. :D Täna saime pere poolt kingipaki ka, milleks oli suur roosa CC kott (love it), pildiraam, CC pusa, mingeid snäkse ja mis peamine - kinnimakstud NY reis ja sõit Rockefelleri tippu! Jei, kõik olime jubeõnnelikud, sest alguses pidime selle reisi ise kinni maksma. Aaaaa, ja minu special treat oli 10$ Starbucksi kinkekaart wooohooo! :D Mingeid kinkekaarte ja asju oli veel, mõtlesime ka siin, et ilmselt läks see pakike päris kulukaks, seega olen perele väga väga väga tänulik! :) Ja niii vahva oli ühe tunni lõpus saada väike kirjake, et mulle on teises ruumis surprise. So kewt. Õhtul pimeda paiku kõndisime tagasi kooli ja mida imet - metsavahel sädeles nagu kümneid ja kümneid firefly'sid. Minuarust need pole samad, mis jaaniussid, sest nad lendasid ringi...? Aga jumala eest, parandage mind, kui need on ühed ja samad tegelased. Igatahes see oli nagu niii lahe vaatepilt ja me aind kilkasime et wooow look, there, there, there! :D Ja siis hiina tüdruk rääkis loo, kuidas üks vaene mees oli tahtnud naist võtta, aga kuna tal polnud sõrmuse jaoks raha, kogus ta siidtaskurätiku sisse 100 firefly'd ja palus sellega neiu kätt. :) Muidugi saab selline ettepanek ainult jaatava vastuse. ;) Votnii kõndisime läbi paksu metsa koju tagasi. Nüüd normaalne leborull ja varsti magama, sest a) ajavahe annab ikka veel tunda, ja b) mitte kedagi pole eesti aja järgi kell 4.14 Facebookis. I wonder why. No ja seega pole mul ka kellegagi chattida siin väga, inksi saab ajada, aga no mul sellest juba küllalt. Mõnes mõttes ongi hea, et olen üksinda eestlane siin, kuna näen et sakslased liiguvad oma grupis, hollandlased, taanlased ja rootslased omas ja vabal ajal käib mingi omakeelne tekst, aga mina see-eest olen sunnitud rääkima englishit all day every day. Ja siis harjub jubekiiresti sellega ära, nagu paar eestikeelset sõna lipsab vahele, aga üldiselt pole hullu. Ja sellepärast ma usun, et kui reedel pere juurde jõuan, siis mul pole erilist probleemi enda selgeks tegemisega, aga mõni siin peab hakkama justkui otsast peale. Seega, pole hullu midagi, lihtsalt vahest tahaks plärada eesti keeles nii, et ei pea sõnade ja tähenduste ja lausekonstruktsioonide üle mõtlema, enne kui midagi suust välja tuleb. :) PS I wanna Skype so baaaad, nädalavahetusel ma ründan kedagi for reals, sest et siis te saate ka 4ni üleval olla näiteks. :D PPS Piltidel hommikune vaade koduaknast ja alumine omnom mant.

Vaba päev ja mida sellega peale hakata

Jep, nagu öeldud oli meil täna vaba päev magamiseks ja lebotamiseks ja tutvumiseks ja tegemiseks mida iganes me tahame. No siis hangusime hommikul nismo ja peale väikest ringilonkimist väikelinnas Oakdale's mõtlesime koos toakaaslastega, et what the hell, lähme New Yorki. Mõeldud tehtud. Küsisime hästi toredalt Türgi bensukapidajalt abi, et kuidas rongipileteid saada ja mis keiss selle minekuga üldse nagu oleks siit. Lõpuks saime rongile edasi-tagasi piletid 25$ tükk, not bad. Sõit kestis ümberistumisega 1,5 h ringi, aga see-eest väljusime keset Manhattanit Penn Stationis, mis on praktiliselt Empire State Buildingu all. :) This. Was. Awesome. Seda ei ole võimalik sõnadesse panna, kogu seda suurlinna tunnet, no ja lisaks sellele on NY veel tegelane omaette. Majad kõrgusid nii kaugele kui silm ulatus vaatama ja päääris lahe oli heita esimest korda pilku reaalselt nendele telkus-filmides nähtud kohtadele. Mõtsime siis, et kuna meil aeg pressib peale, läheme Central Park'i. Hakkasime mingi tänavalt tüübi käest saadud kaardi järgi minema - valele poole muidugi. Classic orienteeruja viga, no ja teades mind on sellised vead kerged tulema. Aga ega teised ka kopka eest aru ei saanud, kuhu minna tuleks. :D Õnneks olime miski 10 blocksi kõndinud ainult, seega keerasime otsa ringi, panime tagasipoole minekut. Vahemaa polnudki tegelikult eriti pikk, aga kuna seda rahvast oli lihtsalt meeletult palju ja kõik suht loivasid ringi, sest kuumus ka muidugi oli tappev, kulus meil CP juurde jõudmiseks peaaegu üle tunni. Starbucksis tegime väikse boksipeatuse, tõmbasime head jäist jooki sisse. :) Ja nad isegi kirjutasid mu nime topsile õigesti! Selleks ajaks kui jõudsime CP äärde, oli tegelikult kell juba nii palju, et meil oli pool h aega rongini ja me isegi ei teadnud, kust platvormilt see läheb jms. Üks vene tüüp üritas meile rikšasõitu maha parseldada aga nääh, me ei lasknud ennast ära rääkida. Mõtsime, et küll jalgsi ka jõuame, aga kui me olime liikunud mõnikümmend meetrit ja selle jooksul oli kulunud juba pool meie järelejäänud ajast, vaatasime et oi takso lugu. Ja iiiiii! :D Sain taksot peatada u know nagu new yorkerid filmides seda teevad. Felt so proud of myself. Pean ütlema, et ikka pagana hea tunne oli kollases taksos tipptunnil Times Square'i mööda sõita, ümberringi kõik teised autod trügimas ja rahvas ja kõik tuled ja värvid ja...oeh. :D It was amazing! Kuigi tegelikult kusagile sisse ei astunud, nägime päris palju kui nii võtta. Imelik oli ainult see, kuidas kõrvuti seisid pilvelõhkujad ja pisikesed gooti stiilis tornikesed. Silmale kahtlane vaadata natuke. Lõpus oli väike jama rongidega, aga jõudsime siiski õigeks ajaks koju, täiega väsinud. Vedasime ennast orientationile ja pizza dinnerile, kus nagu mingi pitsapoisid tõid mingi 50 pitsakarpi järjest uksest sisse, me vaatsime, et see ei lõpegi. :D Mõnuuus päev oli, shopata küll ei jõudnud, aga läheme neljapäeval nkn veel linna tagasi ja küll siis saab. :) Panime nkn juba Victoria Secretile ja kingapoodidele silma peale. PS tähelepanek: newyorklased kõnnivad üle sõidutee siis, kui ise tahavad, aga turistid tunneb ära sellest, et nad ootavad sõnakuulelikult, millal punane stoppkäsi muutub lubavaks valgeks jalutavaks mehikeseks. Woop, nüüd juba minu enda tehtud pilte! (Telefoniga, aga siiski, better than nothing)

Nii, alguses meie kodujaam Oakdale ja lahe mucho mango, mille bensukast kaasa ostsin. :D Me gusta eksole. Siis NY suured majad ja esimene ohverdus Starbucksile. Finallyy minaaa peale seda ülipikka jalutuskäiku, taustal Central Parki 2 puud ja kohalik tänavaputka hot dog, mida ma ka lihtsalt PIDIN proovima. (Nothing special really, aga see on mõte, mis loeb)

First of the firsts

Esimene hommik Statesides. Kust ma üldse alustan? :D Kõigepealt ma pidin ju kirjeldama lennujaamasid, mhm mäletan oma lubadust. No lennud olid hullult toredad kõik, ainuke miinus oli see PASSIMINE, mis lendude vahel toimus. Ja kuna lennujaamades oli kõik üle mõistuse kallis (5€ pudelivee ja Twixi eest - madness!), siis ma eriti shopata ei viitsinud. Amsterdami lennujaamas pidin sõna otseses mõttes ühest otsast teise kõndima ja selleks kulus tund aega täpselt. Siis sai neil seal värava letis mingi paber või whatnot otsa, seega mu pardakaart prinditi mingi paberijupi peale ainult. No sellega hakkas pärast sealsamas väravas muidugi väike jama, mis lahenes õnneks kiiresti, aga kogu selle asja juures häiris mind kõige rohkem see, et teenindajad rääkisid kõike hollandi keeles ja vahepeal oli mul küll tunne, et hello, I'm still here eksole, sooviks ka kuulda, mida te mu viisast seletate seal. Nonii, Amsterdam-London oli lebo ots, kestis ainult tund aega ja oligi tunne, et istun peale lähen maha. Londonis pidin istuma 5 h lihtsalt niisama, pardakaart oli õnneks lihtne saada, turvades ka probleeme polnud. Süda tilkus verd kui viskasin oma pooltäis 3€ maksnud veepudeli ära, sest unustasin, et see mul kotis on. Järjekorras üritasin seda kulda veel sisse kallata endale niipalju kui mahtus. :D Londonis tegin investeeringu ja ostsin selle kõvera kaelapadja lennukisse kaasa ja tahtsin ajakirja ka osta. Okei, võtsin sealt mingi GQ, arvasin, et see mingi muusikaajakiri vms, aga hehe see oli hoopis meeste Cosmopolitan. Ja siis tundus nagu loogilisena juba, et GQ võiks tähendada näiteks Gentlemen's Quarterly. FML. Finally siis ilmus, et mis väravasse pean NY lennuks minema ja kujutage ette kui on terminal 5, mis jaguneb A/B/C osadeks ning leides oma värava A10, jaguneb see veel omakorda a/b/c/d/e osadeks. Siis veedadki enamuse ajast piletit 150 korda kontrollides ja tabloosid kontrollides ja silte kontrollides, et sa jumala eest ei istu viimaseid minuteid vale ukse all. Siis tuli mingi buss, mis sõitis mingi 20 min sinna lennukini, kuhu pidime minema. No ja andke olla - Boeing 777 on ikka üks HUGE asjandus (PS Ma olen mingitest lennuki faktidest nii äksi täis sellepärast, et ma ei lenda üldse mitte iga päev iga nädal siin) ja sõitsime 12 km kõrgusel 900 km/h. Awesooome! 7 h jooksul saime 2 x süüa ja mitte üldse halvasti, lennuki vetsus käisin ka elus esimest korda ja ei olnudki nii jube. :D Muidu niisama magasime, vaatasime filme jne. Maandumisega haigelt joppas, sest peale meid pandi terve lennujaam äikesetormide tõttu kinni. :O Edasi siis joppas kohe pagasiga, nii kui ligi astusin juba mu rohelise tagiga kohver ligi ujus. Edasi passikontroll, okei vaatan järjekorras seistes, et immigratsiooniametnik on nagu mingi Ryan Goslingi koopia, no pressure eks. :D Mõtsin seal siis et dvai be cool now, ära marki tee ja ole normaalne tüdruk. Lõpuks ikkagi läksin ette, piiksusin oma Hellou seal, tüüp vastu et "'Sup?" :D Ma olin et waaaa how chillax can you be, siis mingi häälitses seal et näpud sõrmejäljemasinasse paneks ja värki, suht nalja tegi seal, siis lõpus mega vaatas vaatas, siis oliet..."Naaaah, get outta here!" :D Rootsi kutile enne mind ütles, et "If you misbehave, you will be sentenced into a dark abyss". God I loved that guy. :D Edasi oli meil vastas üks pisike kiilakas onu, kes otsis taga Theresat ja vandus kui keegi meist ei tunnistanud ennast Theresaks. Siis tõstis järjest 60 kohvrit bussi ja leemetas ise nagu oleks jõukast tulnud - ei imesta ausaltöeldes. Jep, arvasin et bussisõit on mingi 15 min, tegelt oli 2 h, kõik elu nukkusid kui training schooli kohale jõudsime, nii et ausaltöeldes ma nagu ei teagi kus ma täpselt olen hetkel. :P Jagan tuba poolaka, sakslase ja hiinlasega, kellest viimane, vaeseke, jõudis kohale kell 4 USA aja järgi. Aga kõik on toredad, praegu kasutan vaba hetke, oodates hommikusööki, et muljeid kirjeldada. Mida veel...Nägin kollaseid taksosid and NY smells funny. Pilt lennukist, täitsa alguses kui me alles Iirimaa kohal olime. :)

Last minute

Lendan vähem kui 24 h tunni pärast ning mõtlen, et peaks nagu magama minema. Aga kui ma muidu ei tundnud eriti mingeid emotsioone otseselt selle reisi ja lendamise praktilise poole suhtes, siis nüüd mmmm yees, nerves are definitely kicking in. Aga ma üritan hoida ennast ise ka rahulikuna ja mitte hakata mõtlema selle peale, mis võib juhtuda (aga tõenäoliselt niikuinii ei juhtu). Niiet ma usun, et it's going to be just fine. Eile olime viimast korda rannas koos oma inimestega. Nad on mulle muidu ka kallid, aga sellistel hetkedel on korraga koos kuidagi niipalju häid emotsioone ja nalja ja kõike ja sa lihtsalt tunned, kuidas sa kuulud kuhugi ja kuidas sind hoitakse. Aitäh, sõbrad, selle sooja tunde eest! Kohutavalt kahju oli üksteise järel lahkujatega hüvasti jätta, saateks lubadused suhelda, kirjutada, külla tulla ja uuesti näha. Enamusega ma arvan, ei jää need ainult lubadusteks ja selle üle on mul ainult hea meel! :) Hoian ennast teadlikult mõtlemast sellele, kuidas ma mitte kedagi ei näe ja kuidas ma jään ilma sünnipäevadest ja sõbrapäevadest ja kõigest muust, sest et siis oleks tuju lihtsalt nii nullis. Seega ma pigem mõtlen, kui tore ja armas oli eilne õhtu ja tänan Manni, Kadrit, Argot ja Tarmot kõigepealt häästi laheda kingituse eest ja kõiki teisi kohale tulemast ja seda istumist nii ägedaks tegemast! :) Hakkan teid raudselt igatsema, iga päevaga järjest rohkem. :P Trust me, kui ma oleks saanud, oleks KÕIKI kaasa võtnud, aga see-eest te võite vabalt mind pommitada mingite ostusoovidega ja kingisoovidega and I'll make it happen. Ja saatke enda postiaadresse mulle kindlasti ja küsige minu USA-oma vastu, sest minu arust pole mitte midagi toredamat kui saada kirja, nagu päris kirja, nagu vanasti. Teate küll, snail mail. ;) Aga kuna magatud sai täna öösel napid 5 tundi ja seejärel sõidetud bussiga 4,5 tundi, on jube jube jube uni peal. Lisada muidugi veel seda, et äratus on homseks 4:15 hommikul. :) Oeh. Kui mahti saan (arvatavasti saan), võin kirjeldada Euroopa eri linnade lennujaamade sisemust. Mhm, ma suren ka põnevusest praegu.

One step closer

Eile käisin viisavestlusel - finally! - mille lõpus öeldi mulle, et viisa saan kätte nädala pärast! Jeeii, kartsime rohkem kui asi väärt oli ausaltöeldes. :D Turvaboksis olin nagu mingi ülim eksootika, koos ülisuure reisikoti ja käekotiga, tumedaks päevitunud ja lõpus tuli veel välja, et olen Võrust...Reaktsioonide alusel võib arvata, et olin üks päeva tegelastest neil seal. Aga tegelikult oli lõbus ja see pole absoluutselt asi, mida karta. Lihtsalt tuleb olla normaalne avatud inimene, sest et ega kõik teised seal saatkonnas, eestlased või välismaalased, on samuti inimesed. :) Ühesõnaga, väga väga õnnelik, et see, tegelikult ju kõige olulisem samm lõpuks tehtud sai ja edukalt ka veel. 10 päeva veel! Eelmise postituse jätkuks: Käisingi Tartus poodides ostmas vaakumkilekotte ja niisama kilekotte ja muud manti. Varsti tuleb Võrus ka sarnane poetiir teha ja siis ma ei tea, kas ma julgen öelda, et VB hakkab asi juba looma...? Samas, tundes ennast, pole kahtlustki, et ma mingi "väga vajaliku" asja maha unustan, selle pärast ma ei viitsi isegi väga põdeda ausaltöeldes. Põnevus ja see ootusärev kõhutunne (teate küll seda) kasvavad iga päevaga! :) Viimase Eesti-nädalavahetuse veedan Pärnus koos kõige lähedasemate ja kallimatega, loodan palju meeldejäävaid hetki, mida mõtetes kaasa võtta. Pilt muidugi Tumblr.

Miski toimub

Kaks nädalat minekuni. Kahtlen praegu, kas ma googeldan asju nagu "reisiadapter" ja "minipakendid" sellepärast, et see on täiesti normaalne käitumine 2 nädalat enne ärasõitu või sellepärast, et ma lihtsalt olen puht loomupoolest ülemõtleja ja mõnes mõttes ka üleplaneerija. Igavesti detailides kinni. Ja praegu ma mõtlen kilekottidest. Ma arvan, et te ei tahaks kuulda mu arutuid dilemmasid siis, kui reaalselt pakkima hakkan. Ise ka ootan seda, aga pigem õudusega. :D Ülehomme viisavestlusele, väga ei muretse sellepärast, kuna nägin juba unes, kuidas kõndisin suures mosaiikpõrandaga saalis (ilmselt oli seal põrandal hiiglaslik sini-puna-valge kotkapilt koos kuldsete tähekestega vms klišeelikku) ja mu sammud kajasid mulle vastu kui liikusin ametniku kabineti poole. Läksin sisse, kõik sujus, mul olid kaasas kõik kõige tühisemad prinditud paberid ja siis...ametnik palus passi. Ja ma tajusin ära, et ma unustasin passi koju, Võrru. See tunne oli õudne, põhimõtteliselt ma hakkasin seal nutma ja ametnik koos minuga. :D Ja lõpus ma ei saanudki viisat, vot. Igaks juhuks veel kordan, et õnneks oli see ainult uni, päris hirmus küll, aga siiski uni. Vähemalt nüüd olen nii ära hirmutatud, et passi küll maha ei unusta. Bright side ka ikka asjal. Kui viisaga saab ühele poole, siis on kõik viimsedki tuled rohelised ehk ainus asi, mis veel teha, on asjade pakkimine ja õigel ajal õiges kohas lennukile istumine. Rääkisin eile sõbrannaga, kes ka veetis aasta (vist isegi natuke rohkem) kodust kaugel ja küsisin, millal tema sai reaalselt aru, et kus ta õigupoolest on. Kui kaugel kodust. Ta ütles, et selleks kulus ikka kuid ja samas ma ei imesta, kuna mul endal pole ka absoluutselt sellist tunnet, et lähen kuhugi kaugele ja teen midagi nii huge'i. Tundub, nagu sõidaks korraks Tartusse, nagu alati see käimine oli. Et ma ju kohe tulen tagasi, et ma saan tulla, siis kui ma tahan. Ja ilmselt ma ei saa ka sellest veel tükk aega aru, see mõistmine tuleb kunagi hiljem. Eksole imelik. PS Üritan välja mõelda, mida toredat perele kaasa võtta, hetkel miskid imelikud toidud ja asjad nimekirjas. Veel üks asi, millega tegeleda.