Halloween

D-d-d-d-dementor!

Jep, kätte on jõudnud see nädal, milles leidub see üksainus päev, mille nimel siinne rahvas on viimased kuu aega vaeva näinud. Pikka juttu siin pole, pigem lasen piltidel enda eest rääkida. Aga pean ütlema, et see on hullumeelne! :D
Sain enda käe ka kõrvitsauuristamises valgeks ja nüüd ehivad meie treppi 2 hirmutavate nägudega ja 1 nahkhiirega kõrvits. Uhke!
Halloween on kohalikele oravatele üks kasulikumaid, sest nad saavad käia inimeste verandadel kõrvitsaid pugimas, päris hea elu linnaoravatel, tundub.
Kuigi homme on alles põhipäev, kus kõik riietuvad kostüümidesse ja trick-or-treativad ja pidutsevad, käisime meie eile Wheaton Regional Park'is tondirongiga sõitmas. Arvasin, et see on selline oh-jah mitte eriti hirmus üritus, aga oi kuidas ma eksisin. Tegelikult see rongisõit ei olnud eriti ehmatav ega üllatav tõesti, aga siiski põnev sõita läbi pimeda metsa, mis oli igatpidi ära kaunistatud ja valgustatud, niiet kõhe tunne oli küll. Vahetevahel jooksid mingid kollid ja koletised meist mööda ja möirgasid ja raputasid rongivaguneid, aga kõige jubedam neist oli vikatimees, kes käis ja kolistas oma vikatiga mööda vagunilagesid. :D Oojaa. Peale rongisõidu saime soovi korral mitu korda sõita õuduskarusselliga, mis asus mingis hoones sees ja oli suur hobustega tsirkusekarussell. Ruum ise oli tumeda valgusega ja tossu täis ja vahetevahel käis seal ringi üks zombie. Nonii, sõit algas ja kuigi hirmutavaid tegelasi oli päris mitu, sain mina ühe valge hokimaskiga olendi lemmikuks, enamasti sellepärast, et ma karjusin iga kord kui ta mulle otsa vaatas või mind ehmatas. See oli lihtsalt NII jube!! Siis see tüüp tajus ära, et ma reageerin talle iga kord, kui ta mulle lähedale tuleb ja siis ta lihtsalt piinas mind terve sõidu. :D Kui karussellilt maha tulime, siis ta üritas mind veel ehmatada ja siis kui me välja läksime hoonest, hakkas ta mind taga ajama :D Ma lihtsalt karjusin ta peale, et Noooo, get away, please please, NO, I don't like you, NO NO jne :D Tundus nagu päris õudusfilm, sest ta reaalselt tükk aega ajas mind taga ja ma leekisin ees ära ja siis ta üritas mind nurka ajada jne. :D Peale seda tahtis mu laps veel kord selle karusselliga sõita, vaatasime et no okidoki, üritan ellu jääda. Läksime uuele ringile ja nüüd see minu tüüp oli kuskilt päris elektrisae välja otsinud ja siis ta tõmbas selle käima ja vehkis mu pea kohal - no kas ma karjusin või jaa. :D Siis ta otsustas mulle kõrva uriseda ja seriously - teil pole vähimatki aimu, kuidas ma seal röökisin. Siis ta peatus, jättis sae ka seisma, lihtsalt seisis tükk aega ja vaatas mulle otsa...ja siis tõmbas sae uuesti käima! OH GOD, see oli täpselt nagu filmis!
Huuhh, no ühesõnaga see oli üks hirmsamaid kogemusi ever, aga lõpuks me siiski tegime selle tüübiga koos pilti niiet. :D Ilmselt ma kartsin teda niipalju sellepärast, et ta oli minust pikem ja kuna teised kandsid mingeid lambi kummist maske, mille kohta sa võid mõelda, et nad pole ju päris ega neid pole tegelikult olemas, siis hmm valge hokimaskiga psühhopaat - kõlab päris reaalselt eksole.

Craziest house on the block

...aaand some more. Crazy people!!!

Best au pair award goes to...

No tere kallist pühapäevaõhtut sõberid, pean jagama järjekordset seika rubriigist Minuga ikka juhtub. Nimelt mõtlesin,et olen hea inimene ja küpsetan teistele kõrvitsasaia. Noo mõeldud tehtud, kõik sujus ideaalselt kuni ahjust väljus üks pahvak auru, mis pani tööle esiku suitsuanduri. Et mõista, miks edasised sündmused just nii läksid, pean enne selgitama, kuidas töötab USA hädaabiliin. Kui Eestis ei tule keegi su andurit kontrollima enne, kui sa ise reaalselt 112 ei helista ja muret ei kurda, siis siin on lood just vastupidi - tuletõrjeauto saadetakse välja iga väiksemagi piiksu peale (samamoodi toimib politsei kui maja alarm tööle läheb). Ma olin kodus, vaatasin et see alarm välja lülitatud saaks kuidagi ehk vajutasin kõiki nuppe sellel alarmimisiganeskarbil, success - jäi vait küll. Siis helises telefon ja no ma juba kahtlustasin, et see kõik on ühendatud ja nüüd nad tahavad teada kas kõik on OK. Võtsin 2 x vastu, aga mitte keegi minuga ei rääkinud teiselpool. Olin, et okidoki, ehk piisas sellest, et ma alarmi välja lülitasin. Ei piisanud, sest siis helistas mulle hostisa ja küsis et kas ma olen kodus ja mis toimub, et alarm tööle läks jne, seletasin loo ära, ta oli et no hästi hästi, ainult et nüüd tuleb varsti tuletõrjeauto, et mine välja. Ma olin et õõõõõ okei, läksin välja, saabunud oli juba üks naabritest, vaatama et mis toimub ja siis ma heietasin talle ka, et no issand issand tuli tossu ahjust korraks, aga miski ei põle blablabla. Ta oli ka, et aa pss okei, et seda juhtub koguaeg, aind et nüüd peab jah selle auto ära ootama. Ma veel küsisin, et ega nad mingi vihased eiole selle väljakutse peale, ta ütles et nah, neil enamuse ajast valehäired, sest inimesed ns tossutavad kodudes ja ikka juhtub. Siis oli üks pikk awkward moment kui kuulsime kuidas tuletõrjeauto mööda Westernit allapoole liikus sireenidega. :D Ooookeiokei, siis nad sõitsid me majast veel mööda, me naabriga olime, et ee....ahah siis. :D Siis tulid tagasi, mingi 4 ülisuurt kutti hüppasid autost välja, ma tegin suuri silmi ütlesin Sorrryyyy, false alarm guys, I was baking... Nad olid et ahah mhm okei, sa alarmi lülitasid välja, jaaa lülitasid, aga no hää siis, ronisid oma firetrucki tagasi ja sõitsid ära.
FML jälle ühesõnaga. Aga saiad tulid väga prod muidu. :D

Järjekordne nädalavahetus

Raccoon life all day every day

Pidin jagama lõbusat seika meie reedeõhtusest seiklusest (miks saab igast lihtsast Cheesecake Factorys käigust meie jaoks seiklus?). Nagu öeldud, alustasime rõõmsalt Cheesecake Factorys, saime tuttavaks uue Norra tüdrukuga ja nosisime kes oma kana-salati-enchiladasid, kes kreveti suverulle maapähklikastmega (tasted awesoome!), õhtu möödus suhteliselt rahulikult. Lõpetasime McDonaldsi jätsiga nagu traditsiooniks saanud, millegipärast lõpetame alati Mäkis, ükskõik kust me ka ei alusta. See selleks.
Sõitsime kodu poole ja ma märkasin äkki üht väga lahedalt kaunistatud tuledes Halloweeni-maja ja ütlesin Sveale, et mine tee pilti mulle, ma seisan niisama ristmikul senikaua. Okei, tüüp hüppas autost välja oma iPhonega, aga 2 sekundit hiljem jooksis elueest karjudes tagasi autosse: There's something on the road!! There's SOMETHING on the road!! Mu esimene mõte oli, et oh god ma olen mingi looma alla ajanud, teine mõte oli, et niikuinii ta nägi mingit kaunistust ja ehmus sellepeale, sest väljas oli ju pime, kolmas mõte oli, et issand meid ajab mingi sarimõrvar taga. Nonii, käigukang oli juba Drives ja jalg gaasipedaalil, valmis kohalt võtma nii kiiresti kui mu vaene Honda võimaldab. Karjusin Sveale vastu, et Close the door, quickly, close it!! Siis küsisin, et no mida asja, mis seal oli siis. Svea vastu, et pesukaru. :D Ühesõnaga, Svea läks autost välja õndsalt, et pildistada tundmatut tuledes maja, siis nägi, et teepeal on mingi loom. Mõtles alguses, et orav - mis seal ikka, neid on siin nii mustmiljon, et enam paanikasse ei aja. Siis vaatas, et ai kurja, liiga paks ja raske sammuga orava jaoks. Siis ta hakkas karjuma ja põgenema ja loom põgenes krabinal puu otsa. :D No selge, peale seda ma sattusin elevusse ja tahtsin ka raccooni näha, seega parkisime auto kiiresti ja ronisime kõik suure häälega autost välja. Puu otsas oli 2 pesukaru hoopiski ja nad ilmselt vaatasid meid veel suurema imestusega, sest me natuke ebaviisakalt karjusime nende peale. Svea tegi elueest pilte, sest ma ei näinud tänu oma lühinägelikkusele eriti neid karusid pimedas puu otsas kükitamas. Tulemuseks oli 20 pilti, kus ainult 2 paari silmi vastu helendasid. :D
Kokkuvõtteks: Õnneks ei olnud sarimõrvar, vaid ainult pesukarud, keda meie rohkem hirmutasime kui nemad meid.

You better work

Yes I just posted a picture of Britney

Tahtsin lihtsalt jagada tähelepanekut, et ameeriklased söövad absoluutselt KÕIKE koos maapähklivõiga.pumpkin spice maitselisena ehk siis kõrvitsa maitsega enamvähem. Lisaks sellele nad riputavad oma maja külge ja ette igasuguseid kaunistusi, a la ämblikuvõrke, hauakivisid, luukeresid ja muidugi kõrvitsaid, hehe. Lähedalt vaadates pole need eriti jubedad, aga ausaltöeldes, kui ma eelmisel reedel 23 ajal pimedas koju sõitsin üksinda, siis pani kaks korda vaatama küll üks sõidutee kohale riputatud voodilina. :D And it gets me every friggin time! Ning ega puude küljes rippuvad mustad hiigelämblikud ka just sõbalikumad ei tundu! Agano õige möll läheb ikka 31. oktoobril lahti, kus terve õhtu jagatakse tasuta kommi! ;)
Peale selle sain jubehea emotsiooni tänasest spinningutrennist Ripped Ride, mis põhimõtteliselt oli tund aega ratta seljas elueest väntamist, samal ajal hantlitega ülakeha harjutusi tehes. It was NOT easy, aga oioi natuke rohkem ripped tunne on küll jah. :D See oli mu elu teine spinningutund ja treener oli kõige lahedam inimene ever - elas meile täiega kaasa, jagas näpunäiteid ja muusika oli ka väga mõnus. Eriti viimane lugu, Britney Work Bitch, mille saatel pidime sprintima terve loo ja järjest raskusastet tõstma ja samal ajal ta karjus meie peale, et You want a Maserati, you better work bitch! You want a hot body, you better work bitch! :D Naersin ja sõkkusin nagu segane, aga see oli uskumatult motiveeriv! Sinna tundi tuleb kindlasti tagasi minna, esiteks sest see polnud mulle lihtne (mulle ei meeldi, kui ma ei tunne otseselt mitte mingit koormust) ja teiseks sest see oli niiii fun. :D
PS See on juba ammu teada tuntud tõde, et kui sa tahad, et keegi sinu peale karjuks, siis lihtsalt mine kõrge intensiivsusega grupitreeningusse. Guaranteed!
Mõned kombinatsioonid on üllatavalt head, teised ei avalda nii väga muljet (pehmelt öeldes). Ja teist sarnast tähelepanekut, et nad täiesti hulluvad Halloweeni ajaks ehk terve oktoobrikuu võib igaltpoolt saada kõiki toite
Missiiisiisiis veel...Tulemas on tänupühad ja kuna mulle see püha otseselt midagi ei ütle, siis mis veel tähtsam - Black Friday!! Black Friday, kes veel ei tea, on üks suur ostupüha kui kõik suured megakaubandusketid alandavad meeletult hindu ja inimesed aiva hulluvad. Hulluda ma ei plaani, aga äkki väike iPad lendab mu korvi küll. Ja tõesti, siin minnakse hommikul poe ukse ette järjekorda et ikka paremat manti saada ja noh kui eestlane on valmis teise inimese jalge alla tallama suhkru- või kohvipaki eest, siis ameeriklane teeb seda 80" teleka või Apple arvuti eest. That's the reality.
PS Tulime lagedale 2 geniaalse joogimänguga: esiteks, vaata High School Musical 2'te ja joo iga kord kui öeldakse Wildcats. Kui see on tehtud, siis vaata Peeter Paani Disney multikat ja joo iga kord kui öeldakse Peeter, Paan või Neverland. Annan oma sõna, et läheb lõbusaks.

Vahest lihtsalt ei taju

Mõnikord läheb mul ikka veel meelest, et elan teises riigis. Nimelt ärkasin täna ilusti 8.30 paiku, mõtlesin et kuulaks raadiot hommikusöögi juurde. Raadio 2-te. Muidugi ei tulnud mulle pähegi see, et Eestis on kell 16 ja Madis ja Indrek on juba ammu koju läinud ning hommikusaatest pole enam lõhnagi. :D Ja mul kulus tubli pool tundi selle ära tabamiseks, kuna raadiost tuli ka ainult uudiseid. - . -
Teine sarnane juhtum: Hakkasin suure hurraaga porgandikooki küpsetama, kõik sujus imeliselt, panin rahumeeli koogi 175C juures ahju ja jäime ootama. Möödus umbes tund ja kook oli liigutades ikka veel vedel - kontrollisin veel retsepti ka, et oli ikka ju 175. Siis taipas keegi küsida, et oot kas me räägime Celsiusest või Fahrenheitidest? Et kas sa ikka teisendasid...Muidugi mitte! Ja nii haudus mu porgandikook ahjus umbes poolteist tundi, enne kui ahi 300F peale sai pandud ja asi liikuma hakkas.

Last days of summer

Sild Virginiasse, taustal see õnnetu Roosevelti saareke

Ootamatõmbankõhusisse vol 24

Nädalavahetusel nautisime veel viimaseid tõeliselt kuumasid päevi, laupäeval higistasime au pair meetingul, mis oli mõttetu nagu tavaliselt, aga vähemalt sain Susaniga ühe tähtsa asja joonde räägitud. Peale seda, nagu juba mainitud, veeresime suure hädaga parki, tehes oh-nii-20-kilomeetrise tiiru Georgetowni kogemata. Olen aru saanud, et kui sa oled tundmatul 4-realisel tänaval ja sa ei tea, kuhu sa lähed otseselt ja siis sa pead tegema saatusliku otsuse pöörata kas vasakule või paremale (sest pole teps mitte nii lihtne tehtud otsust muuta) ja SIIS sa seikled natuke veel ja SIIS avastab üks autos olijatest et "Ma tean kus me oleme!!!", on see lihtsalt parim tunne ever. Ja nii me tagasi kodu külje alla parki jõudsimegi. :) Siis hängisime veel minu pool, kuna kedagi polnud niikuinii kodus ja tegime uueks nädalavahetuseks plaane woop.
Pühapäeval otsustasime olla hästi tublid ja sportlikud ja hakkajad, algne plaan oli alustada kell 9 ratastega minu maja juurest. No alustasime kell 10 ja Safewaysse (toidupoodi) jõudsime a la kell 11 ehk see minek natuke venis. Ja esimese viie minutiga leemetasime nagu segased, sest ärgem unustagem - sooja oli siiski miski 30C ringis ja arvestades kellaaega, hakkas saabuma päeva kõige palavam aeg. Siiski vapralt sõkkusime edasi Georgetowni poole, kuhu viiv tee on maailma kõige kitsam tee, mis paikneb keset parki puude, kivide, kärestike ja kuristike vahel. Ja muidugi lookleb nagu uss paremale-vasakule-üles-alla. Seda mööda siis sõitsime oma linnaratastega, mis hakkasid sekundipealt libisema kui pidurit vajutada. I seriously thought that I might end up in a hospital. Õnneks nii hulluks asi ei läinud ja tegelikult oli ümbritsev loodus nii illos, et vahest küll unustasime ennast ära keset teed kilkama ja siis mõni natuke tüdinud autojuht pidi meie järel ootama, aga üldiselt oli väga väga väga kena silmale vaadata. Vahemaaks oli umbes 7 miili sinna ja 7 tagasi loomulikult ehk kusagil 20-25 km, AGA... Plaanisime minna Svea paadiklubisse, tõsta oma head paremat täis topitud seljakotid kajakisse ja aerutada ennast Roosevelti saarele, koorida seejärel ennast bikiinide väele ja lesotada. Kahjuks avastasime peale paadiklubisse jõudmist, et seal toimus samal ajal puuetega inimestele mõeldud jooksuvõistlus vms ja kuna rahvast oli meeletult ja kõik kanuud ja kajakid olid selle ürituse tarbeks eest ära paadisillale hunnikusse tõstetud, siis mõtlesime, et nah, sõidame parem ratastega otse saarele. Selleks aga pidime tegema umbes 3 miilise tiiru Lincolni Memoriali juurde, et sealt ületada suur autosild Virginiasse ja siis natuke maad tagasi sõita ja ületada jalakäijate sild Roosevelti saarele. Olime peaaegu et surmani väsinud, kuid sundisime ennast edasi rühkima, sest et mõtlesime, et saame saarel mõnusalt puhata. Nojah. Jõudsime jalakäijate sillani, mis oli suurte väravate ja kettidega kinni, otse loomulikult sellepärast, et valitsus on shutdownis. Mul pole selle kohta muud öelda, kui Kes kurask sulgeb SAARE?!?? Laiutasime seal käsi ja kirusime valitsust ja ameeriklasi ja mis meil muud üle jäi kui taaskord oma plaane muuta. Sõitsime samamoodi tagasi üle suure silla ja tagasi paadiklubisse ja seal keerasime ühele matkarajale (mis, muideks on enamasti asfalteeritud, nii et väga mugav ka ratastega ligi pääsemiseks) ja puhtjuhuslikult pöörasime ühes kohas metsa sisse ja leidsime imeilusa jõeäärse kivikuhja, kuhu pikalt mõtlemata ennast laiali pakkisime. Lõpuks ometiii! Olime NII näljased ja NII väsinud, et väike suplus jões ja kaasa võetud puuviljad tundusid kui parim asi ever. Siis viskasime pikali ja lehvitasime vanamemmedele, kes kajakitega mööda tuiskasid ja lihtsalt rääkisime maast ja ilmast. Ja siis tegime bikiinipilte nii, et tõmbasime nabad ribide vahele jee. :D Veetsime seal umbes 2-3 tundi ja siis mõtlesime, et tagasitulek võtab niikuinii topelt aja, seega peaks nagu minema asutama. Oh essänd see tagasisõit oli ka üks saaga. Valisime teistsuguse tee tagasi tulekuks, sest Utah-27th-Broad Branch lõik ehk see ilus aga hullumeelne tee on a) liiga kitsas ja b) liiga järsu tõusuga. Vaatasime, et parem tsillime mööda Beach Drive'i tagasi, no see oli küll parem variant tõusude mõttes, aga see kestis lihtsalt uskumatult kaua! Me mõtlesime, et me ei jõuagi enam kunagi tagasi ja kuna meie buttocksid ka hõõgusid juba parajalt, siis olime peale poolt tundi Beach Drive nautimist sunnitud möödujatelt küsima, et kas me liigume ikka õiges suunas. Liikusime küll ja jõudsime uuesti mõelda, et kui kaugel see Western ikka olla võib kui ümber nurga keerates paistis juba tuttav parkimisplats ja niimoodi suures õnnes pingutasime selle viimased pool miili ka lõpuni. Oehmoeh. Mõtlesin juba, et kui me nüüd vales suunas ka sõidame, siis ma oleks vist host-isale helistanud eriti hädise häälega, et ta meile autoga järgi tuleks. :D Aga see oleks tõesti olnud viimane häda, sest et noo me ikka olime hommikul nii härga täis ratturid, et anna minna. Lõppkokkuvõttes oli väsitav, aga amazing päev - nägime ilusat sügisest rahvuspargi loodust ja saime sõita 30 cm laiusel kõnniteeribal läbi autotunneli (kartsin kohutavalt, et kui põrkan vastu seina ja käbla käin, siis sõidab teiselt poolt minust kohe mingi auto üle. Aga ei käinud käbla), saime ennast Potomaci jõkke kasta (ja sama kiiresti välja joosta, sest kartsime, et mingi mutantalligaator ilmub sealt rohelisest põhjast kohe kohe välja) ja mõnusa hilissuvise päevituse saada. :) PS Tunnen ennast spordiklubis nagu mingi välismaalane, sest ma olen nii pruuuuun ja teised on kõik nii valgeeed, linnainimesed he he.
Lõpetasime õhtu...väljas söömas, aga kus...? Aa, Vapianos! See peaks isegi Eestis olemas olema ja sellise odava raha eest sai päris arvestatava kanapasta. :)
Esmaspäeval sain teada, et see kahtlane piiksuv heli, mida ma kodus olles kuulsin, on raadio, mis annab tornaadihoiatusi. Et ongi selline süsteem, et see hakkab lõugama siis, kui antakse tornado watch või tornado warning, esimene siis lihtsalt mainimiseks, et inimesed oleksid üldiselt ettevaatlikumad ja oskaksid midagi ette võtta kui tuleb eriti tugeva tuulega torm ja teine siis, kui tõesti on reaalne tornaado-oht. Meil oli õnneks ainult watch ja tegelikult ei juhtunudki mitte midagi, ainult sadas vihma tuulega koos pool päeva ja vsjo. (Tuletab meelde, et ma juba korra mainisin, kuidas ameeriklased kipuvad liialdama, eriti kui tegemist on turvalisuse küsimustega. Aga samas, äkki ongi parem lähenemine asjale kui see eestlaslik tagantjärele tarkus - räägitakse, kuidas ikka oleks võinud ja pidanud ja siis jäädakse järgmist korda ootama...?)

Ootamatõmbankõhusisse vol 31

Potomaci alligaatorite potentsiaalne elupaik

Upsides and downsides

Kõik au pairiks tulla soovijad ootavad ilmselt imelist aastat suures Ameerikas, aga reaalsus on tihtipeale teistsugune. Üks minu sõbrannadest alustas täna rematchiga, mis tähendab, et ta ei soovi enam oma praeguse pere juures elada/töötada ning alates tänasest on tal kaks nädalat aega leida uus pere (või uuel perel leida tema). Vastasel juhul sõidab ta päevapealt Saksamaale tagasi ja ongi nii. Kõlab natuke karmilt, aga sellised on programminõuded ja kahjuks või õnneks pole siingi olemas tasuta lõunaid ehk mitte keegi ei soostu sind päris niisama enda juurde elama võtma. Pealegi on meile erinevad viisanõuded ja kõik muu, seega tal pole mitte mingit muud võimalust riiki jääda niikuinii. Põhjuseks oli tema puhul osalt pere aga osalt ka kindlasti tema ise. Ta pidi hoolitsema 3-aastaste kaksikute eest ning detailidesse laskumata oli see tema jaoks ilmselgelt liig, kuna ta arvatavasti polnud enda jaoks piisavalt läbi mõelnud, mida tähendab 3-aastane laps ja millised on tema vajadused ja korrutanud selle kahega. Lisaks fakt, et ta polnud siiani oma elus päevagi töötanud ja kui nüüd pikad ja kurnavad töönädalad kulgema hakkasid, ei pidanud ta lihtsalt vastu. Samas on igal lool alati kaks poolt, pere oma ma siinkohal avalikult arutama ei hakka, aga võin öelda et rematchi otsus tuli sel neiul mitmete erinevate põhjuste koosmõjul. Nüüd lihtsalt loodame, et tal läheb kõik hästi ja ta saab siiski USAsse jääda. :)
Sellega seoses tahtsin veel öelda, et kuigi tundub, et tullakse siia aastaks lõbutsema ja see on kui paus kõigest raskest ja rutiinsest, mis kodus ootamas, siis tegelikult oleme meiegi ju igapäevaselt tööl. Ja ametis, mis pole üldse mitte kerge! Isegi mina tunnen ennast vahest õhtuti väga väga väsinuna, kuigi võrreldes mõne teise perega teen mina rohkem kui poole vähem tegelikke töötunde. Mis väsitab, on pidev valvelolek, sest kui tuleb kõne, et midagi on vaja või keegi kuskilt ära tuua või ära viia, siis ma pean selleks valmis olema. Loomulikult on mul päeva jooksul ka oma aeg, millal võin praktiliselt teha, mida tahan, kuid siiski on pilk pidevalt kellal, et mitte maha magada kooli lõppemise aega vms. Lisaks sellele ei ole meil tegelikult võimalust õhtul kell 5-6 ust kinni panna ja öelda, et meie tööaeg on läbi. Muidugi oleks see võimalik, aga siis ei maksa ka pere poolt oodata enda kohtlemist pereliikmena - sellisel juhul sa tõesti oled ka nende jaoks justkui alluv, kes lihtsalt juhtub elama nende majas. Kuna mina tahtsin saada selle pere osaks üheks aastaks, siis loomulikult ei tule selline käitumine kõne allagi. Muidugi üritab pere olla minu suhtes mõistev ja anda mulle vaba aega, eriti kui mul on ametlikult vaba päev ja isegi kui ma olen oma vabal päeval kodus, tegutsemas oma toas. Aga siiski, kui tekib näiteks olukord, et mõlemad vanemad peavad välja jooksma tunnikeseks ning last ei saa kaasa võtta ning ma olen oma vabal päeval lihtsalt niisma kodus, olen ma loomulikult nõus selle tunnikese lapsega veetma. Ja see, et sa oled tegelikult 24/7 valmis ja olemas, teeb minu jaoks isiklikult selle töö otseselt raskeks. Ja sellepärast ma ootan pikisilmi järgmist neljapäeva, kuna mu pere sõidab nädalaks puhkusele! :D Mina jään kutsuga kahekesi kodu valvama ja mul pole absoluutselt mitte midagi selle vastu, et saan omaette majas pesitseda, sõpradega filmiõhtu teha ja lihtsalt OLLA. Vahest kui lapsega räägime, on tal keeruline aru saada sellest, miks ma vabal päeval tahan midagi kodust väljas teha, väljas õhtust süüa või miks ma niiväga seda puhkust ootan. Tema jaoks on see kodu ja pere, kellega ta on praktiliselt terveks eluks kokku loodud, minu jaoks on see ikkagi ennekõike töökoht (ja kuigi pere on väga tore jnejne, pole nad ju siiski minu) ja kuna mul on aeg-ajalt võimalus teha midagi neist eraldi, siis ma seda võimalust ka kasutan. Kõlab võib-olla natuke valesti, tänamatult ja isegi õelalt, aga siiani olen kogenud, et teised au pairid mõistavad seda tunnet kõige paremini - sa lihtsalt vajad nädalas ühe päeva puhkust kõigest sellest. Ja samas annab see uut energiat uueks nädalaks, et jälle reedeni vastu pidada. :)

Eile kõrvetavkuumal päeval tegime pargis pikniku :) Enne seda eksisime autoga tunniks ajaks ära Georgetowni, aga meh :D Lõpp oli õnnelik!

In a nutshell

Lühidalt: valitsus on shutdownis ehk enamus riigiteenistujaid on nädalasel palgalisel ja mõnel juhul ka palgata sundpuhkusel ja miski/keegi ei tööta, välja arvatud essential workers ehk siis hädavajalikud ametid nagu transporditöölised ja hädaabi-inimesed. Pidime laupäeval minema oma au pairide grupiga Kapitooliumisse tuurile (taaskord minu jaoks), aga ilmselt jääb see ära, kuna kõik riigihooned ja muuseumid ja whatnot on suletud. Kogu seisak toimub sellepärast, et senat ja kongress vist ei suuda riigieelarves kokku leppida. VIST. Milleski on nad igatahes eriarvamusel.
Eile lasksid politseinikud Kapitooliumi juures maha ühe noore naise, kes ei kuuletunud autoga peatumiskäsule ja suundus täiskiirusel politseinike poole. Nüüd on sellest üleval suur teema, et miks ikkagi ja kuidas ja mis. Tundub, et pooliku teadmisega liialdamine on ameeriklastele tüüpiline, st raadios räägiti päeval laskudest Kapitooliumi juures ja see kõlas nagu maiteamitmes terrorirünnak, kuigi tegelikult olid laskjateks hoopis politseinikud ja lugu üldse teistsugune. Mõnes mõttes muudavad kõik inimesed oma versiooni juhtunust, kuid siin saab kõigest automaatselt kümnekordne oht või hädaolukord. Ses suhtes imestan, et minu autoga kergest äärekivi riivamisest pole saanud vanemate silmis superavariid vms, kuna mu kallis hoolealune jagab kõike, mis juhtub (pole üldse ju paha, AGA) ning seejuures lisab päris palju uusi seiku. :D Vahepeal on naljakas, teinekord mitte nii väga. See selleks.
Sain "tuttavaks" kahe Eesti au pairiga minu piirkonnas, ühega peaksin täna kohtuma ja teine on ka hästi tore, isegi Võru tüdruk. :D What are the odds... Igatahes tundub, et Eesti neiud on asunud vallutama DC-d.

Käisime eile India buffeerestoranis lõunat söömas või teisisõnu - eat all the chicken tandoori you can fit in your belly! Ja peale seda ostsin Georgetown Cupcakes'ist endale ja lapsele koogi. Minu oma nägi päris isuäratav välja ja kandis nime Chocolate2 (ehk šokolaad ruudus) ja oli põhimõtteliselt šokolaadimuffin šokolaadiglasuuriga. Pealtnäha polnudki nii jube, aga appi, kui ma seda hammustasin, siis oli see isegi minu jaoks kaugeltki LIIGA šokolaadine! Õõõhh! Selline tunne nagu oleksin tillukese koogiga ära tarbinud terve kuu suhkruvajaduse. Ja see on üks viga, mida ma alati siin olles teen - ma mõtlen, et ma armastan šokolaadi ja siis valin alati kõigest kõige šokolaadisema variandi ja peale esimest ampsu kahetsen, et vaniljet ei valinud.
US Top Tip #1: Ära mitte kunagi, ma kordan mitte kunagi vali topelt/kahekordset/tumeda-heleda segu/vms šokolaadiga varianti. You will be disappointed. And will develop diabetes.

Aga kui sa diabeetust ei taha, siis osta uued jooksutossud and run ALL the miles! :)