Elu nagu filmis

Let's go south!

Nonii, väike update taaskord tulekul. Esiteks, sain teada, et minu "haigus" polnud üldse mitte haigus (alguses ilmselt oli küll külmetus), vaid allergia! Kannatasin nii kaua just sellepärast, et mul pole elus ühtegi allergiat olnud, vähemalt mitte nii tugevalt...Hostvanemad pärisid, et miks mu nohu ei lõpe - vastasin, et sõin just paki nohutablette ära, aga kasu ei miskit. Seepeale arvasid nad, et ma võiks proovida allergiavastaseid rohtusid. Mõtlesin, et kaotada pole midagi ja ostsin ninasprei, sest ma olen praktiliselt jaanuarist saadik igasuguste rohtude peal olnud ja lihtsalt ei jõua enam. Ja oh imet! - kasutasin seda spreid kuskil 3-4 päeva ja vastik paks nohu oligi kadunud! :) Olen õnnelik, et saan  nüüd hingata, aga samas loodan, et see allergia mind nüüd eluksajaks saatma ei jää, sest see nohu oli ikka päris kohutav. :( Loodetavasti on tegemist mingi siinse taimega, mille õitsemisaeg nüüd läbi sai ja koju tulles ei kordu järgmisel kevadel sama jama.
Eelmisel nädalal olin jälle üksi kodus laupäevast laupäevani, aeg möödus suhteliselt sündmustevaeselt, kuni reedeni...Oeh. Ärkasin mingi hullema kobistamise peale ja läksin alla vaatama, millega koer on hakkama saanud. "Hakkama sai" ta sellega, et tema tagajalad ei liikunud ja ta ei saanud kõndida ja vedas ennast trepist üles! :O Okei, lasin ta õue pissile - sellega sai ta kuidagi hakkama, söögiisu oli ka suur nagu tavaliselt, aga jalad paistsid ikka kuidagi kanged ja istuda ta ka ei tahtnud, rääkimata jalutama minekust. :( Mul oli selle aja peale juba julmem paanikaosakond - helistasin hostisale Coloradosse (neil oli kell 4 hommikul hue hue) ja halasin, et issandjumalmisnüüdsaabRadaronhalvatudmamegakardanjnejne. Ta oli, et okei rahu rahu, vii ta loomaarsti juurde. Panin Radarile vesti selga ja tõstsin ta autosse ja kimasin loomaarsti juurde. Saime suhteliselt kiiresti jutule ja no pikk lugu lühidalt - arst ütles, et seljaprobleem. Hostema ütles, et Radar va ull sõi väetist või muud jura, sest see pole esimene kord kui selline lugu juhtub. Igatahes, kutsu sai kahte erinevat tüüpi valuvaigisteid ja peale nende sisseandmist läks tal tuju kohe märgatavalt paremaks ning õhtul juba jooksis ringi. :) Üritasin teda hoida siiski väga hullult jooksmast ja treppidest üles-alla krõbistamast ja praeguseks on ta juba täitsa nagu vanamoodi Radar. Läks õnneks, alguses ma juba värisevate kätega mõtlesin, et äkki mina tegin midagi või jätsin tegemata ja nüüd pere koer pannakse sellepärast magama, oh god...Aga õnneliku lõpuga lugu oli siiski.

Plaanime Sveaga uut roadtripi, seekord Birminghami, Alabamasse, läbi Kentucky ja Tennessee osariikide. Lisan kaardi ka selle kohta, no praegu kõik väga lahtine veel, aga loodetavasti läheb õnneks. :) Sõidame teoreetiliselt 10 h jutti, praktikas ilmselt teeme suuremates linnades peatusi või otsime mingeid teeäärseid vaatamisväärsusi välja - põnev põnev!! Ehk varsti juba lõunaosariikide muljed!