Vahetunud nädal

Peale reedet tulevad sõbrad laupäev-pühapäev, peale mida saabub uuesti hirmuäratav esmaspäev, isegi kui sulle tundub, et kõik on nii hullusti (või hästi), et enam pähe ei mahu ja maailm võiks sellepoolest kasvõi seisma jääda, aga vot ei jää. Väga filosoofiline algus sellele jutule (haha, #tweetlikeJadenSmith: If a man exits a room on the right, has he really left?), aga tegelikult tahtsin rääkida oma uskumatult pikana tundunud nädalavahetusest.

Annapolise jahiklubi elanikud

Algas see reedel minu koerasaba tööpäevadega, saime kenasti kaubamajas lapsele puhkusereisiks bikiinid ostetud ja kleidi ka veel, kõigil hea meel. Õhtul korraldasid hostvanemad mulle õhtusöögi, kuhu ma alguses ei tahtnudki väga kedagi kutsuda, sest some sh*t has gone down lately, aga kuna Vanessal polnud midagi teha, siis kutsusin alguses ainult tema. Ja hiljem tahtis Svea ka ühineda, seega seltskond aiva kasvas. Sõime-jõime-jutustasime, võtsime kokku oma peaaegu-et-läbitud aastat. Minu suureks üllatuseks läks laps (taaskord) täiesti endast välja, nuttis ja halas, et kuidas ma ikka lahkun ja miks jnejne. Oeh, sellistes olukordades tekib kuidagi alateadlikult tunne, mis ei lase sul endal aru kaotada, kui teine inimene sinu kõrval on lihtsalt üks hunnik õnnetust. Seega, üritasin teda maha rahustada ja selleks kulus tubli pool tundi, enne kui sain tüdrukutega majast lahkuda, et kokku saada Floraga, kes teadupärast ka minekul, kuna kõik me koos ju saabusime. Igatahes, päris rusutud tunne oli ja parajalt väsinud ka kõigest sellest hullusest, seega kuhugi külapeale pidutsema me ei jõudnudki, vaid nukkusime rahulikult koju tagasi ja vajusime voodisse.
See-eest, laupäev, oo imeline laupäev! Hommikut alustasin mõnusa sissemagamisega, peale mida korjasin autosse Svea ja Vanessa ja sõitsime Georgetowni brunchi sööma kohas nimega Farmers Fishers Bakers. Põhimõtteliselt nagu nimigi ütleb, võib sealt kõikvõimalikke toite leida, boonuseks värske tooraine ja kohapeal valmistamine. Makstes 30$ võid seal süüa niipalju kui magu mahutab ja veel lisaks, sest et keegi sind lauast ära ei aja ja niimoodi saab käia buffeelaudades mitu mitu ringi. Peale selle jalutavad ringi ettekandjad, kes pakuvad sulle väikest krevetiampsu või pitsat või midagi muud proovimiseks. Kohvi on piiramatu ja hinna sees - no mida sa hing ühel kenal laupäevahommikul ikka tahad! Sõime seal kohe päris tükk aega ja heietasime oma elukesi, kuni Vanessa pidi tagasi koju minema, et lapsed üles korjata. Meie Sveaga pungusime jälle kaubamajas, mina olin oma suveniirid ja kingitused juba reedel kokku ostnud, seega ma olin sellises soovitajarollis rohkem ja parem ongi, sest nagu alati on finantsidega kitsas. :) Aga ei kurda, sest et õhtupoolikul korjas mind autopeale Andrew ja me sõitsime Lääne-Virginiasse, linnakesse nimega Harpers Ferry. Mäed olid ilusad ja vaated kiirteelt olid ka super, linnake ise oli miski kodusõja aegne tähtis punkt, seega oli seal väga palju ajaloolist hõngu (ei, reaalselt, seal lõhnas nagu 19. sajand) ja külastajate jaoks olid paljud ennast riietanud ajakohaselt ja telkisid seal ja kuivatasid oma pesu nööripeal, mitte kuivatis. Jalutasime seal päris tükk aega ringi, kuni pimedaks läks, peale mida sõitsime tagasi Rockville'i jaaaaa ausaltöeldes ma ei mäleta, kas me midagi veel tegime õhtul või ei. :D Ilmselt mitte, sest kell oli palju ja olime mõlemad väsinud...

Kõik eelnevad Harpers Ferry

Pühapäeval magasime lõunani, või pigem Andrew magas ja ma mängisin oma iPhonega ja siis hakkasin teda torkima, et ta üles ärkaks lõpuks ja liigutaks. Sätt sätt, alguses tahtsime sõita nii 3 tunni kaugusele mingi järve äärde vms, aga kuna kell oli juba pärastlõunasse jõudnud kogu selle hangumise peale, otsustasime tunnikese kaugusel oleva Annapolise kasuks. Annapolis on Marylandi osariigi pealinn, kena lahe ääres asuv linnake, selline veidi kaluriküla õhustikuga. :) Minekul otsustasime sõita üle Bay Bridge'i mis on üks ilmatuma suur sild üle lahe - väääga vinge elamus! Tahtsime mere äärde ka minna, aga selle eest taheti mingit parkimisluba, mida meil polnud, seega võtsime suuna tagasi Annapolise poole. Kõndisime seal ka niisama paar tundi ringi, jõime Starbucksi frappucinosid ja vaatasime ilma ja inimesi. Peale tagasi jõudmist vaatasime terve õhtu halbu õudusfilme, traditsioon jee. :D
Aga mis muud, kui pilte!

PS, ostsin endale lisakohvri! Aga tänu IcelandAiri lahkusele saan koguni kaks suurt 23 kilost kohvrit kaasa pakkida ilma lisatasuta! Vahest peab vedama ka