South Carolinaaaa!

Back on the road

Oh kogu see reis oli üks suur saaga, aga siiski lõppes õnnelikult. :D Nagu alati, ma alustan oma lugusid hästi hästi algusest ehk neljapäevast. :) Olime rendifirmast auto broneerinud kella 12ks, firma asus Reagani lennujaamas, mis on Virginias ja kuhu metroo sõidab 45 min. Noo, hakkasime varakult minema, et õigeks ajaks jõuda. Õigesse kohta viis meid lugematu arv koridore, lift, eskalaator ja lõpuks tasuta buss. :D Oehmoeh. Igatahes, jõudsime kohale, ise jube närvis, et midagi läheb niikuinii nihu või unustasime mingi eriti tähtsa paberi koju vms. Kõik sujus kenasti, kuni maksmiseni - saime kasutada deebetkaarte, AGA nad ei öelnud meile enne kaardi läbitõmbamist, et deebetkaardiga maksmisel teeb arvuti kohapeal krediidikontrolli ehk vaatab, kas su kaardil on piisavalt raha. Meie kaartidel oli raha, aga me ei teadnud (ja nad ka ei öelnud seda väga mugavalt), et olenemata rendiauto hinnast peab kaardil olema vähemalt 350$. No selge, me olime just enne sularaha välja võtnud, niiet meil seda polnud ja kuna ta tõmbas läbi nii minu kui Svea kaardid, siis neid me järgmised 24 h rendi eest maksmiseks kasutada ei saanud. Meil oli juba nutumaik suus, vaatasime et nojah, siia meie suur roadtrip siis jääbki. Aga mul lõi lambike põlema - hostisa krediitkaart! Helistasime talle ja küsisime luba seda kasutada ja ta oli nõus! :O Hüppasime lennujaamas kilgetega õhku ja panime taas tasuta bussi jaama poole jooksu (olime juba rendifirmast lahkunud, sest lootus oli kõik läinud) nii, et koristajaonu hõikas No running!!. :D Igatahes, LÕPUKS saime oma auto kätte suure surmaga, aga oiiiii oioi, kui välja sõitis värskelt pesust tulnud Jeep Liberty. Did we feel super cool or whatttt. Ma olin tiba närvis, sest ma pole kunagi suure autoga sõitnud, veel vähem DC kesklinna liikluses. Muidugi me eksisime ära ja tegime 3 x samas kohas vale pöörde, mis viis meid koguaeg tagasi lennujaama. DCs (ja ilmselt paljudes teistes suurlinnades) on liikluskorraldus enamasti selline, et kaugemaid kohti ühendavad suuremad teed kõrgemate kiirusepiirangutega ja need teed on ehitatud nii, et 2-4 sõidurada liigub ühes suunas ja samapalju teises, AGA konks on selles, et kui sa juhtud tegema vale väljumise või pöörde, siis sa oled sunnitud sõitma x arv kilomeetreid vales suunas, sest vasakpööre pole lubatud või see pole lihtsalt võimalik. Novot, sellepärast me sattusime alati tagasi selle neetud Memorial Bridge peale, mis viis meid tagasi Virginiasse. Lõpuks siiski tegime silla lõpus õige pöörde ja saime koduteele minekut. Oehhhh, olime selleks ajaks juba muidugi lootusetult hiljaks jäänud lastele kooli järgi, tegelikult ma oleks tehniliselt isegi jõudnud enamvähem, aga ma võtsin Friendship Heightsist metroo juurest oma auto ja üritasin kooli kimada, aga terve Westerni tänav oli üks suur teetööde paradiis ja siis ma lihtsalt istusin 15 min liikluses kinni (muidu sõidab seda vahemaad kuskil 5-7 min). Õnneks polnud sellest midagi, sain lapse kätte ja kõik laabus. :)

Everyone, meet Olaf :) Truu kaaslane 1700 km

Õhtul kell 11 laadisime oma pakid autosse ja alustasime sõitu, mina olin esimene julge. :) Põhimõtteliselt oli tee väga lihtne peale seda, kui jõudsime kiirteele välja - 850 km otseteed, kiirusepiirang 120km/h, ainult sõida. :D Peale 4 tundi vaatasin, et op olen liiga väsinud ja vahetasime Sveaga, aga tegelikult oli öösel sõita suhteliselt lihtne, me arvasime, et läheb raskemalt. Panime autole nimeks Olaf ja GPS oli täiesti Helga moodi. Kirjutasime spetsiaalselt sõiduks roadtripi CD ja kuna Olafil olid super kõlarid, siis keerasime raadio põhja ja laulsime 8 h One Directionit. :D This is how you make a roadtrip, people. Igatahes, jube lõbus oli ja energiajoogid ja magamatus tegid selle veel lõbusamaks. SCsse jõudsime kusagil 9.30 ajal ja sõitsime otse mereväebaasi lõpetamisele, seda otsisime ka ikka jupp aega. :D Aga kõik olid jubesõbralikud seal ja onu väravas oli isegi Tallinnas käinud ja ütles et Eesti ikka nii lahe koht, ma olin et OMG sa oled esimene inimene, kes üleüldse teab Eestit, I like you! Igatahes, see lõpetamine oli nagu lõpetamine ikka, ainult kõik olid jubekorralikud. Peale seda saime kuttidega kokku ja läksime IHopi sööma, see on mingi pannkoogi joint selline. Siissss kutid tahtsid vormidest välja saada, seega me sõitsime tagasi baasi ja nad vahetasid riided ja siis me võtsime hoopis nende auto ja sõitsime randa weee! Ilm oli ilus, aga jahe, aga ilus, seega lollitasime rannas ringi jupp aega, kuid siis võttis väsimus maad ja me liikusime oma hotelli. Hotell oli mingi lambi koht, aga täiesti normaalne odav, puhas, vaikne ja teenindus oli ka tore, nii et polnud millegi üle kurta. :) Käisime kiiresti duši all ja siis lihtsalt vajusime voodisse, tegime pooletunnise uinaku ja siis mõtlesime, et eehh me nii vässud, et võibolla läheme lihtsalt õhtust sööma ja siis hängime kusagil ringi ja siis koju. Aga ei.

Tall guys are tall

Juhtus hoopis sedasi, et kõigepealt tõesti sõime õhtust, aga siis kutid olid, et no peole ka või, me olime et eemm...okeeiii...noo...okeii. :D Pikk jutt lühidalt, me veetsime õhtu ühes Charlestoni geiklubis tantsides like there's no tomorrow. Tõsiselt lahe, inimesed olid nii naljakad, aga toredad, mitte kedagi ei huvitanud kuidas keegi välja näeb, ses suhtes ega meiegi polnud ju peole minekuks valmis - talvesaapad ja mingi suvaline pluus, mhm. Üliiiii lõbus, kuigi mõnest asjast tahab ajalugu siinkohal vaikida. :D Sry guys, küsige Skypes. Koju jõudsime kuskil 3 ajal, kohe magama, magama magama, magasime kuni järgmise lõunani enamvähem. Siis helistasime poistele ja nad lubasid tulla 20 minuti pärast, aga tulid 1 h ja 20 min pärast ja leidsid meid voodipealt, üritamas jalgadega lage puutuda. Jah.

F-f-f-f-freezing but smiling

Ilm oli vihmasem kui reedel, aga soe, seega otsustasime võimalust kasutada ja ookeani ujuma minna. Tegelikult polnud SC üldiselt üldse mingi megasuvine koht, aga vaatasime et kui juba üleüldse see sõit sai ette võetud, siis miks mitte hullumeelsete ideede lainel jätkata. Heitsime talvejoped seljast ja jooksime bikiinide väel lainetesse ja kui jalad juba külmast tuimaks muutusid siis oli päris nitsevoo. :D Siis toppisime riided tagasi selga ja läksime Starbucksi soojenema ja tuli välja, et me nagu kohalikud staarid pärast seda nalja, sest kõik inimesed tulid vastu ja tegid silma, küsisid et noo oli soe või et kuidas me ellu üldse jäime. :D Haha, northeners, mis seal muud. Peale seda oli kell juba suht palju, seega mõtlesime, et mida veel teha. Sõitsime mingisse suurde parki, kus toimus jõulutulede festival, mis oli niiiiii laheeeee! Sai autoga läbi pargi sõita ja kahel pool olid kõikvõimalikud tegelased, loomad, jõuluteemalised asjad jnejne ja siis oli veel eraldi ala, kus sai niisama ringi jalutada ja mingit nänni osta ja karusselliga sõita ja jõuluvanaga pilti teha ja otse loomulikult me tegime seda kõike, missest et me juba suured. :) Õhtuks jõudsime tagasi linna, alguses tahtsime veel ühte linnaekskursiooni teha, aga kuna vihma sadas ikka päris korralikult, siis otsustasime selle järgmiseks korraks jätta. Läksime hoopis kinno ja siis vedasime ennast jubeuniselt IHopi ja sõime ja siis venisime hotelli magama.

Folly Beach, SC

Palmipuud põhilised

Holidays are comin

Koduns xmas tree

Ja nii ta on, peale tänupühi aktiveerusid jõulutuled ja täispuhutavad lumememmed, tagasi enam ei vaadatud. Minu jaoks oli vahepeal olulisem oma sünnipäeva tähistamine, jei. :) Kutsusin paar sõbrannat külla ja tegin neile ja perele õhtusöögi, peale mida istusime kamina ees ja puhusime niisama maast ja ilmast juttu. Päris kaua aega pole nii rahulikku sünnipäeva olnud, aga samas ei jäänud midagi olulist tegemata ega nägemata (ja järelpidu tuleb sel nädalavahetusel, niiet küll saab lammutada ka :D). Kingitused olid väga armsad, Svea ütles, et otsis San Fransiscost JUST SEDA mütsi poest, mis oli 40 min autosõidu kaugusel, ühesõnaga kui ma peaksin selle ära kaotama, siis she's got a can of whoop ass ready for me. :) Pühapäeval, õigel päeval ei teinud midagi erilist, kuna siin hakkas lund sadama (mis on kohalike jaoks jube suur sündmus) ja teed olid suhteliselt libedad. Sõitsime Svea ja lapsega Wheaton Westfield kaubamajja (PS iga kord kui ma ütlen "kaubamaja" on mul tunne, et see sõna ei anna Ameerika kaubanduskeskustele piisavalt au. Siin ei ole kaubamajasid ega kaubanduskeskuseid. Siin on...kaubandusmonstrumid), kus me aitasime üksteisel secret santa kingitusi välja valida. Oeh, lõpuks sõime Subways lõunat ja suundusime tagasi koju, peale mida reisisime edasi Starbucksi (host ema manitsuste saatel ise terveks jääda ja mitte autot lömmi sõita), kus plaanisime oma sellenädalast roadtripi.
Sellest siis lähemalt. Plaanime homme õhtul/öösel alustada 8 tunnist autosõitu Lõuna Carolinasse, Charlestoni. Loodame, et ilm on kuum ja rannad on ilusad. :D Tegelikult jäi meil see minipuhkus peaaegu et ära, sest avastasime, kui raske on rentida autot, kui sa oled a) alla 25-aastane, b) ilma krediitkaardita. Lõpuks siiski leidsime ühe firma, kes polnud nii kitsi ka noortele  deebetkaardiomanikele autot laenamast. :D Eks homme paistab, millega me sealt tagasi tuleme. Igatahes, ülehomme samal ajal juba Lõuna Carolinast teated.
Nädala alguses sadas veel lund ja paanika aiva süvenes ehk esmaspäeval ja teisipäeval jäi kool ära, sest reaalselt maas oli 2 cm lund. - . - Ei teadnud, kas naerda või nutta, kuna olukord tundus lihtsalt nii absurdne. Nad soolatasid ja kraapisid praktiliselt kuivi teid niied sädemed lendasid, väga mõttekas. No igatahes ma sain 2 täispikka tööpäeva kirja, lumememmed ehitatud ja lumesõjad peetud ja isegi piparkooke küpsetasime eile. Ja peale kõike seda me Sveaga lihtsalt palvetasime, et kolmapäeval kool toimuks (ja toimuski). Ma ei sattunud sellest lumest üldse nii vaimustusse, sest minu jaoks on loogiline, et millalgi detsembri kandis hakkab lund sadama, no ja kui hakkab siis ikka korralikult. Siin said kõik ataki sellest lihtsalt ja ma kohe üldse ei suutnud endast samamoodi välja minna selle lume pärast.
PS Piparkoogid pole üldse nii head, kui Eestis, sest isegi nende retseptiraamatud annavad üheks koostisaineks melassi (mingisugune siirup, ei ole pruunistatud sulatatud suhkur) ja suurema koguse ingverit, ehk need oleks maitselt nagu mingid ingveriküpsised JA ilmselt kuna koostisained on tsipa teised, tulevad piparkoogid ka natuke imelikud heledad, mitte tumepruunid nagu meil. Meh. Olen jätkuvalt kõige isetehtud toitude pooldaja, mulle kohe ei istu see Ameerika suhtumine, et oh kõike saab ju poest valmiskujul osta (tainast, glasuuri, igasuguseid kreeme, moose, kastmeid jne). Aga kuhu jääb niimoodi isetegemiserõõm? Alles vaidlesime lapsega, sest tema tahtis taina segamiseks kasutada miksrit, aga mina käsi. Võib-olla on asi selles, et ma võtan söögitegemist üldse natuke loovamalt, ma vahest ei raiska üldse aega ainete täpsele mõõtmisele, natuke seda, natuke teist ja küll toimib. :D Aga nemad satuvad igakord paanikasse, kui piinlikult täpselt retsepti ei järgita. Gosh. Relax.
Ja peale selle saab ise koostisaineid kokku segades hoopis paremini kontrollida, kui palju midagi sinna sisse läheb ja kui kvaliteetsed on toorained...Ma valin alati enne muna, jahu, või ja suhkru, kui valmiskujul misiganes koogipulbri, kus on enamasti kõik samad koostisained, aga pulbri kujul. - . - Pluss säilitusained, õõhhhh.
Samas on nad niivõrd harjunud selle teadmisega, et kõik tuleb poest. Mu laps pole kunagi hammustanud õuna, milles oleks õunauss. Siis ma rääkisin talle, et päriselt looduses ei ole üldse nii, et õunapuul on kõik õunad ilusad ühesugused ümmargused ja sama värvi nagu poes, et looduses on ilusaid, aga samas väikeseid krimpsus ussitanud õunu ka. Ja tavaliselt ta veel ei usu mind ja läheb küsib vanemate käest. :D Samamoodi ma rääkisin, kuidas vorsti tehakse (soole sisse), siis ta ka arvas, et ma ajan talle kelbast niisama ja läks küsis järgi. :D Ma arvan, et kui ta mulle kunagi külla tuleb ja me metsas mustikaid sööme ja seeni korjame, on see talle hullem eksootika. Vahest peab ikka meelde tuletama talle, et pole vahet kas sa teed selle asja ise või ostad poest, algained on ikka samad (a la piim tuleb lehmast niiehknii). Crazy Americans.

Thanksgiving, the next big thing

Mul pole hetkel eriti aega pikalt postitada, aga AGA! Ma lihtsalt pean 'ära jagama, et I shot a friggin crossbow yesterday! :D Perel, kelle juures me enamuse päevast veetsime, oli suur kelder täis relvasid, sest see pereisa oli kirglik jahimees ja nende maja asus ka kusagil pärapõrgus, kus maja ümber pole mitte midagi muud kui mets ja teist maja sa ei näe, vot siis, ei ole need USAkad ka nii abitud ja linna- ja tehnikalembesed (mis sõna...) kui esmapilgul tundub. Aga siiski, ma hängisin mingite tüüpidega keldris ja kui teised magustoitu sõid, ma lasin vibu. :D Muidugi tehnilises mõttes oli kõik ikkagi jahinduse viimane sõna, aga mul oli lihtsalt tunne nagu mingis actionfilmis. Ja ma olin päris hea selles vibulaskmises ka veel kusjuures! Keegi surma ei saanud ja nool lendas täpselt märklaua keskele. Aaaw yeeees!
PS Tänupühast endast detailsemalt juba hiljem ;)

Sellist saingi näppida!

*Hiljem*
Okidoki, mõnus lõuna Red Bulli näol olemas jaaa kirjutamine alkaaa nyt.
Tänupüha algas juba hommikul, kui tegime ettevalmistusi minekuks ja üritasime last elule aidata, sest ta oli kuskilt palaviku ja külmetuse saanud ja istus voodis nagu oleks kohe minekul. No lõpuks saime kõik oma asjad pakitud ja autosse ka surutud, külastasime papat ka veel enne minekut ja oeh moeh, asusime teele. Paar, kelle majas kogu üritus toimus, elas u tunniaja sõidu kaugusel meie kodust. Nende maja oli suht hiiglaslik minu jaoks, koos meeletult suure maalahmakaga selle küljes ja mõelda vaid, nad elavad seal ainult kahekesi ja täitsa nooremapoolsed inimesed teised. Nojah, sellepärast oligi neil aega ja ruumi ja tahtmist kutsuda külla 32 (!) inimest ja neid sööta-joota-lõbustada. Enamus kohalviibijatest olid omavahel kuidagi sugulased ja mul oli kohati suht imelik, sest kõik 31 inimest olid sama nägu ja siis olin mina. :D Ja see, et nad kõik sarnased välja nägid, ei teinud nimede meeldejätmist ka kergemaks. Ja muidugi oli seal veel 2 Grace'i, 2 Clare'i ja 2 Jacki. - . - Aga kõik olid jubesõbralikud ja toredad ja pidin 10 korda seletama kus Eesti ikkagi asub ja ühele isegi kaardi peal näitama ja siis jutustama, et miks ma siia tulin ja mis ma pärast edasi teen ja kas Eestis ikka seda ja teist ja kolmandat on (ehk mis isendid me sellised üldse oleme). Nad olid meeldivalt üllatunud, et mu inglise keel on nii hea (doh, me ei räägi vene aktsendiga nagu Hollywoodi filmid meid tahavad kujutada - . -) ja muudkui pärisid, et kas meil Eestis ka tänupüha peetakse ja mis ma üldse arvan sellest jandist. Niisiis, tutvumise osa sai tehtud ja siis kõik sädistasid ringi niisama kuni toimus suur sündmus - kalkuni fritüüri laskumine. Põhimõtteliselt kõik rahvas jooksis õue ja neil oli suur pott kuuma õliga, kuhu siis piduliku vaikuse saatel toores terve kalkun sisse langetati ja peamine oli kuulata õli prõksumist. :D Yeah, ma olin ka, et okei...me...vaatame...kalkunit õlisse minemas...eeem jah. Aga nende jaoks oli see oluline osa õhtust. :) Peale seda osad vaaritasid süüa ja siis oli neil söögitoas kaetud üli ilus pikk laud, kuhu üllatavalt kõik külalised lahedalt istuma mahtusid. Toidud olid klassikalised tänupüha toidud, aga kuna külas oli väga palju erinevaid inimesi erinevatest riigi nurkadest, siis sõime üheskoos nii Texase sibula-porgandikastet kui DC kartulipüreed kui veel igasuguseid põnevaid asju, mille päritolus ma pole kindel. Peamised komponendid olid siiski kalkun ja kõrvits (nii püreena kui koogina kui muffinina...you name it), aga väga hea oli näiteks pistaatsiasalat (vahukoor, ananass, pistaatsiapähklid, ülimagus) ja pooliku apelsini sees serveeritud kõrvitsa-apelsinipüree mini vahukommikoorikuga (om friggin nom). Huvitav oli see, et nad serveerisid soolast ja magusat samal ajal, nt ühelt poolt tuli kalkun ja teiselt poolt vahukoor. :D Aga kõik oli väga maitsev ja kui rahvas oli kõhud täis puginud, siis kõik niisama hängisid ringi ja rääkisid juttu ja mul oli vahepeal väga awkward olla, sest ma ei tea ma pole nii hea small talkis ja oma õigustuseks - ma olen ju selle külma eestlase verega, mis teha. Aga siiski kõik olid väga toredad, sel vaheajal toimus ka mu keldriseiklus yay, peale mida otsustasime noortega pimedasse metsa matkama minna. Noo mõeldud tehtud, võtsime 2 puudlit ja ühe retriiveri ka kaasa (mida ideed....), katsu sa 90 kraadisest märgade lehtedega kaetud nõlvast alla minna linnasaabastega, puudel kaenlas. - . - Not a very pretty sight, mul oli rohkem hirm koera pärast, sest ma kartsin, et kukun talle peale vms. No igatahes, üksteise järel kukkudes me tegime selle matka tiiru ikkagi ära ja jõudsime maja juurde tagasi, kell hakkas saama 10 õhtul ja enamus rahvast oli juba lahkunud ja kuna laps hakkas ka vinguma juba, et ta mega väsinud jne, siis pakkisime ennast jälle kokku ja sõitsime tagasi koju. Awesome host vanemad ütlesid, et mine maga täiega sisse homme, kui tahad ja ooo yees seda ma ka tegin. :)
Ühesõnaga väga tore üritus, natuke nagu meie jõulud, aga ilma kingituste ja kuusepuuta, kuigi mõte jääb suuresti samaks - olla koos oma pere ja lähedastega ja veeta niisama koos mõnusalt aega. :) Seega, I would like to give thanks to my great host family for having me this year and all the nice people who invited me over and shared their Thanksgiving! :)

NewYork NewYork NewYork

Skyline Brooklyni promenaadilt

Aight, see ilmselt ei tule mingi üllatusena, et ma teen NY tripist pika pika postituse. Let's get started then! Alustasime äratusega kell 3.40 hommikul, sest buss läks DCst 5.15 hommikul. Host-isa oli niiiii hea inimene ja sõidutas meid Union Stationisse (mis on u 30 min autoga), kuna metroo hakkab sõitma alates kella 6 hommikul. Jõudsime kohale, ise jube uimased, pakkisime ennast suurte seljakottidega bussi ja 4,5 tundi kestev sõit võis alata. Magasime, sõime, magasime ja oligi juba New York. :D
Esimene päev oli plaanitud vaatamisväärsustepäevaks ja teine päev shoppamisepäevaks. Jõudsime linna kusagil 9.45 kandis, esimese asjana võtsime mingist väikesest kohvikust kohvi ja siis vaatasime et odot, kuhu edasi, sest milleks teha plaane kui saab ka lihtsalt spontaansuse peale loota. Niisiis, me teadsime, kuhu peame minema, aga mitte seda, kus me oleme või kuidas soovitud kohta saada. Kasutasime oma arenenud logistilisi oskusi ehk Svea ja Google Maps ja jõudsime lõpuks Penn Stationisse, kust läks meie rong New Jerseysse. Kõigepealt, Penn Station on üks NY suurimaid rongijaamu, kust liiguvad läbi enamus metrooliine ja kaugema nurga liine. Meie eesmärk oli leida üles Path train ehk rong, mis viiks meid kõrvalasuvasse New Jersey osariiki. Tundub, et mingi meeletult pikk sõit, aga siin niimoodi ongi, et liigud ühest osariigist teise ilma, et ise arugi saaks (nt mõni päev ma käin läbi 3 osariiki: DC, Marylandi ja Virginia). New Jerseysse pidime minema selleks, et panna maha oma suured pagasid ja leida üles ööbimiskoht. Meil vedas meeletult, et saime ennast sisse seada Svea peretuttavate pool, kes elavad üpris viisakas piirkonnas ühes townhouses ehk kitsas ja kõrges "linnamajas" (eraldi sissepääs nagu maja, aga suuruse poolest pigem nagu korter, aga 2,5 korrust). Hildegard (Sks) ja Ross (NY) olid üli toredad ja lahked ja nendega oli nii tore koos aega veeta (kuigi väga pikalt seda teha ei saanudki). Hildegard on Ameerika kirjanduse professor mingis ülikoolis ja ma seda ei saanud aru, mida Ross teeb, aga põhimõtteliselt on ta põline newyorklane, Brooklynis sündinud ja kasvanud. Ja sellepärast oskas ta meile soovitada hoopis teistsuguseid kohti, mida külastada - mitte tavalisi turistilõkse vaid selliseid nurgataguseid, kus on näiteks vapustav vaade või hea kohvik või lahe pood. Ja neil oli super armas koer Juno, kes oli pisike ja nunnu ja oskas kellukest helistada siis, kui ta tahab välja pissile minna. How awesome is that!! Igatahes, meie võõrustajad andsid meile lihtsalt korterivõtmed ja ütlesid et minge nautige New Yorki nüüd. Ja seda me tegime.

Alustasime sadamast ja Ground Zero'st, mis on endise WTC asukoht ja kus on juba uus pilvelõhkuja praktiliselt püsti ja töötamas. Jalutasime seal ringi ja natuke Wall Streetil, suunaga sadama poole. Seal istusime pargis, sõime lõunat ja hiiglaslikku pretzelit ja nautisime vaadet vabadussambale. Kõhud täis, seadsime sammud Brooklyni silla poole. Kõndisime kõndisime kõndisime üle silla, nautisime vaadet mõlemal pool jõge. Jõudsime Brooklynisse välja ja otsisime promenaadi, kust avaneb see tuntud postkaardivaade Manhattani skylinele. No pikapeale leidsime ka (No we no speak eSpanish...) ja meie ajastus oli lihtsalt parim, sest alguses nägime päikeseloojangut ja peale seda kui hämarduma hakkas, läksid üle jõe linnas kõik tuled põlema ja see oli amaziinngg! Tegime 150 pilti iga nurga alt ja siis otsisime metrood, et tagasi Manhattanile sõita. Meil oli kella 7ks reserveering How I Met Your Mother'i baari McGee's. See oli ka ülilahe, toit maitses niii hästi, kuna olime terve päeva ringi kõndinud praktiliselt mitte midagi erilist söömata ja joogid maitsesid veel paremini. :D Kui olime seal mõnusa arve kokku söönud joonud, otsustasime enne koju minekut veel Times Square'ilt läbi käia. Oeee see oli nii naljakas, lällasime ringi seal ja tegime Elmo ja Minnie Mousega pilti oh god. :D

Siis loksusime oma Path trainiga tagasi Jerseysse ja kerisime magama. Ma lihtsalt vajusin ära, Svea passis kaua üleval ja ärkas ka mitu tundi enne mind, ma eitea kuidas ma nii rahulikult magasin. Igatahes.

Teise päeva hommikul sõime koos Hildegardi ja Rossiga hommikust (oooo värsked bagelid ja moos ja maapähklivõi..) ja siis sõitsime metrooga Sohosse (hehe, tuleb välja et on olemas Soho ja Noho ehk South ja North Houston :D), et odavates poodides shopata. Suht meh oli, ostsin saapad, niiet sellega vähemalt skoorisin. Sohost jõuab otsapidi Chinatowni ehk Hiinalinna ehk ühte jubedasse kohta, kus igal sammul keegi üritab sulle mingit kummist kella pähe määrida. - . - Alguses sa kuidagi üritad olla viisakas, vähemalt ütled No, thank you, aga pikapeale muutub see nii tüütuks, et lihtsalt vaatad klaasistunud pilgul otse enda ette ja mõttes tahad nende peale karjuda. Ja parim osa on veel see, kui nad tulevad karjuvad su peale mingis hiina-inglise pudikeeles ja sa ei saa niikuinii mitte ühtegi sõna aru, mida nad ütlevad. - . - God, I hated Chinatown. Tundsime ennast uptownis palju mugavamalt, seega eh, metrooga tagasi Manhattanile. 5th Ave ja 7th Ave on põhilised turisti- ja shoppingukohad, muidugi ei ole seal mõtet igasse poodi ka sisse astuda, sest see on pigem firma- ja disainerriiete müügikoht. Seega me võtsime suuna M&M poodi, mis on lihtsalt kolmekorruseline poelahmakas pühendatud M&M kommidele ja sealt võib leida absoluutselt kõike nende kommidega seotud - alates võtmehoidjatest lõpetades siidöösärkidega (kes seda küll kannaks, aganoh jah). Kommi saab sealt muidugi ka, hiigelsuured torud täis kõikvõimalikes värvides ja maitsetes M&Mse, ostsime tavalisi ja pähkliga, aga ka piparmündi, vaarika, kookose ja prezeli maitselisi M&Mse ja kuuldavasti pidi olema olemas ka maapähklivõi-moosi maitselised M&Msid. Ja sa võid teha endale ka personalized M&Msid, valid mis teksti sinna peale tahad ja mis pilti jms ja siis saad endale topsiga neid osta. Oi jummel. Selle poe kõrval asub Hersey'se pood, mis on Ameerika šokolaad (ja mida ma tavaliselt vihkan) ja sealt võis ka ikka no igast manti leida. Viimase aja kulutasime väikse tänukingi leidmisele, korda läks ka see. Lõpuks vedasime ennast täpselt 5ks minutiks Central Parki - natuke vähe oli aega, aga me läheme niiehknii tagasi, seega pole hullu. Üliväsinutena loksusime tagasi Jerseysse, korjasime seljakotid selga, jätsime kiiresti hüvasti ja loksusime tagasi. :D Siis kappasime 4 kvartalit läbi rahvasummade, et jõuda ühele tänavale, kust meie buss väljus. Jõudsime kohale, kõik klappis, leidsime sõpru teepealt nagu alati jne.
Koju jõudsime 23.30, kolistasime metrooga kodu lähedale veel pool h ja siis sõitsime taksoga koju. Piikkk pikk päev, mis annab siiani tunda ehk ma teen päevauinaku.
Et võtta kõik see lugu kokku, New York on midagi, mida on raske sõnadesse panna. Suurlinn, aga hoopis erinev kui London või Pariis või mõni Ameerika linn. Palju rahvast, palju erinevaid rahvusi ja kõik see paneb imestama, kuidas on võimalik niimoodi koos eksisteerida (eks vahest tuleb välja, et ei olegi, aga siiski). Inimesed on valdavalt sõbralikud ja abivalmid ja kõik tahavad teada, kust on sinu aktsent pärit. NY metroosüsteem on üks segasemaid, mida ma olen kunagi näinud, ilmselt sellepärast, et kuna kogu linn asub praktiliselt saarel, on nende metrooliinide arv piiratud, seega neil on u 4-5 liini (värvilised), millel liiguvad rongid on märgitud tähtedega (ABC) ja pole peatustenimesid, vaid on lihtsalt Uptown, Downtoan/Brooklyn, 9th and 33rd St jne, seega sa pead väga hästi teadma, kus sa oled ja kuhu sa minna tahad. Olime väga õnnelikud, kui saime oma loogilisse DC metroosse tagasi. :) Üldiselt on NY väga in your face, sa astud metroost välja ja lihtsalt kõik asjad on nii suured, kõrged, vilguvad, kõik autod tuututavad, inimesed trügivad ja nügivad, mingi toss lendab sulle silma, kuskil autoputkas praeb keegi kebabi, keegi pakub sulle mingit flaierit ja see kõik toimub üheaegselt, bam bam bam bam! But it's one of a kind and I love it!

First real american friends!

Lõpuks ometi! Leidsime endale ameeriklastest sõpru! :D Halleluja eksole. Pikk lugu lühidalt, saime tuttavaks mereväelastega (haha, the hats, omg the hats...), kellega veetsime suurema osa pühapäeva õhtust, aga nalja sai oi-kui-palju (whipped cream) ja ma ei tea, kas see oli tingitud sellest, et nad olid mereväes ja vormis ka veel takkapihta või lihtsalt sellest, et nad on ameeriklased, aga pole elus vist nii viisakaid noormehi kohanud. :) Igatahes hästi vahva, saime üksteist šokeerida faktidega Euroopast ja nemad vastupidi Ameerikast, kuulsime kuidas käib elu San Fransiscos, Minnesotas ja Lõuna-Carolinas ja sõime-jõime-käisime kinos. Ühesõnaga, väga lahe õhtu. Ainuke miinus see, et kutid elavad Lõuna-Carolina mereväebaasis, mis on 7 h autosõitu DC-st. Väike tagasilöök meie suurel Ameerika sõprade leidmise missioonil, aga pole hullu, võib-olla võtame hoopis ise ette ühe roadtripi ja lähme vaatame kuidas maal elatakse.
Pärast tegime Sveaga mõttes linnukese selle ülesande taha. Yes, we finally made some American friends. DONE.

Väike update

Eile otsustasime ratastega downtowni minna ja Jeffersoni Memoriali kaeda. Noo hakkasime suure hooga minema, esimene tagasilöök oli külm - tuul oli külm, ilm oli külm, lihas oli külm. Brr. Siis teine tagasilöök tuli umbes peale esimest miili kui eerm minu kallid kaassõitjad otsustasid lihtsalt lambi koha peal pidurdada ja ma tagumisele rattale hea hooga sisse sõitsin. Rattad jäid terveks, kuid kahjuks ei saa sama öelda minu vasaku jala kohta, mis jäi Svea tagumise ratta käiguvahetushammasrataste (vms) ja minu ratta pedaali vahele. Õõhh, no siniseks koledaks läks ta kohe ja paistesse ka natukene ja naljakas oli see, et kriimustus oli üliväike, aga verd lahmas nagu jalg oleks otsast. Ja sellest hetkest peale pidime iga natukese aja tagant peatuma, sest ma pidin oma haava lahkama, aga kohale me jõudsime!
Mõtlesime, et alguses läheme vana postimaja torni ronima, kust pidi hea vaade DCle olema, see õnneks sujus. Vaade oli tõesti hea ja tegime seal tornis tiiru ära, vaatasime kella - kolmas tagasilöök. Henni pidi pärastlõunal töötama, seega me ei saanud väga palju ka lesotada igalpool ja kuna arvestasime tagasisõiduks tublisti rohkem aega (sest olime ju väsinud), mõtlesime et jätame Jeffersoni teiseks korraks. Kummalisel kombel me oleme juba vähemalt 4 x üritanud Jefferson Memoriali näha, aga ükski kord pole õnnestunud. :D  Next time, next time.

Roof terraces!

Tell me all about it

Aloha, toon teieni selle nädala säravaimad hetked. Pühapäeval otsustasime sõita Marylandi Great Fallsi juga-koske-kärestikku vaatama. Sõitsime u 40 minutit, sealhulgas läbi siinse jõukaima piirkonna kus majad tõesti nägid välja nagu kuulsuste häärberid ja iga maja ümber oli muidugi veel meeletult suur krunt. Ainus miinus - mitte midagi muud seal polnudki kui ainult üks loss teise järel. Nojah, mitte päris minu teetass, kuigi majad tegid küll silmad suureks. Jõudsime lõpuks parki, ilm oli ilus aga jahe aga ilus. Loomulikult nõuab see ka fotomaterjali, seega:

Vabandust, kui palju sai, aga mulle lihtsalt NIIIväga meeldis see mõnus sügisilm ja looduses ringi matkamine ja kaljudel turnimine. :)
Reedese pärastlõuna veetsime lapsega uisuväljakul, mis oli õues! :D Väga loogiline lause sai, aga see oli siiski tehisjääl väljak ja kuna me ei tahtnud kuhugi sisse minna, sest jällegi ilm oli nii soe, siis valisime just selle. 2 tundi tiirutasime seal ringi ja kui jalad enam kanda ei jaksanud, hakkasime vaikselt kodu poole liikuma. Kartsin, et jääme täpselt õhtuse tipptunni kätte, aga pääsesime õnneks enne seda tulema. Ühel õhtul sõitsime sama maanteed pidi kella 7 ajal õhtul ja tee, mis oleks pidanud võtma 10 minutit, võttis meil 30-40 just sellepärast, et liikusime edasi 5 cm kaupa ja auto oli autos kinni. Niiet ülimalt hea meel oli East-West Highwaylt enne seda hullust minema pääseda. :)

Täna sõime Svea ja Henniga (again sakslane, üllatus üllatus) lõunat india restoranis, kus on iga päev lõunabuffee 10$ eest ja söö niipalju kui sisse mahub. Ooo midagi meile, ühesõnaga lendasime kohale ja ajasime taldrikud täis täiesti tundmatu välimusega toite ja lihtsalt sõime. :D Lemmik oli tikka masala kana jaaaa ja ja ja mingid seened mingis kastmes ja mingi kesta sees juurviljad ja tüümianiga kala ja ja ja kõige hullema välimuse aga parima maitsega juust spinatiplögas. Oh Indian food I love you. Sõime kohe kaks tiiru, sest nii hea oli, aga magustoit polnud üldse nii hea. Riisipiim või piim riisiga või riis piimaga, ma ei tea, igatahes juurde ei võtnud.
Üldiselt on kuidagi jube sügisene olla, kurk valus ja nina natuke tatine, aga vähemalt ilmad on enamvähem, seega kasutame ära iga võimalust väljas olla, sest varsti ju enam ei saa. :(
Väike spoiler: Järgmise nädalavahetuse veedame New Yorgis, panen oma muljekahurid laskevalmis!

Halloween

D-d-d-d-dementor!

Jep, kätte on jõudnud see nädal, milles leidub see üksainus päev, mille nimel siinne rahvas on viimased kuu aega vaeva näinud. Pikka juttu siin pole, pigem lasen piltidel enda eest rääkida. Aga pean ütlema, et see on hullumeelne! :D
Sain enda käe ka kõrvitsauuristamises valgeks ja nüüd ehivad meie treppi 2 hirmutavate nägudega ja 1 nahkhiirega kõrvits. Uhke!
Halloween on kohalikele oravatele üks kasulikumaid, sest nad saavad käia inimeste verandadel kõrvitsaid pugimas, päris hea elu linnaoravatel, tundub.
Kuigi homme on alles põhipäev, kus kõik riietuvad kostüümidesse ja trick-or-treativad ja pidutsevad, käisime meie eile Wheaton Regional Park'is tondirongiga sõitmas. Arvasin, et see on selline oh-jah mitte eriti hirmus üritus, aga oi kuidas ma eksisin. Tegelikult see rongisõit ei olnud eriti ehmatav ega üllatav tõesti, aga siiski põnev sõita läbi pimeda metsa, mis oli igatpidi ära kaunistatud ja valgustatud, niiet kõhe tunne oli küll. Vahetevahel jooksid mingid kollid ja koletised meist mööda ja möirgasid ja raputasid rongivaguneid, aga kõige jubedam neist oli vikatimees, kes käis ja kolistas oma vikatiga mööda vagunilagesid. :D Oojaa. Peale rongisõidu saime soovi korral mitu korda sõita õuduskarusselliga, mis asus mingis hoones sees ja oli suur hobustega tsirkusekarussell. Ruum ise oli tumeda valgusega ja tossu täis ja vahetevahel käis seal ringi üks zombie. Nonii, sõit algas ja kuigi hirmutavaid tegelasi oli päris mitu, sain mina ühe valge hokimaskiga olendi lemmikuks, enamasti sellepärast, et ma karjusin iga kord kui ta mulle otsa vaatas või mind ehmatas. See oli lihtsalt NII jube!! Siis see tüüp tajus ära, et ma reageerin talle iga kord, kui ta mulle lähedale tuleb ja siis ta lihtsalt piinas mind terve sõidu. :D Kui karussellilt maha tulime, siis ta üritas mind veel ehmatada ja siis kui me välja läksime hoonest, hakkas ta mind taga ajama :D Ma lihtsalt karjusin ta peale, et Noooo, get away, please please, NO, I don't like you, NO NO jne :D Tundus nagu päris õudusfilm, sest ta reaalselt tükk aega ajas mind taga ja ma leekisin ees ära ja siis ta üritas mind nurka ajada jne. :D Peale seda tahtis mu laps veel kord selle karusselliga sõita, vaatasime et no okidoki, üritan ellu jääda. Läksime uuele ringile ja nüüd see minu tüüp oli kuskilt päris elektrisae välja otsinud ja siis ta tõmbas selle käima ja vehkis mu pea kohal - no kas ma karjusin või jaa. :D Siis ta otsustas mulle kõrva uriseda ja seriously - teil pole vähimatki aimu, kuidas ma seal röökisin. Siis ta peatus, jättis sae ka seisma, lihtsalt seisis tükk aega ja vaatas mulle otsa...ja siis tõmbas sae uuesti käima! OH GOD, see oli täpselt nagu filmis!
Huuhh, no ühesõnaga see oli üks hirmsamaid kogemusi ever, aga lõpuks me siiski tegime selle tüübiga koos pilti niiet. :D Ilmselt ma kartsin teda niipalju sellepärast, et ta oli minust pikem ja kuna teised kandsid mingeid lambi kummist maske, mille kohta sa võid mõelda, et nad pole ju päris ega neid pole tegelikult olemas, siis hmm valge hokimaskiga psühhopaat - kõlab päris reaalselt eksole.

Craziest house on the block

...aaand some more. Crazy people!!!