Mul pole hetkel eriti aega pikalt postitada, aga AGA! Ma lihtsalt pean 'ära jagama, et I shot a friggin crossbow yesterday! :D Perel, kelle juures me enamuse päevast veetsime, oli suur kelder täis relvasid, sest see pereisa oli kirglik jahimees ja nende maja asus ka kusagil pärapõrgus, kus maja ümber pole mitte midagi muud kui mets ja teist maja sa ei näe, vot siis, ei ole need USAkad ka nii abitud ja linna- ja tehnikalembesed (mis sõna...) kui esmapilgul tundub. Aga siiski, ma hängisin mingite tüüpidega keldris ja kui teised magustoitu sõid, ma lasin vibu. :D Muidugi tehnilises mõttes oli kõik ikkagi jahinduse viimane sõna, aga mul oli lihtsalt tunne nagu mingis actionfilmis. Ja ma olin päris hea selles vibulaskmises ka veel kusjuures! Keegi surma ei saanud ja nool lendas täpselt märklaua keskele. Aaaw yeeees!PS Tänupühast endast detailsemalt juba hiljem ;)
 | ||
| Sellist saingi näppida! |
Okidoki, mõnus lõuna Red Bulli näol olemas jaaa kirjutamine alkaaa nyt.
Tänupüha algas juba hommikul, kui tegime ettevalmistusi minekuks ja üritasime last elule aidata, sest ta oli kuskilt palaviku ja külmetuse saanud ja istus voodis nagu oleks kohe minekul. No lõpuks saime kõik oma asjad pakitud ja autosse ka surutud, külastasime papat ka veel enne minekut ja oeh moeh, asusime teele. Paar, kelle majas kogu üritus toimus, elas u tunniaja sõidu kaugusel meie kodust. Nende maja oli suht hiiglaslik minu jaoks, koos meeletult suure maalahmakaga selle küljes ja mõelda vaid, nad elavad seal ainult kahekesi ja täitsa nooremapoolsed inimesed teised. Nojah, sellepärast oligi neil aega ja ruumi ja tahtmist kutsuda külla 32 (!) inimest ja neid sööta-joota-lõbustada. Enamus kohalviibijatest olid omavahel kuidagi sugulased ja mul oli kohati suht imelik, sest kõik 31 inimest olid sama nägu ja siis olin mina. :D Ja see, et nad kõik sarnased välja nägid, ei teinud nimede meeldejätmist ka kergemaks. Ja muidugi oli seal veel 2 Grace'i, 2 Clare'i ja 2 Jacki. - . - Aga kõik olid jubesõbralikud ja toredad ja pidin 10 korda seletama kus Eesti ikkagi asub ja ühele isegi kaardi peal näitama ja siis jutustama, et miks ma siia tulin ja mis ma pärast edasi teen ja kas Eestis ikka seda ja teist ja kolmandat on (ehk mis isendid me sellised üldse oleme). Nad olid meeldivalt üllatunud, et mu inglise keel on nii hea (doh, me ei räägi vene aktsendiga nagu Hollywoodi filmid meid tahavad kujutada - . -) ja muudkui pärisid, et kas meil Eestis ka tänupüha peetakse ja mis ma üldse arvan sellest jandist. Niisiis, tutvumise osa sai tehtud ja siis kõik sädistasid ringi niisama kuni toimus suur sündmus - kalkuni fritüüri laskumine. Põhimõtteliselt kõik rahvas jooksis õue ja neil oli suur pott kuuma õliga, kuhu siis piduliku vaikuse saatel toores terve kalkun sisse langetati ja peamine oli kuulata õli prõksumist. :D Yeah, ma olin ka, et okei...me...vaatame...kalkunit õlisse minemas...eeem jah. Aga nende jaoks oli see oluline osa õhtust. :) Peale seda osad vaaritasid süüa ja siis oli neil söögitoas kaetud üli ilus pikk laud, kuhu üllatavalt kõik külalised lahedalt istuma mahtusid. Toidud olid klassikalised tänupüha toidud, aga kuna külas oli väga palju erinevaid inimesi erinevatest riigi nurkadest, siis sõime üheskoos nii Texase sibula-porgandikastet kui DC kartulipüreed kui veel igasuguseid põnevaid asju, mille päritolus ma pole kindel. Peamised komponendid olid siiski kalkun ja kõrvits (nii püreena kui koogina kui muffinina...you name it), aga väga hea oli näiteks pistaatsiasalat (vahukoor, ananass, pistaatsiapähklid, ülimagus) ja pooliku apelsini sees serveeritud kõrvitsa-apelsinipüree mini vahukommikoorikuga (om friggin nom). Huvitav oli see, et nad serveerisid soolast ja magusat samal ajal, nt ühelt poolt tuli kalkun ja teiselt poolt vahukoor. :D Aga kõik oli väga maitsev ja kui rahvas oli kõhud täis puginud, siis kõik niisama hängisid ringi ja rääkisid juttu ja mul oli vahepeal väga awkward olla, sest ma ei tea ma pole nii hea small talkis ja oma õigustuseks - ma olen ju selle külma eestlase verega, mis teha. Aga siiski kõik olid väga toredad, sel vaheajal toimus ka mu keldriseiklus yay, peale mida otsustasime noortega pimedasse metsa matkama minna. Noo mõeldud tehtud, võtsime 2 puudlit ja ühe retriiveri ka kaasa (mida ideed....), katsu sa 90 kraadisest märgade lehtedega kaetud nõlvast alla minna linnasaabastega, puudel kaenlas. - . - Not a very pretty sight, mul oli rohkem hirm koera pärast, sest ma kartsin, et kukun talle peale vms. No igatahes, üksteise järel kukkudes me tegime selle matka tiiru ikkagi ära ja jõudsime maja juurde tagasi, kell hakkas saama 10 õhtul ja enamus rahvast oli juba lahkunud ja kuna laps hakkas ka vinguma juba, et ta mega väsinud jne, siis pakkisime ennast jälle kokku ja sõitsime tagasi koju. Awesome host vanemad ütlesid, et mine maga täiega sisse homme, kui tahad ja ooo yees seda ma ka tegin. :)
Ühesõnaga väga tore üritus, natuke nagu meie jõulud, aga ilma kingituste ja kuusepuuta, kuigi mõte jääb suuresti samaks - olla koos oma pere ja lähedastega ja veeta niisama koos mõnusalt aega. :) Seega, I would like to give thanks to my great host family for having me this year and all the nice people who invited me over and shared their Thanksgiving! :)
No comments:
Post a Comment