Holidays are comin

Koduns xmas tree

Ja nii ta on, peale tänupühi aktiveerusid jõulutuled ja täispuhutavad lumememmed, tagasi enam ei vaadatud. Minu jaoks oli vahepeal olulisem oma sünnipäeva tähistamine, jei. :) Kutsusin paar sõbrannat külla ja tegin neile ja perele õhtusöögi, peale mida istusime kamina ees ja puhusime niisama maast ja ilmast juttu. Päris kaua aega pole nii rahulikku sünnipäeva olnud, aga samas ei jäänud midagi olulist tegemata ega nägemata (ja järelpidu tuleb sel nädalavahetusel, niiet küll saab lammutada ka :D). Kingitused olid väga armsad, Svea ütles, et otsis San Fransiscost JUST SEDA mütsi poest, mis oli 40 min autosõidu kaugusel, ühesõnaga kui ma peaksin selle ära kaotama, siis she's got a can of whoop ass ready for me. :) Pühapäeval, õigel päeval ei teinud midagi erilist, kuna siin hakkas lund sadama (mis on kohalike jaoks jube suur sündmus) ja teed olid suhteliselt libedad. Sõitsime Svea ja lapsega Wheaton Westfield kaubamajja (PS iga kord kui ma ütlen "kaubamaja" on mul tunne, et see sõna ei anna Ameerika kaubanduskeskustele piisavalt au. Siin ei ole kaubamajasid ega kaubanduskeskuseid. Siin on...kaubandusmonstrumid), kus me aitasime üksteisel secret santa kingitusi välja valida. Oeh, lõpuks sõime Subways lõunat ja suundusime tagasi koju, peale mida reisisime edasi Starbucksi (host ema manitsuste saatel ise terveks jääda ja mitte autot lömmi sõita), kus plaanisime oma sellenädalast roadtripi.
Sellest siis lähemalt. Plaanime homme õhtul/öösel alustada 8 tunnist autosõitu Lõuna Carolinasse, Charlestoni. Loodame, et ilm on kuum ja rannad on ilusad. :D Tegelikult jäi meil see minipuhkus peaaegu et ära, sest avastasime, kui raske on rentida autot, kui sa oled a) alla 25-aastane, b) ilma krediitkaardita. Lõpuks siiski leidsime ühe firma, kes polnud nii kitsi ka noortele  deebetkaardiomanikele autot laenamast. :D Eks homme paistab, millega me sealt tagasi tuleme. Igatahes, ülehomme samal ajal juba Lõuna Carolinast teated.
Nädala alguses sadas veel lund ja paanika aiva süvenes ehk esmaspäeval ja teisipäeval jäi kool ära, sest reaalselt maas oli 2 cm lund. - . - Ei teadnud, kas naerda või nutta, kuna olukord tundus lihtsalt nii absurdne. Nad soolatasid ja kraapisid praktiliselt kuivi teid niied sädemed lendasid, väga mõttekas. No igatahes ma sain 2 täispikka tööpäeva kirja, lumememmed ehitatud ja lumesõjad peetud ja isegi piparkooke küpsetasime eile. Ja peale kõike seda me Sveaga lihtsalt palvetasime, et kolmapäeval kool toimuks (ja toimuski). Ma ei sattunud sellest lumest üldse nii vaimustusse, sest minu jaoks on loogiline, et millalgi detsembri kandis hakkab lund sadama, no ja kui hakkab siis ikka korralikult. Siin said kõik ataki sellest lihtsalt ja ma kohe üldse ei suutnud endast samamoodi välja minna selle lume pärast.
PS Piparkoogid pole üldse nii head, kui Eestis, sest isegi nende retseptiraamatud annavad üheks koostisaineks melassi (mingisugune siirup, ei ole pruunistatud sulatatud suhkur) ja suurema koguse ingverit, ehk need oleks maitselt nagu mingid ingveriküpsised JA ilmselt kuna koostisained on tsipa teised, tulevad piparkoogid ka natuke imelikud heledad, mitte tumepruunid nagu meil. Meh. Olen jätkuvalt kõige isetehtud toitude pooldaja, mulle kohe ei istu see Ameerika suhtumine, et oh kõike saab ju poest valmiskujul osta (tainast, glasuuri, igasuguseid kreeme, moose, kastmeid jne). Aga kuhu jääb niimoodi isetegemiserõõm? Alles vaidlesime lapsega, sest tema tahtis taina segamiseks kasutada miksrit, aga mina käsi. Võib-olla on asi selles, et ma võtan söögitegemist üldse natuke loovamalt, ma vahest ei raiska üldse aega ainete täpsele mõõtmisele, natuke seda, natuke teist ja küll toimib. :D Aga nemad satuvad igakord paanikasse, kui piinlikult täpselt retsepti ei järgita. Gosh. Relax.
Ja peale selle saab ise koostisaineid kokku segades hoopis paremini kontrollida, kui palju midagi sinna sisse läheb ja kui kvaliteetsed on toorained...Ma valin alati enne muna, jahu, või ja suhkru, kui valmiskujul misiganes koogipulbri, kus on enamasti kõik samad koostisained, aga pulbri kujul. - . - Pluss säilitusained, õõhhhh.
Samas on nad niivõrd harjunud selle teadmisega, et kõik tuleb poest. Mu laps pole kunagi hammustanud õuna, milles oleks õunauss. Siis ma rääkisin talle, et päriselt looduses ei ole üldse nii, et õunapuul on kõik õunad ilusad ühesugused ümmargused ja sama värvi nagu poes, et looduses on ilusaid, aga samas väikeseid krimpsus ussitanud õunu ka. Ja tavaliselt ta veel ei usu mind ja läheb küsib vanemate käest. :D Samamoodi ma rääkisin, kuidas vorsti tehakse (soole sisse), siis ta ka arvas, et ma ajan talle kelbast niisama ja läks küsis järgi. :D Ma arvan, et kui ta mulle kunagi külla tuleb ja me metsas mustikaid sööme ja seeni korjame, on see talle hullem eksootika. Vahest peab ikka meelde tuletama talle, et pole vahet kas sa teed selle asja ise või ostad poest, algained on ikka samad (a la piim tuleb lehmast niiehknii). Crazy Americans.
Mõtlesin, et mingi aja tagant, kui midagi asjalikku nkn ei toimu, võikski teha mingeid teemapostitusi (ma vist olen seda varem ka maininud), sest et no vahest ma ikka hoian kahe käega peast kinni ja mõtlen et on alles elu.

Ek ek jõuluvana auto kõrvale parkisime

 Ausaltöeldes on mul veel pilte, aga ma ei viici otsida neid erinevatest telefonidest ja asjadest ja siis Dropboxi panna ja siis õõhhh nagu räägivad klassikud Today I don't feel like doing anything.