Väike update

Eile otsustasime ratastega downtowni minna ja Jeffersoni Memoriali kaeda. Noo hakkasime suure hooga minema, esimene tagasilöök oli külm - tuul oli külm, ilm oli külm, lihas oli külm. Brr. Siis teine tagasilöök tuli umbes peale esimest miili kui eerm minu kallid kaassõitjad otsustasid lihtsalt lambi koha peal pidurdada ja ma tagumisele rattale hea hooga sisse sõitsin. Rattad jäid terveks, kuid kahjuks ei saa sama öelda minu vasaku jala kohta, mis jäi Svea tagumise ratta käiguvahetushammasrataste (vms) ja minu ratta pedaali vahele. Õõhh, no siniseks koledaks läks ta kohe ja paistesse ka natukene ja naljakas oli see, et kriimustus oli üliväike, aga verd lahmas nagu jalg oleks otsast. Ja sellest hetkest peale pidime iga natukese aja tagant peatuma, sest ma pidin oma haava lahkama, aga kohale me jõudsime!
Mõtlesime, et alguses läheme vana postimaja torni ronima, kust pidi hea vaade DCle olema, see õnneks sujus. Vaade oli tõesti hea ja tegime seal tornis tiiru ära, vaatasime kella - kolmas tagasilöök. Henni pidi pärastlõunal töötama, seega me ei saanud väga palju ka lesotada igalpool ja kuna arvestasime tagasisõiduks tublisti rohkem aega (sest olime ju väsinud), mõtlesime et jätame Jeffersoni teiseks korraks. Kummalisel kombel me oleme juba vähemalt 4 x üritanud Jefferson Memoriali näha, aga ükski kord pole õnnestunud. :D  Next time, next time.

Roof terraces!

Ühesõnaga oli suuht väsitav aga lahe päev. :) PS Siin on inimesed ülisportlikud, rattateid on mustmiljon erinevat marsruuti ja nädalavahetusel suletakse isegi maanteed, et ratturid saaksid vabalt liigelda. Ja arvata on, et rahvas sellist võimalust kasutab! Põhimõtteliselt on asjad nii seatud, et rattaga saab DCs praktiliselt igalepoole ja üle linna on olemas ka rattalaenutuspunktid, mis on tsipa kallid, aga siiski kui häda käes, ajavad asja ära. Eile sõitsin esimest korda rattaga DC kesklinnas jaaaa õõh, see veel hirmsam kui autoga. :D Aga ellu me jäime siiski. :)