First of the firsts

Esimene hommik Statesides. Kust ma üldse alustan? :D Kõigepealt ma pidin ju kirjeldama lennujaamasid, mhm mäletan oma lubadust. No lennud olid hullult toredad kõik, ainuke miinus oli see PASSIMINE, mis lendude vahel toimus. Ja kuna lennujaamades oli kõik üle mõistuse kallis (5€ pudelivee ja Twixi eest - madness!), siis ma eriti shopata ei viitsinud. Amsterdami lennujaamas pidin sõna otseses mõttes ühest otsast teise kõndima ja selleks kulus tund aega täpselt. Siis sai neil seal värava letis mingi paber või whatnot otsa, seega mu pardakaart prinditi mingi paberijupi peale ainult. No sellega hakkas pärast sealsamas väravas muidugi väike jama, mis lahenes õnneks kiiresti, aga kogu selle asja juures häiris mind kõige rohkem see, et teenindajad rääkisid kõike hollandi keeles ja vahepeal oli mul küll tunne, et hello, I'm still here eksole, sooviks ka kuulda, mida te mu viisast seletate seal. Nonii, Amsterdam-London oli lebo ots, kestis ainult tund aega ja oligi tunne, et istun peale lähen maha. Londonis pidin istuma 5 h lihtsalt niisama, pardakaart oli õnneks lihtne saada, turvades ka probleeme polnud. Süda tilkus verd kui viskasin oma pooltäis 3€ maksnud veepudeli ära, sest unustasin, et see mul kotis on. Järjekorras üritasin seda kulda veel sisse kallata endale niipalju kui mahtus. :D Londonis tegin investeeringu ja ostsin selle kõvera kaelapadja lennukisse kaasa ja tahtsin ajakirja ka osta. Okei, võtsin sealt mingi GQ, arvasin, et see mingi muusikaajakiri vms, aga hehe see oli hoopis meeste Cosmopolitan. Ja siis tundus nagu loogilisena juba, et GQ võiks tähendada näiteks Gentlemen's Quarterly. FML. Finally siis ilmus, et mis väravasse pean NY lennuks minema ja kujutage ette kui on terminal 5, mis jaguneb A/B/C osadeks ning leides oma värava A10, jaguneb see veel omakorda a/b/c/d/e osadeks. Siis veedadki enamuse ajast piletit 150 korda kontrollides ja tabloosid kontrollides ja silte kontrollides, et sa jumala eest ei istu viimaseid minuteid vale ukse all. Siis tuli mingi buss, mis sõitis mingi 20 min sinna lennukini, kuhu pidime minema. No ja andke olla - Boeing 777 on ikka üks HUGE asjandus (PS Ma olen mingitest lennuki faktidest nii äksi täis sellepärast, et ma ei lenda üldse mitte iga päev iga nädal siin) ja sõitsime 12 km kõrgusel 900 km/h. Awesooome! 7 h jooksul saime 2 x süüa ja mitte üldse halvasti, lennuki vetsus käisin ka elus esimest korda ja ei olnudki nii jube. :D Muidu niisama magasime, vaatasime filme jne. Maandumisega haigelt joppas, sest peale meid pandi terve lennujaam äikesetormide tõttu kinni. :O Edasi siis joppas kohe pagasiga, nii kui ligi astusin juba mu rohelise tagiga kohver ligi ujus. Edasi passikontroll, okei vaatan järjekorras seistes, et immigratsiooniametnik on nagu mingi Ryan Goslingi koopia, no pressure eks. :D Mõtsin seal siis et dvai be cool now, ära marki tee ja ole normaalne tüdruk. Lõpuks ikkagi läksin ette, piiksusin oma Hellou seal, tüüp vastu et "'Sup?" :D Ma olin et waaaa how chillax can you be, siis mingi häälitses seal et näpud sõrmejäljemasinasse paneks ja värki, suht nalja tegi seal, siis lõpus mega vaatas vaatas, siis oliet..."Naaaah, get outta here!" :D Rootsi kutile enne mind ütles, et "If you misbehave, you will be sentenced into a dark abyss". God I loved that guy. :D Edasi oli meil vastas üks pisike kiilakas onu, kes otsis taga Theresat ja vandus kui keegi meist ei tunnistanud ennast Theresaks. Siis tõstis järjest 60 kohvrit bussi ja leemetas ise nagu oleks jõukast tulnud - ei imesta ausaltöeldes. Jep, arvasin et bussisõit on mingi 15 min, tegelt oli 2 h, kõik elu nukkusid kui training schooli kohale jõudsime, nii et ausaltöeldes ma nagu ei teagi kus ma täpselt olen hetkel. :P Jagan tuba poolaka, sakslase ja hiinlasega, kellest viimane, vaeseke, jõudis kohale kell 4 USA aja järgi. Aga kõik on toredad, praegu kasutan vaba hetke, oodates hommikusööki, et muljeid kirjeldada. Mida veel...Nägin kollaseid taksosid and NY smells funny. Pilt lennukist, täitsa alguses kui me alles Iirimaa kohal olime. :)