Eile käisin viisavestlusel - finally! - mille lõpus öeldi mulle, et viisa saan kätte nädala pärast! Jeeii, kartsime rohkem kui asi väärt oli ausaltöeldes. :D Turvaboksis olin nagu mingi ülim eksootika, koos ülisuure reisikoti ja käekotiga, tumedaks päevitunud ja lõpus tuli veel välja, et olen Võrust...Reaktsioonide alusel võib arvata, et olin üks päeva tegelastest neil seal. Aga tegelikult oli lõbus ja see pole absoluutselt asi, mida karta. Lihtsalt tuleb olla normaalne avatud inimene, sest et ega kõik teised seal saatkonnas, eestlased või välismaalased, on samuti inimesed. :)
Ühesõnaga, väga väga õnnelik, et see, tegelikult ju kõige olulisem samm lõpuks tehtud sai ja edukalt ka veel. 10 päeva veel!
Eelmise postituse jätkuks: Käisingi Tartus poodides ostmas vaakumkilekotte ja niisama kilekotte ja muud manti. Varsti tuleb Võrus ka sarnane poetiir teha ja siis ma ei tea, kas ma julgen öelda, et VB hakkab asi juba looma...? Samas, tundes ennast, pole kahtlustki, et ma mingi "väga vajaliku" asja maha unustan, selle pärast ma ei viitsi isegi väga põdeda ausaltöeldes.
Põnevus ja see ootusärev kõhutunne (teate küll seda) kasvavad iga päevaga! :) Viimase Eesti-nädalavahetuse veedan Pärnus koos kõige lähedasemate ja kallimatega, loodan palju meeldejäävaid hetki, mida mõtetes kaasa võtta.
Pilt muidugi Tumblr.
No comments:
Post a Comment