Minu aasta USAs: Jõulud & uusaasta

Kuna viimased 2 nädalat on koos jõulude ja uueaastaga tulnud ka koolivaheaeg, siis ilmselgelt pole mul olnud ei aega ega ka motivatsiooni midagi erilist kirja panna. Nüüd aga on enne kelgutama minekut paras pooltund, mil kõik juhtunu ära seletada. :)

O xmas tree

Jõulud algasid meie jaoks ikka 24. detsembril, nagu tavaliselt, aga põhipäevaks on siin ikkagi 25. detsember, eriti hommik. 24. dets käisime kahel jõulupeol, üks toimus meie tänava naabrite pool ja teine lapse klaveriõpetaja majas. Esimene pidu jäi meelde sellega, et seal oli lugematul hulgal pisikesi poisse, kes justkui kerkisid maa alt üles. Tunne oli selline, et iga kord kui ma ümber pöörasin, jooksis mul jalust mööda uue näoga pisike blond poiss. :D Lõpuks oli neid seal kokku kuskil 8 ringis, kõik muidugi 3-5 aastased, oeehh. :D Aga lõbus oli ja pärast teist pidu me lihtsalt vajusime koju ja vooditesse, et järgmisel hommikul 7.30 kirikusse minna. Muidugi ma pole ka seda varem teinud, eriti jõulude ajal, nii et olin suht põnevil. Ameeriklased võtavad oma religiooni ikka väga tõsiselt ja sellepärast oli ka ilmselt kohe kuidagi pidulikum tunne ja kindlasti teistmoodi, sest osalesin katoliku kiriku jõulumissal. Lauldi hästi palju laule (ja kõik laulsid kaasa) ja siis käisid teised armulaual, aga mina otsustasin seda mitte teha (kuigi kõik ütlesid, et väga vahet pole, et kedagi ei huvita kas sa muidu käid kirikus või mitte jne), sest ei tundunud kuidagi mugav ja kohane. Võib-olla on see ebaviisakas mõnes mõttes, aga kuna mina pole koos religiooniga niimoodi üles kasvanud ja ma konkreetselt ei tea vahest mida teha või mida öelda, siis ma pigem istun vaikselt ja jälgin, kui hakkan üli suuremeelselt kaasa palvetama ja laulma jne. Tundub nagu teeksin seda naljaga pooleks või kuidag...ja ma kohe kindlasti ei tunne ennast mugavalt seda tehes, seega jäin paljuski ainult pealtvaatajaks, aga sellegipoolest ei kahetsenud, et läksin. Kirikus koju jõudes istusime perega kamina ette (oh how cheesy) ja hakkasime ükshaaval kingitusi avama. Pakke oli meeletult palju ja mulle meeldis see, et isegi kui siin pole luuletuste lugemise tava, ei lasknud vanemad lapsel niisama suvaliselt pakke lahti kiskuda, vaid ühekaupa toodi saajatele kingitused kätte ja avati rahulikult, nii et saaja ja ka kõik teised saaksid üllatuda ja oma kingist rõõmu tunda. Olin ise alguses suhteliselt närvis, sest mõtlesin oma kingituste peale, mille perele ostsin ja ikka kaalusin ühte ja teistpidi, kas said õiged asjad ja kas need neile ikka meeldivad. Lõppude lõpuks peale suurt paanikat ma jäin järgmiste kinkide juurde: Itaalia köögi kokaraamat, Smuutide kokaraamat, võitaldrik kaanega (sest eelmine läks katki hiljuti), kuuseehe (sest kõik meie pere ehted on kingitud või kuskilt ostetud ja erilise tähendusega) ja 20€ lubadusega mind Eestis külastada. :) Lapsele kudusin salli ja käpikud, lasin Eestist saata helkur-põhjapõdra, tellisin tema nimega graveeritud kuuseehte, ostsin lumehelvestega peavõru ja tema lemmikšokolaadi. Ühesõnaga, tundus, et läks korda küll. :D Aga siiski, ma ei suutnud võistelda oma pere kingihunnikuga, mille nad mulle sülle kallasid! Ma ausaltöeldes ootasin jõule juba hirmuga lõpus, sest mul oli täiesti selline tunne, et mina saan meeletult palju kingitusi ja ma ei suuda neile midagi samaväärset vastu kinkida...Ma tean, et mõte loeb ja et jõulud polegi ju mingi saamapüha, aga ikkagi on ju natuke imelik tunne...No, see for yourself. Ma sain oma perelt oma Samsung Galaxy Tab'ile case (ehk katte ehk kaitsva ümbrise), Kindle'le case valgustusega, Cheesecake Factory kinkekaardi, Starbucksi kinkekaardi, võtmehoidja (lucky penny!), kummikud (sest Radariga jalutades pargis kuluvad täiesti ära), saapasoojendajad või voodrid JA 200$. Ohessänd ohessänd, ja poole sellest rahast kinkisid mulle hostema vend ja tema elukaaslane. Pidin kõike seda nähes toolipealt maha kukkuma! :D Aga loomulikult olen väga tänulik ja kõik kingitused olid täiesti vajalikud ja väga praktilised. ;) Peale hommikust kingisadu asusid vanemad õhtusööki valmistama, sest meile tulid külla mõned sugulased. Hästi vahva oli see, et hostema venna elukaaslase isa (ehk üks papadest) oli leidnud ajalehest artikli Eesti kohta, kus kiideti meie suurt edu IT valdkonnas ja räägiti presidendist, tema lõikas selle välja minu jaoks ja tõi ümbrikus mulle lugeda. :) Ühesõnaga, peale õhtusööki istusime veelkord maha ja jagasime mõned kingitused ja siis sai see pikk jõulupäev ükskord otsa. :D Kõik olid surmväsinuuud aga õnnelikud.

Fast forward to aastavahetus! Meil polnud otseselt mingeid plaane peale selle, et tahame Svea pool enne natuke pregamida (that's what Americans call drinking somewhere before the party. Pregaming.) ja siis kuhugi klubitama minna. AGA eelmisel nädalavahetusel kui me otsustasime DC klubidesse esimest korda sisse kaeda, ei läinud asjad nii nagu oleksid pidanud (Svea on USAs alaealine ehk alla 21). Saime sisse, kuna see oli 18+ pidu niiehknii, aga see kahandas meie aastavahetuse võimalusi kohe tunduvalt, kuna siis on enamus pidusid ikkagi 21+. Ja üleüldse oli see klubi üks suur pettumus (hiljem saime tutvusi ja saime teada, et see ei ole just DC klubide esinumber...), sest need jutud, et ameeriklased ei oska normaalselt tantsida ega käituda, on täiesti tõsi! Esiteks arvab iga teine jorss ja joge et ta võib sind puutuda ja käppida, srsly kui pilgud suudaksid tappa, siis oleks väga suur osa nendest klubihuntidest juba parematele jahimaadele läinud. Ja nad lihtsalt ei saa aru, et sa ei taha nendega tantsida - isegi, kui ma absoluutselt ei vaata nende poole ega ei anna mingit muud moodi märku, et ma olen sellest huvitatud. Parim abinõu on ümber pöörata ja neile näkku karjuda, et sorry aga me ei taha sinuga tantsida! Jah. Enamus aega kuluski sellele, et mingeid tülitajaid minema peletada, et ise ka natuke vabalt tantsida saaks. Täiesti omaette, ilma mingi dryhumpimiseta. Shocking, ma tean. - . - Igatahes, lõpuks me saime ühed normaalsed sõbrad, kelle opening line oli I promise I won't touch you, but can I dance with you? Sure man! Ja nad olid igati viisakad ja tõesti ei ajanud nii ebameeldivalt ligi nagu need eelmised ilapallid. Õõhh.
Järgmisel päeval nad saatsid sõnumeid ja kutsusid Echostagele (mis on põhimõtteliselt üks hiigelsuur saal, kus toimuvad klubikontserdid) Alessot kuulama, me olime et eeem...Pikk lugu lühidalt, lõpetasime ikka seal kontserdil ja see oli the best thing eveer! Seal toimus sellist pidu, et oeh. :D Ja laest sadas sädelust alla weeee! :D It totally was like in the movies! Anyways, see ka polnud veel uusaasta, vaid sellele eelnenud nädalavahetus. Focus now Johanna.
Aastavahetuseks, nagu ma juba ütlesin, kindlaid plaane polnud, aga siis astus ette üks saksa sõbranna ja ütles, et tal sõbrad korraldavad oma majas peo, et lähme ka. Me olime et miks mitte, kogusime veel mõned sõbrannad kokku ja sõitsime kohale. Ja see oli kõige lamedam pidu, kus ma elus olen käinud, peamiselt sellepärast, et seal oli väga suur sakslaste osakaal ja nad rääkisid ainult omavahel ainult saksa keeles. Kuigi ma ütlesin 150 korda, et ma ei räägi saksa keelt (ja ma polnud seal ainuke, kes saksa keelt ei valdanud). Ülimalt ebaviisakas ja nõme käitumine, muidugi ei saa kõiki sakslasi samasse rühma panna, sest mul ju tõesti on ka väga häid sakslastest sõbrannasid, kellega oleme lahutamatud, AGA üldjoontes ei huvita sakslasi absoluutselt see, et keegi nende kõrval ei saa vestlusest aru või veel vähem see fakt, et nad asuvad siiski USAs. Kus räägitakse inglise keelt. Üllatus üllatus, eksole. Igatahes, see pidu ei olnud üldse minu pidu ja me põhimõtteliselt hangisime oma grupiga köögis ja ÄKKI! Keegi ütleb mulle, et kuule siin on veel üks eestlane. Ma olen, et mida, ära aja eiole ikka. Ja siis vaatab mulle sama suurte silmadega teisest köögi otsast vastu üks pikk heledate juustega tüdruk. :D Esimesed 5 minutit ma lihtsalt olin täiesti ek ek, sest mu aju jooksis kokku, sest ta ei osanud ära otsustada, kas rääkida eesti või inglise keeles. Siis me muidugi hakkasime eesti keeles patrama seal ja kõik olid, et eem...mida iganes ja ujusid minema. :D Aga me olime kahekesi jubeõnnelikud, et üksteist leidsime seal täiesti lambikas majas nii ja seletasime kõik oma au pairi jutud ära. Ta on ka au pair, aga Virginias, mis on meist kahjuks suhteliselt kaugel..Aga mitte võimatult kaugel! Lubasime kindlasti veel kokku saada ja midagi toredat teha. :) Nii, et kokkuvõtteks, minu aastavahetuse parim osa oli teise eestlasega kohtumine! :D
Peale seda nalja sõitsime tagasi koju, otsisime mingit söögikohta, kust saaks kella 3 ajal öösel burksi, aga isegi Ameerikas ei tööta aastavahetusel mitte keegi. :D Svea oli nälga suremas ja siis me üritasime elueest, aga ei midagi. Läksime tagasi koju ja tegime pitsat ja siis kerisime magama. Pean ära märkima, et kuna Svea pere sõitis peale jõulupäeva puhkusele nädalaks ajaks, olin ma päris palju Svea pool ja kuna jõuludest jäi mingil imekombel üle suures koguses sinki, siis me umbes 3 peo päeva sõime sinki. :D See juba omaette nali siin. :D

Luumitulimaahajaavalgeksläksmaa

Votnii, peale aastavahetust oli veel nädal aega koolivaheaega, mida ma ei osanud absoluutselt kuidagi sisustada, aga õnneks mööda ta sai. Meie klubisõpradest said vahepeal päris sõbrad, kellega eile käisime piljardit mängimas. :) Ja vaheaja lõpuks tuli veel hunnik lund ka maha, mis tähendas, et eile käisime kelgutamas! Igatsesin murdmaasuusatamist, sest siin keegi sellega väga ei tegele. :( Aga eks järgmisel talvel saan Eestis oma isu täis suusatada. :D
Ja nüüd muidugi, pildimajandus.