Upsides and downsides

Kõik au pairiks tulla soovijad ootavad ilmselt imelist aastat suures Ameerikas, aga reaalsus on tihtipeale teistsugune. Üks minu sõbrannadest alustas täna rematchiga, mis tähendab, et ta ei soovi enam oma praeguse pere juures elada/töötada ning alates tänasest on tal kaks nädalat aega leida uus pere (või uuel perel leida tema). Vastasel juhul sõidab ta päevapealt Saksamaale tagasi ja ongi nii. Kõlab natuke karmilt, aga sellised on programminõuded ja kahjuks või õnneks pole siingi olemas tasuta lõunaid ehk mitte keegi ei soostu sind päris niisama enda juurde elama võtma. Pealegi on meile erinevad viisanõuded ja kõik muu, seega tal pole mitte mingit muud võimalust riiki jääda niikuinii. Põhjuseks oli tema puhul osalt pere aga osalt ka kindlasti tema ise. Ta pidi hoolitsema 3-aastaste kaksikute eest ning detailidesse laskumata oli see tema jaoks ilmselgelt liig, kuna ta arvatavasti polnud enda jaoks piisavalt läbi mõelnud, mida tähendab 3-aastane laps ja millised on tema vajadused ja korrutanud selle kahega. Lisaks fakt, et ta polnud siiani oma elus päevagi töötanud ja kui nüüd pikad ja kurnavad töönädalad kulgema hakkasid, ei pidanud ta lihtsalt vastu. Samas on igal lool alati kaks poolt, pere oma ma siinkohal avalikult arutama ei hakka, aga võin öelda et rematchi otsus tuli sel neiul mitmete erinevate põhjuste koosmõjul. Nüüd lihtsalt loodame, et tal läheb kõik hästi ja ta saab siiski USAsse jääda. :)
Sellega seoses tahtsin veel öelda, et kuigi tundub, et tullakse siia aastaks lõbutsema ja see on kui paus kõigest raskest ja rutiinsest, mis kodus ootamas, siis tegelikult oleme meiegi ju igapäevaselt tööl. Ja ametis, mis pole üldse mitte kerge! Isegi mina tunnen ennast vahest õhtuti väga väga väsinuna, kuigi võrreldes mõne teise perega teen mina rohkem kui poole vähem tegelikke töötunde. Mis väsitab, on pidev valvelolek, sest kui tuleb kõne, et midagi on vaja või keegi kuskilt ära tuua või ära viia, siis ma pean selleks valmis olema. Loomulikult on mul päeva jooksul ka oma aeg, millal võin praktiliselt teha, mida tahan, kuid siiski on pilk pidevalt kellal, et mitte maha magada kooli lõppemise aega vms. Lisaks sellele ei ole meil tegelikult võimalust õhtul kell 5-6 ust kinni panna ja öelda, et meie tööaeg on läbi. Muidugi oleks see võimalik, aga siis ei maksa ka pere poolt oodata enda kohtlemist pereliikmena - sellisel juhul sa tõesti oled ka nende jaoks justkui alluv, kes lihtsalt juhtub elama nende majas. Kuna mina tahtsin saada selle pere osaks üheks aastaks, siis loomulikult ei tule selline käitumine kõne allagi. Muidugi üritab pere olla minu suhtes mõistev ja anda mulle vaba aega, eriti kui mul on ametlikult vaba päev ja isegi kui ma olen oma vabal päeval kodus, tegutsemas oma toas. Aga siiski, kui tekib näiteks olukord, et mõlemad vanemad peavad välja jooksma tunnikeseks ning last ei saa kaasa võtta ning ma olen oma vabal päeval lihtsalt niisma kodus, olen ma loomulikult nõus selle tunnikese lapsega veetma. Ja see, et sa oled tegelikult 24/7 valmis ja olemas, teeb minu jaoks isiklikult selle töö otseselt raskeks. Ja sellepärast ma ootan pikisilmi järgmist neljapäeva, kuna mu pere sõidab nädalaks puhkusele! :D Mina jään kutsuga kahekesi kodu valvama ja mul pole absoluutselt mitte midagi selle vastu, et saan omaette majas pesitseda, sõpradega filmiõhtu teha ja lihtsalt OLLA. Vahest kui lapsega räägime, on tal keeruline aru saada sellest, miks ma vabal päeval tahan midagi kodust väljas teha, väljas õhtust süüa või miks ma niiväga seda puhkust ootan. Tema jaoks on see kodu ja pere, kellega ta on praktiliselt terveks eluks kokku loodud, minu jaoks on see ikkagi ennekõike töökoht (ja kuigi pere on väga tore jnejne, pole nad ju siiski minu) ja kuna mul on aeg-ajalt võimalus teha midagi neist eraldi, siis ma seda võimalust ka kasutan. Kõlab võib-olla natuke valesti, tänamatult ja isegi õelalt, aga siiani olen kogenud, et teised au pairid mõistavad seda tunnet kõige paremini - sa lihtsalt vajad nädalas ühe päeva puhkust kõigest sellest. Ja samas annab see uut energiat uueks nädalaks, et jälle reedeni vastu pidada. :)

Eile kõrvetavkuumal päeval tegime pargis pikniku :) Enne seda eksisime autoga tunniks ajaks ära Georgetowni, aga meh :D Lõpp oli õnnelik!