Last but not least

..asjad, mida unustasin varem mainida. Näiteks see, et ajaloomuuseumis oli päris esimene USA lipp, jah see esimene, mis üldse kunagi tehtud. Ja see oli hiigelsuur! 8 x 9 meetrit, kui ma ei eksi, välja panduna vähese valgusega ruumis, kus pilte ka muidugi teha ei tohtinud, sest ma ausaltöeldes arvan, et see lihtsalt pudeneks tolmuks, kui keegi seda liigutaks. Aga see oli päris ja ülivinge!
Käisime ka National Archives'is, ehk rahvusarhiivides, kus olid põhiseaduse ja iseseisvusdeklaratsiooni originaalid! Ma ei tea, mulle on see lihtsalt NII põnev näha kõike seda ajalugu! :) Lisaks nendele veel Emancipation declaration ja Bill of Rights. Lisaks sellele palju palju huvitavaid dokumente ja isegi ruum, kus ajastute järgi karpidesse jaotatud igasugu varem salastatud olnud dokumente Külma sõja ajast ja muud sellist. Jube põnev oli seal ringi sorida kirjades ja paberites, millel peal tempel Classified või Top Secret. Nagu mingi spioon. :D Ühesõnaga jaa, seal oleks kindlasti võinud veel tunde ja tunde avastada! :)

Muidu, üldiselt siin algas kool 26. augustil ja nüüd üritame aru saada päevaplaanist ja millal mingi trenn on jms, vahele üritan ise ka iga päev ikka spordiklubisse jõuda ja nädalavahetustel võtame tavaliselt sõprade-sõbrannadega midagi toredat ette. Näiteks eelmisel nädalavahetusel saime kokku Svea ja Felipiga ja läksime DC-d avastama, mis tähendas, et kõndisime praktiliselt 10 km kõrvetavas kuumuses, aga nägime see-eest palju ja tegelikult oli tore päev. Eriti naljakas oli see, kui otsisime metroopeatust, kust maa alla saaks ja ronisime ühest lollakas mäest üles lauspäikese käes, juttu jäi järjest vähemaks, sest me olime seda pagana metrood otsinud juba mingi 3 kvartalit ja seda ei tulnud ega tulnud. Läksime mingist riigihoonest mööda (siin kõik valitsuse osakonnad hiiglaslikes majades, mis asuvad üle linna eraldi kõik) ja selle ees seisis mingi turvamees või politseinik vms, vist vaatas, et me nii surmas nägudega, et küsis kuidas meil läheb. Ma ütlesin teistele et oh issand, ilmselt me nägime jubedad välja ja siis turva veel hõikas järgi, et I feel your pain! Vähemalt lõbusam oli edasi minna küll. :D

See mulle siin meeldibki - iga päev kohtad kedagi uut. Näiteks täna hommikul läksin õue haukuvat kutsut keelama, et ta ometi ei hauguks niipalju ja sain tuttavaks toreda onu Bill'iga, kes peretuttav ja oli minust juba kuulnud, et ma uus tegelane siin. :) Mõnikord kohtud päeva jooksul nii paljude inimestega, et tegelikult läheb varstikohe meelest, kes oli kes, aga no igatahes kõik on hästi sõbralikud. :) Poodi minnes ka võid juhtuda pooleks tunniks mõne töötajaga juttu rääkima, näiteks kohtasime ühte lahedat african american noormeest, kes peale Eesti kohta kuulmist ütles, et ta on isegi Soomes elanud/käinud, sest ta isa on kuidagi sõjaväega seotud ja seepärast on nad palju reisinud. Novot siis. :) Huvitavad inimesed.

George Washingtoni monument keskpäeval

Sweaty but happy :D