Floridaaaa, lõpuks ometi!! (haa haa, lugege nüüd)

Palmiall Key Westis

Nagu Facebooki ustavad kasutajad juba teavad, käisin ma lõppude lõpuks ära oma nädalapikkusel puhkusel Florida osariigis. :) Peale kogu seda lumesaagat asusime siiski teisipäeva pärastlõunal Dulles'e lennujaama poole teele, ning olnud kõik oma kodinad ära registreerinud ja ise ka läbi valgustatud ja läbi patsutatud, lendasime New Yorki JFK lennujaama. Lend oli rahulik, üli ilus oli näha öist DCd ja samamoodi öist NYd täistuledes. :) Anyways, NYs olime väga põgusalt, sest kuna meie DC lend hilines natuke, siis jõudsime NYs vetsus käia ja juba algas uue lennu pardaleminek. Loksusime tagasi lõuna poole veel 2,5 tundi ja astusime välja soojas ja niiskes Orlandos.

Enne pingviinielamust

Läbi telefonikõnede ja hädaldamise saime shuttlebussiga hostelisse, mis polnud absoluutselt mitte midagi erilist, aga üheks ööks kõlbas küll. Hommikul sõitsime tagasi lennujaama ja rentisime auto, saime igasuguseid soodustusi ja promotioneid, mille tulemusena valisime endale midsize valge Ford Focuse, millega saime kaasa veel tasuta GPSi. Mida sa hing veel tahad, eks? Asusime teele oma esimese peatuspunkti ehk Seaworldi ehk meremaailma poole. Kohale jõudes vahetasime riided lühikeste pükste ja plätude vastu ja veetsime tublid 4 tundi Seaworldis. Seaworld on üks meeletult suur teemapark, kus sa saad mängida delfiinidega ja vaaladega, näha haisid ja raisid ja pingviine ja kõikvõimalikke muid mereelukaid. Aga. Meenutagem, et tegemist on siiski USAga, mis tähendab, et kõik on suur ja värviline ja vilkuv. Seega pingviine saime näha, kõndides läbi hiigelsuurte "jäämägede" ja istudes ühele karussellisõidule, mis viis sind läbi jääkoobaste ja lumetormide ja morsarünnakute, kõik muidugi väga kiire ja põnev ja lõpuks oli suur üllatus, kui see vagun ennast ringi keerutas ja oh imet! - nähtavale ilmus umbes 50 päris elus pingviini! Peale sõitu said veel maha minna ja neid pingviine seal imetleda, maa alla minna ja vaadata, kuidas nad ujuvad jne. Väga lahe kogemus! Delfiinidel olid pisikesed pojad, niiet neil oli nagu väike lastetuba seal. Vaalad olid ka noored ja mängisid basseinis oma hooldajatega, hästi oli korraldatud ka see, et alati oli elusloomade juures ka hooldaja või mingi spetsialist, kes seletas, kuidas loomad pargis elavad, kuidas ja miks just nii käituvad jne. Seaworldis oli ka 2 hiigelsuurt ameerika mägede sõitu e rollercoasterit ning muidugi me pidime kindlasti ühega sõitu tegema. Selleks pidid kõik oma lahtised lipendavad esemed enda küljest eemaldama ja siis kõndima kõndima kõndima ülespoole. Tagasiteed polnud. Iga sammuga tundus, et see otsus polnud just kõige nutikam, kuid lõpuks istusime siiski vagunisse, meid aheldati mingi raamiga kinni, põrand kadus jalge alt teadmata suunas ja sõit algas! Ma pole vist elus nii hullumeelset sõitu teinud, maa all ja maa peal, pea ülespidi ja pea alaspidi, surmasõlmed ühte ja teistpidi...Karjusime mis me karjusime, aga ellu me jäime. :) Peale Seaworldi külastust oli kell juba 5 õhtul ja pidime hakkama sõitma Miami poole (sellest sai ka muidugi sündmus...)

Seaworldis ikka veel

Niisiis, ma ei taha olla õel ega tekitada eelarvamusi, aga reeglina on hiinlased maailma kõige kohutavamad autojuhid. See selgeks tehtud, polnud mingit küsimust, et mina olen see, kes Miamisse sõidab, mitte mu 3 hiinlasest reisikaaslast. Google Mapsi uskudes pidi sõit võtma kusagil 3,5 tundi, meil võttis 5 tundi, aga muidugi selgitagem. Alguses sujus kõik hästi, kütsime I95 peal ainult lõunasse ja imestasime, et tee kõrval pole mitte midagi. Mitte ühtegi asulat, mitte ühtegi mahasõitu. Siis kusagil 30 miili enne Miamit jäime uskumatult tugeva äikesetormi kätte ja vihma kallas alla seinana. See omakorda tähendas, et 70 mph (120 km/h) piiranguga teel julgesin mina sõita vaevu 40ga (80 km/h), kuna ma lihtsalt ei näinud mitte midagi. Juhindusin tee keskel olevatest valgustäpikestest, et keset sõiduradasid ei sõidaks. Olukord oli kohati veel hullem, kui suured rekkad minust mööduma hakkasid ja nende rataste alt lendav vesi kogu minu esiklaasi lihtsalt valgeks lõi. Mu elu kõige hirmutavam sõit so far kindlasti! Siiski, lõpuks jäi vihm järele ja sõitsime rõõmsalt GPSi jälgides edasi, lootes jõuda oma hotelli, aga kuhu me jõudsime...kuhugi treileriparki. Hmm...jah, keset ööd kusagil kahtlase väärtusega piirkonnas mingite hurtsikute vahel seigelda... :D Meile meeldib ikka valida see närvekõditav variant alati, eksole. No mingil seletamtul põhjusel oli GPS ennast ümber häälestanud ikka täiesti valele aadressile (hiljem arvasime, et ehk selle suure äikesetormi pärast). Kuna ma olin sõitnud juba pea 4 tundi peatumata, siis ma olin nii tige selle GPSi peale, aga mis meil muud üle jäi, kui oma hotelli aadress uuesti sisse panna. Tuli välja, et me polnud isegi lähedal sellele kohale - sõita tuli kusagil 60 miili veel. - . - Thank you, GPS, for that. Igatahes, õhtul vajusime hotelli ja lihtsalt kukkusime voodisse, et valmistuda järgmiseks päevaks.

Aaahh, I held Snappy!!

Neljapäeval oli meil plaanis külastada Everglades'i rahvusparki, mis on üle miljoni aakri suurune (ehk väga väga väga suur) märgala, koduks tuhandetele alligaatoritele. :) Kõlab eriti julgustavalt eksole. Park asub Miamist kusagil 2,5-3 tunni sõidu kaugusel (oleneb liiklusest ja sellest, kui kaugele sa tahad sõita). Meie tahtsime minna airboat sõidule, mis viiks meid otse Everglades'i keskele alligaatoreid jahtima. Jõudsime kohale kui kuulsime raadiost, et Miamisse on pärastlõunaks antud tornaadohoiatus. Excellent. Igatahes, mõtlesime, et ehk jõuame siiski linna tagasi enne seda maru ning otsustasime oma Everglades'i tuurist viimast võtta. Istusime veel umbes 30 inimesega paati ning meie giid müristas meiega kuhugi pargi keskele, tegi kiiremaid ja aeglasemaid lõike ja siis peatus ning palus meil väga tähelepanelikud olla, sest seal alal elab perekond alligaatoreid ja kui me mõnda peaksime märkama, siis ta viib meid lähemale. Küsimusele, kas need loomad just seda paadimüra ei karda ja eemale peitu ei lähe, vastas giid, et nad on sellega võrdlemisi harjunud ning nad ei karda seda. Ja see osutus ka tõeks, sest nägime kahte pisikest, umbes poolemeetrist alligaatoripoega vees ujumas ja kusagil pooleteisemeetrist alligaatorit päikese käes peesitamas. Giid naljatas veel, et kes tahab emmet näha, minge neid poegi näppima, siis on ema kohe kohal - pole kahtlustki. Siiski jäi selles osas vabatahtlike arv kuidagi eriti väikseks...Paadituur kestis kusagil 30 minutit, peale mida suundusime edasi mingisse aedikusse, kus oli umbes 5 suurt alligaatorit ning siis mingi hooldajatüüp hüppas sinna sisse, äratas nad nimepidi kutsudes üles ja patsutas neid. Juurde rääkis näiteks, et alligaatorid elavad looduses kusagil 60-70 aastaseks, aga kinnipeetuna isegi kuni 100 aastaseks, sest nende elus pole mingeid stressifaktoreid. Ta lisas veel, et alligaatorivõitlustes kasutatavad loomad elavad seevastu ainult 20-30 aastat, sest nad on nii stressis pidevalt. Alligaatoritel on krokodillidega võrreldes alalõug lühem, seega sa ei näe nende hambaid, aga neid on kusagil 100 ringis ja oma elu jooksul kaotavad nad kusagil 3000 hamba ringis, seega neile kasvab kohe kiiresti uus, kui vanaga peaks midagi juhtuma või need lihtsalt vahetuvad. Alligaatoritele meeldib niisama päikese käes lebotada mitte ainult sellepärast, et see on mõnus ja soe, vaid ka sellepärast, et nende kehatemperatuur peab olema piisavalt kõrge selleks, et toitu seedida. Kui nad mingil põhjusel ei saa piisavalt soojust ja valgust, aeglustub nende seedimine nii palju, et nad võivad sellepärast isegi ära surra. Vot, mingi osa nendest faktidest, mis meile seal seletati. :) Peale seda sai igaüks hoida oma kahe käega pisikest alligaatoripoega Snappy't (3 lisadollari eest muidugi), no oli see Snappy veidi nukker küll seal, aga kasutasin siiski võimalust. Peale seda etappi lasti rahvas vabalt ringi roitma, ehk sa said pisikeste rajakeste peal ringi seigelda ja tihti juhtus nii, et kui nõjatusid kuhugi pilti tegema või niisama vaadet nautima, avastasid ühtäkki, et sinust 20cm kaugusel lebab umbes 5 alligaatorit. Mhm, tavaline. Kõige suurem isend, mis lihtsalt vabana muru peal pikutas, oli silma järgi hinnates vähemalt 2 meetri pikkune. :) Igav ei hakanud!
Tagasi sõites hakkas tuul tõusma ja meie ärevus samamoodi, sest jumala eest, me ei tahtnud tornaado kätte jääda. Jõudsime napilt enne vihma ja tormi tagasi hotelli ja kahjuks olime sunnitud sinna jääma terveks ülejäänud õhtuks, kuna torm kestis kuskil südaööni. :(

Vesi oli nii soeeeee ja soolane

Teisest küljest oli aga pikk puhkus hea, sest järgmisel päeval alustasime kell 5 hommikul sõitu Key Westi ehk Florida allosas asuva saarestiku kõige viimasele suuremale saarele. Sõit kestis meie puhul 4 tundi  ja nii vara alustasime seepärast, et meil olid broneeringud parasailinguks ja klaaspõhjaga paadisõiduks (mõlemad tühistati hiljem liiga tugeva tuule tõttu, seega ma pikemalt nendel ei peatu). Sõit ise läheb aga mööda kõige vingemat maanteed, mida ma olen ever kohanud. Nimelt, kuna Key West on Miamist kusagil 150 miili (300km) kaugusel ning see ala on põhimõtteliselt rida saari ja saarekesi, siis on selle kõige ühendamiseks ehitatud meeletult pikk maantee, mis enamuse ajast hõlmab pikki autosildu keset ookeani. Ja kujutage nüüd ette sõitu sellel maanteel, lihtsalt otsetee, kell on 7 hommikul ja idast tõuseb päike. :) And you just step on the gas and go! Hiljem avanevad uskumatult ilusad vaated helesinisele merele ja pisikestele saartele ümberringi. Esimene sild oli päris hirmus, sõidad üles-üles-üles ja ikka veel ei jõua tippu...Aga kui olid läbimas juba kusagil 20ndat silda, siis see enam nii suuri emotsioone ei tekitanud. Parim osa on 7 mile bridge - sild, mis kestab 10 km, in the middle of the friggin Atlantic ocean! Teel sõitsime läbi mitmete suuremate ja väiksemate rannalinnakeste, kus sa ei saanud nagu arugi, et oled saarel ning samas läbisime lõike, kus autost 1,5 meetri kaugusel kahel pool loksus ookean. This was unbelieavably awesome! Kohale jõudes parkisime ära ja läksime kuhugi lambi kohta sööma, peale seda kõndisime pikalt ühel poekestega ääristatud tänaval ja jõudsime välja Põhja-Ameerika mandri kõige lõunapoolsemasse punkti. :) 90 miili Kuubani woop!

TingTing & myself

Peale seda ostsime kookospähklid, millesse nad lasevad puuriga augu ja torkavad kõrre sisse ja siis sa saad värsket kookosvett juua. :) Ja peale seda, otse loomulikult, suundusime randa!! Palmid ja valge liiv ja helesinine troopikavesi...Vat siis oli küll tunne, et puhkus algas! Ärisime endale käterätikud ja lihtsalt ujusime ja lebotasime ja ofc tegime palju palju pilte. Olles näljased ja päikesest kõrbenud, sõime sealsamas rannakohvikus ühe sandwichi ja suundusime tagasi auto poole. :)

Kusagil 30 min Key Westist põhja poole tegime peatuse Bahia Honda State Park'is, mis on rahvuspark, kus sa saad telkida ja lõket teha ja kõike muud põnevat, aga kõige huvitavam osa sellest on ehk võimalus ronida vana lagunenud Bahia Honda autosilla peale, millest osa on mugandatud vaatlusplatvormiks. Peale selle jalutasime veel rannas, mis oli suhteliselt inimtühi - päris värskendav peale Miami Beach'i. Tagasitee võttis enda peale õnneks Flora, sest ausaltöeldes, olles alustanud kell 5 hommikul, olin ma päris uimane. Aga muidugi, sellega meie seiklused ei lõppenud.

Bahia Honda at sunset

Miami Beach, South Beach I'm guessing

Jõudsime läbi väsimuse tagasi Miamisse ja pidime hotelli vahetama. Uues kohas (mis, muideks, asus täpselt 4 maja allpool samal tänaval meie vanast kohast) selgus, et nad ei võta raha mitte toa eest, vaid inimeste arvu pealt. Mina muidugi seda tingimust broneerides ei märganud ja hiljem kontrollides, ega seda polnudki seal kirjas. Ühe öö hind aga oli muidugi sellevõrra kallim, kuna meil oli 4 inimest, mitte 2 nagu broneeringus. No mina lõin jalaga vastu maad, ütlesin et No sir, nii kallist hinda ma lihtsalt ei maksa. Tüüp oli veel väga õhku täis, ütles et noo noo eks te ise teate, ma hoian veel 2 tundi seda tuba teile, sest ega te niikuinii midagi ei leia reede õhtul Miamis. Ha ha, in his face, läksime 4 maja tagasi ja saime 2 tuba kohe, boom. Ainult üheks ööks, aga isegi sedapidi makstes tuli asi odavam, kui seal tobedas kallis hostelis magamine. Hommikul sain aga meili, mis andis teada, et kuna me seal broneeritud hotellis ei peatunud, võetakse meilt 200$ tühistamisetasu, kuigi see tüüp lubas, et ei võta meie käest mitte midagi. No noh, ma habasin kõik oma dokustaadid kaasa ja marssisin otsustavalt tagasi sinna hotelli. Olime Floraga mõlemad väga ärritatud ja sädistasime sellele kutile samal ajal nii palju juttu, et tal tekkis väike lühis. Siis ta sai aru, mis keiss on ja seletas meile asjalood ära ja ühesõnaga saime selle klaaritud nii, et kõik jäid rahule. Aga jube ameeriklase tunne oli küll õiendada iga asjaga nii - olin valmis juba ütlema, et I will sue you for this!! - nagu see tüüpiline lööklause siin käib. Anyways. See lugu lahendatud, pakkisime asjad ja suundusime Miami Beach'ile peesitama, lihtsalt võtsimegi terve päeva päevitamiseks ja shoppamiseks ja niisama ilma ja inimeste nautimiseks. :) Polnud üldse paha, mis sest, et sain tuusa päikesepõletuse. Õhtuks olin ma meile leidnud uue hotelli ja maandusime õnnelikult seal. Puhtjuhuslikult kõndisime Floraga panka ja teepeal jäi meile ette Walgreens (a la Konsum), kust ma tulin välja 3 Miami-teemalise t-särgi võrra rikkamana. Täitsa turisti tunne tekkis juba.

VA Keys

Pühapäeva, ehk viimase päeva hommikul sõitsime Virginia Key Beach Park'i, mis on taas üks rahvusparkidest ja mis asub Miami Beach'ist järgmise saare peal. Põhimõtteliselt, Miami on Florida poolsaarel, Miami Beach on eraldi saarel ja Virginia Key veel eraldi saarel. Jah, Floridas on meeletult palju sildasid igal pool, ei hakka üldse eitama. Seal laotasime ennast ühele piknikulauale laiali ja niisama nautisime randa ja ilusat ilma. :) Muidugi olid vaated üli ilusad ja maalilised, seega ei jäänud ka pildid tegemata. Peale seda nalja suundusime autoga korraks Miami kesklinna, et seal niisama natuke ringi sõita ja kõrgeid maju imetleda ja peale seda asutasime ennast juba lennujaama poole, sest meie lend läks 5.30 õhtul ning enne seda pidime veel auto tagastama ja turvast läbi minema jnejne. Tagasilend oli otse DCsse, Reaganisse (jumal tänatud, sest see on ühendatud metrooga). Õhtul oma kodu hoodi jõudes sain veel Sveaga kokku ja patrasin talle ka kõik ette, mis juhtus ja andsin kingitused üle ja tegime uued plaanid maikuus Key Westi tagasi sõita. :D Vat.
PS ma teen praegu nii, et ma panen postituse üles ainult jutuna (olen igav, ma tean) ja lisan pildid täna õhtul loodetavasti. :) Visuaalne pool lisandub hiljem ühesõnaga.

*edit* Why not add tons of pics to this already gigantic post? 

Virginia Keysyst veel toredat...
PS Silmapiiril olev "saar" on Miami kesklinn põhimõtteliselt.