Minu aasta USAs: Palju palju muljeid

Olen kaua vaiki olnud, aga see eest pole ma mitte niisama tühja istunud. Olen läbi käinud National Zoo, National Museum of American History, National Museum of Natural History, Postal Museum'i, National Gallery of Art'i, lisaks sellele saanud laheda tuuri pimedas, vaadates DC kuulsamaid monumente öisel ajal valgustatuna ja muidugi külastanud Valget Maja. Kavas veel Air and Space Museum, Botanical Gardens ja Kapitooliumi ringkäik. Awesome! Aga alustan siis algusest.
Loomaaed oli ÜLIlahe, esiteks sellepärast, et see oli uskumatult suur ala ja teiseks sellepärast, et seal leidus loomi, keda Eestis mitmetel põhjustel pidada ei saa. Ja meil vedas ka tohutult, kuna nägime kõiki loomi praktiliselt, ka neid, kes tavaliselt peidus. Suurim elamus oli siiski panda, kes küll väga rahvale poseerida ei tahtnud ja ainult bambusvõrseid nosis, aga ega ta sellepärast vähem tähelepanu saanud. :) Lisaks muidugi kõikvõimalikud Aafrika elanikud - sebrad, lõvid, tiigrid jne. Jube vahva oli ka see, et paljudel loomadel olid kas just sündinud või tulemas beebid ja seepärast näiteks ei olnud ka osasid pandadest ja tiigritest väljas. Linnumaja oli selline, kus suured suured papagoid ja muud eksootilised linnud vabalt ringi lendasid - päris tõenäoline, et mõni sulle õlale maandub muideks! Ja muidugi ei saa mainimata jätta Amazonia-maja oma suurte akvaariumitega, kus krokodillid, raid, mingid hiiglaslikud tundmatud kalad ja ilusad värvilised kalad ringi ujusid. Ja kilpkonnad! Issand seal oli isegi see suur kilpkonn, no see tõsiselt suur! Lemmikuks sai ka merilõvi, kellega sai palli mängida ja muidu igasugu trikke teha. Ja kuulsin, et selles loomaaias on näiteks võimalus jääda ööseks (arvatavasti telkidega siis) ja võtta kas elevandid või lõvid vms ja saab jälgida neid terve öö! Isn't that awesome?! Ja muidu on ka igal külastuspäeval teatud kava, kus saab minna vaatama näiteks loomade toitmist ja mõnel juhul isegi käe külge panna. ;) Meie sattusime slothbeari (I don't even know what it's called in Estonian) toitmist vaatama ja üllatus üllatus - tal oli ka pisike poju kaasas. :D Oh seda nunnutamist mis seal lahti läks. :D Kokku veetsime loomaaias u 5 tundi ehk terve päeva, kulutasime terve varanduse gift shopis (olen nüüd hõljuva/ujuva pandaga shotiklaasi uhke omanik, aitäh) ja lõpuks jõudsime koju väsinult, aga õnnelikult. :)

Kõige kõige kõige lemmikum!


Red Panda, tegelane põgenes paar nädalat tagasi loomaaiast :D

Lemmikud, flamingod - need kaks halli sulelist on flamingopojad! :)

Rahulik vana. Meeldis see, et kõigil loomadel, kaasa arvatud ahvid, oli võimalus valida, kas näidata ennast inimestele või mitte. Sest nagu isegi nägime, vahest võivad need inimesed ikka üpris idiootselt käituda seal puuri ees/klaasi taga.

Snapping turtles, pidavat siin pargis maja taga elama. Loodan, et ei kohtu :D

Hiiglaslikud raikalad, see täpiline ilmselgelt vihkas meid, sest ta tahtis praktiliselt basseinist välja hüpata, kui meid nägi. Või äkki oli see armastus?

Tegelikult oli see kala miski 1,5 meetrit pikk. O.O

Lemmikud ilusad kalad, tegin mingi 5-6 pilti iga nurga alt neist.

Sõõõbeeeer!

The most graceful wolf ever seen.

Samal õhtul otsustasime kõik koos sõita tagasi DC-sse mingi 8-9 paiku, et näha kõiksugu kuulsaid monumente valgustatuna ja see oli hooopis teistsugune kogemus, kui tavaliselt! Alustasime Lincoln Memorialist, edasi George Washingtoni Monument, edasi Vietnami sõja memorial ja Korea sõja memorial ja kui õigesti mäletan, külastasime põgusalt ka Roosevelti Memoriali. Kõik on muidugi väga massiivne ja suursugune, nagu siinmail ikka. Lincolni Memorialis on see suur kuju Lincolnist, mida kujutatu Ahvide Planeedi filmi lõpus - you know, see creepy koht, kus seal istub hiiglaslik ahv. Või see ahvinimene või no see tegelane, kes seal oli (taustainfoks niipalju, et ma pole seda filmi tegelikult näinud :D Ainult seda lõppu. No igatahes). Vietnami ja Korea sõja memorialid olid väga mõjuvad, ütleme nii, esimene koosnes suurtest tumedast graniidist tahvlitest, kus kirjas KÕIK sõjas hukkunute nimed - ja neid oli palju. Idee selles, et lugedes kõiki neid nimesid, näed sa samas ka enda peegeldust. Jah. Korea oma oli natuke kõhedusttekitav - jooksvate sõdurite kujud, altpoolt valgustatud ja kõndides tundus, nagu igaüks neist jälgiks sind oma silmadega. Ja samamoodi tume graniit, aga seekord oli sinna graveeritud erinevate inimeste näokujutised. Truly haunting. Aga samas ilus ja meeldejääv. Kui sellelt ringkäigult tagasi jõudsime, oli autos enamasti vaikus, sest kõik olid lihtsalt nii väsinud. PS Sain teada, et see, kes minu akna taga vahest öö hakul väga koledat kriipivat häält teeb (nagu häälest ära prääks), on tegelane nimega katydid. Oh just go Google it now.
Praegu tundub mulle, et muuseumid väärivad eraldi postitust ja et mitte kirjutada kokku tervet romaani, kaen siia alla mõned pildid ja muuseumidest juba teinekord! :)