Nonii, kuskilt peab ju alustama ja ühel vihmasel juuni pärastlõunal otsustasin selle lõpuks ette võtta. Kuigi reaalselt on minekuni napilt üle kuu aja aega, on mõtteid, kogemusi ja juhtumisi, mida jagada juba üle mõistuse palju. Üritan alustada algusest, aga eks ole näha, kuhu ma lõpuks omadega välja jõuan. So here it goes.
Mõte veeta aasta USAs tuli tegelikult täiesti lambist, ühel suvalisel õhtul kui juhtusin poolkogemata lugema ühe mulle isiklikult täiesti võõra neiu blogi, mis oli täpselt samasugune - kirjeldas tema elu USAs
au pairina. Siis ma istusin ja lugesin ja mõtlesin omaette...Tekkis huvi, hakkasin asja uurima ja enne kui ma arugi sain, ma juba täitsin oma ankeeti. Ei saa öelda, et ma oleks seda eriti pikalt läbi mõelnud või kaalunud, aga siiski, mida rohkem aeg edasi, seda õigem kõik tundub. Ja nii oligi, võtsin üksinda oma kangekaelsuses vastu otsuse, et ma tahan seda teha, siis teatasin kodustele ja siis hakkaski kõik liikuma. Minul vedas tohutult sellega, et leidsin praktiliselt KOHE toetust nii pereliikmete kui lähedasemate sõprade poolt, seega oli otsuse tegemine ka selle võrra kergem.
Edasi tuli kogu see kandideerimisprotsess (kui kedagi huvitab, ma võin detaile jagada millalgi hiljem), mis minu jaoks läks ka nagu ülikiiresti - kui ma õigesti mäletan, ma alustasin aprilli lõpus ankeedi täitmist ning esimese perega suhtlesin vist juba mai lõpus? Kes on veidi kursis, mida kõike tegelikult peab tegema kogu selle perioodi jooksul, kandideerimisest pereni, mõistab ehk paremini, kui kiire see tegelikult oli. Õige pere leidsin kolmandal katsel ning nad olid praktiliselt kohe nõus mind aastaks enda juurde võtma ja kuna minulgi jäi nendest väga tore ja soe mulje, siis olingi pikemalt mõtlemata nõus. Võib-olla kogu see asja kirjeldamine jätabki üleüldse mulje, et ma olen kõike kuidagi ülepeakaela teinud ja lihtsalt igale poole oma nõusoleku andnud pikemalt süvenemata, aga tegelikult pole see üldse nii. Mis viibki mind...
...kahtluste ja kõhklusteni. Ausaltöeldes ma olen jõudnud mitu mitu korda ümber mõelda, leida vabandusi nii minekuks kui mitte minekuks. Loomulikult on see raske ja minu jaoks suht huge asi, sest (ilmselt nagu enamus inimesi) ka mulle meeldib olla mingis turvalises ja tuttavas keskkonnas, kus ma oma arust elan meeletult põnevat elu, aga kui järele mõelda, siis reaalselt ei juhtu kunagi mitte midagi. Kõik on teatud mõttes etteaimatav. Ja see on üks põhjustest, miks ma tahtsin teha sellise põike ja võtta vaheaasta. Teisi põhjused, kui tsiteerida ennast (olen ka varem sel teemal natuke mõtisklenud): "Kool on läbi, õppimisest on täiesti kõrini, suhetes on ka mingi üks kriis teise järel...Ja mitte miski ei hoia mind praegu kinni. Seega, kasutan ideaalset võimalust korraks teha kõiges paus, võtta aeg maha ja veeta natuke kõigest sellest eemal. Ehk tunduvad asjad natuke kaugemalt ja kõrvalt vaadatuna selgemad ja lihtsamad. Loota ju võiks. /---/ Ma ka nüüd ise ka ei tea, kas ma kunagi vaatan sellele otsusele tagasi ja pean seda veaks või mitte, aga praegusel hetkel tundub see minek mulle kõige õigem tegu. Siin ma lihtsalt tunnen, et mu elu on kuidagi toppama jäänud, mitte miski ei muutu ja hoian väga paljust negatiivsest kinni, mis lõppkokkuvõttes ei vii mind kuhugi edasi. Seega ma loodan, et see on siiski õige otsus ja et ma ei pea seda tulevikus kahetsema. /---/ Kui ma näiteks gümnaasiumi lõpus tundsin, et ma pole selliseks katsumuseks valmis, siis nüüd ma pigem tunnen, et ma tahan minna. Ma küll kardan ja muretsen, aga see on võrdlemisi väike osa, mis jääb tagaplaanile kõige muu kõrval. Ja muidugi on mul väga kahju mõnes mõttes minna ära nii pikaks ajaks, aga no, arvestades kõike, see lihtsalt on minu jaoks hetkel kõige õigem tegu. Ma ei kahtlegi selles, et õiged sõbrad, need kes minust tõeliselt hoolivad, jäävad minu kõrvale ka selle aasta jooksul, mis sest, et me üksteist füüsiliselt võib-olla ei näegi. Aga see-eest võtan vastu alati kirju ja joonistusi, nii et kasutage võimalust!"
See võtab päris hästi kokku, mida ma sellega seoses tunnen ja mõtlen. No ja, tundes mind, ma ilmselt mõtlen seda veel üle ja üle ja üle. Aga mida edasi asjad liiguvad, seda rohkem ma tahan minna! Hakkan selle mõttega ise ka ilmselt harjuma, et kuu aja pärast ma pean ihuüksinda hakkama saama New York city's, kõige selle 8 miljoni (!) inimese keskel. Ma arvan, et selle kõige käigus ma kasvan vägagi kiiresti suureks ja iseseisvaks. :D Õpin enda eest seisma ja lahendama kõike, mis võib mu teele ette sattuda. Ja uskumatu - isegi seda ma ootan!
Üldiselt olen väga excited ja ootusärevus tapab, kuigi praegu läheb suurem aur dokumentide ajamisele, mis muideks pole üldse nii lihtne kui võib arvata, ja muudele detailidele. Speaking of, näiteks viisa pean järgmise paari nädalaga kätte saama, kuigi taotluseks vajalikud paberid sain kätte alles eile. No närvide mäng on ka muidugi olemas, kuidas siis muidu. :)
Aga, sellest blogist veel niipalju, et eks ma üritan anda oma parima, et panna kirja kõik enne, selle ajal ja pärast, jagada palju muljeid ja pilte jms. :) Praegu kasutasin sõbra Tumblri abi, et leida ilusaid pilte, aga peagi peagi loodan juba ise rohkem panustada.
No comments:
Post a Comment